Bahreini naised kodutöid tegema ei pea, kuid muid õigusi napib

Kuidas rõhub pisikese Pärsia lahe riigi naisi ja vähemusi konservatiivne, patriarhaalne, islamist mõjutatud valitsemiskord? Millistele tingimustele peab vastama Bahreini tõeline mees? Kelle õlul on Bahreini majapidamistes kodutööd, kui kohalikelt naistelt nende tegemist ei nõuta? Millega peavad arvestama transsoolised inimesed riigis, kus “vale soo riiete kandmine” on seadusega karistatav? Kõigest sellest jutustab põhjalikus intervjuus Feministeeriumi maailmasarjale Bahreinist pärit aktivist Rukaya Al Zayani.

Al Zayani õpib Rootsis Örebro Ülikoolis soouuringute doktoriõppes. Tema uurimisteema on Türgi kväärikogukonna vastu toime pandav kübervägivald. Rukayal on Bahçeşehiri Ülikoolist ja Istanbuli Bilgi Ülikoolist bakalaureuse- ja magistrikraad poliitikateaduses ja rahvusvahelistes suhetes. Peale õppe- ja teadustöö on Rukaya vaimse tervise probleemidega isikute eestkõneleja ja feministlik aktivist.

Just ilmuvas raamatus “Child Rights in Humanitarian Crisis: Improving Action and Response” on Rukaya sulest peatükk “Forced Migration, Gendered Violence and the Child Rights Perspective: Modalities of Violence against Marginalised Groups in Turkey” (“Sundränne, sooline vägivald ja laste õiguste perspektiiv: marginaliseeritud gruppide vastase vägivalla laadid Türgis”).

Kirjelda palun oma kodumaad Bahreini, selle ühiskonda ja rahvastiku usulist jaotumist.  

Bahrein on ajaloo vältel toiminud sulatusnõuna. Peamiselt iseloomustab riiki salliv kooseksisteerimine. Siiski on ajalooline lõhe islamiusu sektide (šiiitide ja sunniitide) vahel põhjustanud poliitilisi probleeme, mida veelgi teravdas brittide „jaga ja valitse“ poliitika. Briti koloniaaltegevuse tagajärjed on keerukad ja nende käsitlemine nõuaks etnosektantlikku analüüsi.

Bahrein on saareriik Lääne-Aasias Pärsia lahe ääres. See koosneb 50 looduslikust ja 33 tehissaarest. Poliitiline süsteem on pooleldi konstitutsiooniline monarhia eesotsas Al-Khalifa kuningakojaga. Bahreini parlament on kahekojaline: ülemkoja liikmed nimetab kuningas ning alamkoja valib rahvas. Praegu elab Bahreinis pea 1,5 miljonit inimest, kellest vähem kui pool on riigi kodanikud. Ülejäänud on Lõuna-Aasia ja teiste araabia riikide ja nn lääneriikide võõrtöölised. 70,2% elanikest on moslemid ning 29,8% on kas kristlased, juudid või muu usulise kuuluvusega (hindud, bahá’í’d, budistid ja sikhid, kes on peamiselt pärit Lõuna-Aasiast). Sunniitide haru jaguneb Bahreinis kaheks etnilis-sotsiaalseks grupiks: etnilisteks araablasteks ja arabiseerunud pärslasteks (ehk huwala’deks). Šiiitlik haru jaguneb etnilises tähenduses baharnadeks ja pärslasteks.

Mulle paistavad bahreinlased rahvuslastena. Sisserändajate vastased meeleolud on suunatud mitte üksnes Lõuna-Aasiast saabunud töötajatele, vaid ka sõjaväkke värvatud muudele araablastele (sisserändajad Süüriast ja Jeemenist). Riigipöörde ärahoidmiseks ei võta Bahreini valitsus šiiite sõjaväkke, aga kohalikud sunniidid ei soovi sõjaväkke astuda. Seepärast kutsub valitsus sinna sunniitlikke araablasi teistest riikidest. Opositsioon peab seda ebaõiglaseks, kuna need naturaliseeritud araablased saavad endale ja peredele majutuse, hariduse ja tervisekindlustuse, millele kohalikel elanikel ligipääsu pole. (Bahreinis on tasuta riiklikud elamispinnad, mille saamiseks tuleb järjekorras oodata kuni 15 aastat, aga opositsiooni väitel saavad sõjaväeteenistuses naturaliseerunud araablased oma maja otsekohe. – HH) Samuti väidavad nad, et kui välismaise päritoluga sõjaväelased võtavad kaasa kogu pere, lõhub see ühiskonna terviklikkust. Bahreinlased ei salga, et need sõjaväelased on samuti araablased, aga peavad neid mahajäänuteks. Nende üle nalja heites korrutatakse araablaste vastaseid stereotüüpe, mis pärinevad regiooni rusunud kolonialismi ja imperialismi ajajärgust.

Mida pead inimõiguste valdkonnas kõige tõsisemateks probleemideks? Kuidas on need seotud tribalismi, patriarhaadi ja usundiga?

Kui Google’ist Bahreini otsida, saate teada inimõiguste rikkumisest, mis on poliitilise olemusega. Feministina leian, et hoolimata sellest, mida riiklik feminism on möödunud aastakümneil saavutanud, on Bahreini naised patriarhaalse korra tõttu endiselt tõsiste raskuste ees: nad ei saa oma kodakondsust lastele edasi anda, kui nad on abielus välisriigi kodanikuga (nad saavad vaid hõlbustada mehele ja lastele elamisloa andmist). Religiooni tõttu kehtib mitu naisi diskrimineerivaid seadust. Šiiitidel on Bahreinis nende enda õigussüsteem ja Jaafari koolkonna islamikohus, kus naise tunnistus on väärt vaid poole mehe tunnistusest. Sunniitidel on seevastu tsiviilkohus, kus naiste ja meeste tunnistused on võrdsed.

Kuidas Bahreini võimud naiste ja vähemuste õigustesse suhtuvad? Mida tooksid välja seoses LGBTQ+ õigustega? 

Koduvägivald kriminaliseeriti Bahreinis 2016. aastal. Varem nõuti vägivallatsejalt vaid seda, et ta kirjutaks politseijaoskonnas alla tõotusele, et ta rohkem nii ei tee.
Mis puutub poliitikas osalemisse, siis Bahreini naistel on alates 2002. aastast õigus kohalikel ja riiklikel valimistel hääletada ja kandideerida. Naissoost rahvaesindajate arv on meestega võrreldes siiski väike. Bahrein vajab soolõimet. Ma ei arva, et kellelgi oleks midagi põhimõtteliselt naiste vastu. Üldiselt on õhkkond naiste võimestamist soosinud, ehkki teatud piirides. Seepärast arvan, et pideva soolõime korral võib Bahreinis viia soolise võrdõiguslikkuse kõrgemale tasemele.

Bahrein peab naiste ja vähemuste õiguste heaks rohkem tööd tegema. Oleme ühinenud konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW). Bahreinis on poliitikaraamistikke, nagu rahvuslik soolise tasakaalu mudel, millega naiste vajadusi ja võrdseid võimalusi peavoolustatakse, ning naiste poliitilise aktiivsuse üldraamistik, mis loodi koostöös Bahreini Naiste Ülemnõukoguga. Selle nõukogu asutas kuningas 2001. aastal, et töötada välja naiste õiguste parandamise meetmeid ja seadusi. 

Homoseksuaalsus pole Bahreinis küll ebaseaduslik, ent kriminaalkoodeks on ähmane ning süüdistajatel on tõlgendamisruumi avaralt. Vastassoo rõivastuse kandmine (cross-dressing) on Bahreinis (jt Pärsia lahe riikides) ebaseaduslik, kuna arvatavasti on siinseid islamitõlgendusi mõjutanud Saudi Araabia vahhabiitlik¹ mõtlemine, millest lähtudes peetakse seda patuks.

Islamistid on LGBTQ+ teemasid valjusti kritiseerinud ning kõnelnud lesbilisuse vastu tütarlastekoolides (Bahreinis on riigikoolid sooliselt lahus). LGBTQ+ kogukonna vastased meeleolud teravnesid ka ühenduses soolise võrdsuse ja LGBTQ+ vastase paremäärmusluse tugevnemisega läänes. Valitsus pole kohaliku LGBTQ+ kogukonna suhtes võtnud ei pooldavat ega vastast seisukohta. Viimase kümne aasta jooksul on siiski korraldatud haaranguid Aasia geidele, kes töötavad massaaži- ja habemeajamissalongides. Paljud neist on riigist välja saadetud.

Kuid üldisemalt on homoseksuaalsus Bahreinis seaduslik vastavalt 1976. aastal kehtestatud kriminaalkoodeksile, mis lubab vastastikusel nõusolekul toimuvat samast soost inimeste vahelist vahekorda alates 21. eluaastast. Bahreinis maksab vaikiv kokkulepe “ära küsi, ära vasta”, kuni inimesed tegutsevad suletud uste taga ega näita kiindumust avalikult välja². See tähendab kapis elamist. 

Traditsiooniline hennamaaling Bahreini moodi. Foto: Hille Hanso

Mulle näib, et autoritaarsetes või poolautoritaarsetes konservatiivsetes ühiskondades tahavad valitsused leiutada inimõigustes “oma teed”. Põhjuseks on hirm liigse liberaalsuse ees, mis nende endi võimu potentsiaalselt kõigutada võiks. Tavaliselt kammitsevad sellised riigid ka vabaühendusi ja kodanikuliikumisi. Palun kirjelda inimõigustega tegelevaid Bahreini vabaühendusi. Millised teemad on neil fookuses? 

Jah, ma olen nõus! Inimõiguste käsitluses lähtuvad nad inimõiguste alustest ning edasi konstrueerivad nad vastavalt riigis kehtivale ühiskondlik-poliitilisele ja sageli ka usulisele raamistikule. Naiste õigusi käsitletakse Bahreinis vaid binaarselt ja keskendutakse ainult cis-naistele. Transnaised on naiste määratlusest välja jäetud.

Koduvägivalla ja üldse naistevastase vägivalla vastu võitlevad üksnes vähesed siinsed kodanikualgatused. Üks kohalik algatus on Shamsaha (varasema nimega WCCI), mis osutab abi naistele ja soovähemustele, kes kannatavad koduvägivalla, lähisuhtevägivalla ja soolise vägivalla jms all, osutades ohvreile ööpäevaringset kriisitelefoni teenust. On olemas Bahreini Naisliidu perede tugikeskus, Aisha Yateemi perede nõuandla, Awali õigusabikeskus, Batelco perevägivalla ohvrite tugikeskus, Sisserännanud Töötajate Kaitseühingu varjupaik.

Kui palju on vabaühendustel ja kodanikuühiskonnal sihtide valimisel vabadust või on algatused riigistatud?

Pigem riigistatud. Riik kutsus 2001. aastal ellu Naiste Ülemnõukogu, et naiste huve arvesse võtta, edendada võrdseid võimalusi ja poliitilist aktiivsust ning pakkuda vajaduse korral naistele psühhosotsiaalset, juriidilist ja rahalist toetust. Teine riiklik algatus on 2009. aastal kuninga dekreediga moodustatud riiklik inimõiguste instituut. Instituut registreerib inimõiguste rikkumisi, korraldab juurdlusi ning teeb inimõiguste paremaks tagamiseks ettepanekuid. Kõigis riigi kubernerkondades on naisküsimuste büroo.

Naiste Ülemnõukogu käivitas 2017. aastal koos siseministeeriumiga riikliku koduvägivalla andmebaasi Takatof. Ülemnõukogu töötas välja avara vägivalladefinitsiooni, registreerib ja analüüsib koduvägivalla juhtumeid. Samuti riikliku algatusena kuulutati 2008. aastal 1. detsember Bahreini naistepäevaks. (Seda tähistatakse igal aastal koolides, ettevõtetes ja riiklikes asutustes: naiskolleege peetakse lillede jm kingitustega meeles. Bahreini televisioonis kõneldakse sellest päev otsa. Tänavatel on plakatid. Bahreini naised tunnevad, et see on nende rahvuspüha.) Bahreini teerajajaist ärinaisi on 2011. aastast peale autasustatud Bahreini naisettevõtjate aupitsatiga. Bahreinis tehakse jätkuvalt jõupingutusi naiste poliitilise ja ühiskondliku aktiivsuse ning majanduslike võimaluste edendamiseks.

Ühtlasi täiustatakse mehhanismi naistevastase vägivalla kõrvaldamiseks. Kuid ikkagi peetakse näiteks abielusisest vägistamist argipäevaseks normaalsuseks. Laialdaseks arvatakse (ka naiste hulgas), et naise kohus on meest seksuaalselt rahuldada, meeldib see naisele või ei. Väidetakse, et naised peavad islamis mehele alistuma. Minu arvates on see lihtsalt patriarhaat ja vägivald naiste suhtes.

Naised Manama souq’il, turutänavatel. Foto: Hille Hanso

Naistevastane vägivald on ülemaailmne epideemia, aga üks huvitav tendents meil siiski on – Bahreini kultuuris langevad (vähemalt sõnaliselt) põlu alla need mehed, kes naistele kallale kipuvad. On levinud ütlus, et see pole tõeline mees, kes naist lööb – selle mehe maskuliinsus satub kahtluse alla. Minu meelest on see märkimisväärne. Sellest ütlusest mõistagi ei piisa naistevastase vägivalla kõrvaldamiseks ja paraku pole laste ahistamise vastu sarnast hoiakut. 

Inimõiguste kaitsjaile on Pärsia lahe riikides alati valmistanud kõige enam peavalu sisserännanud töötajate õigused. Mis on nende peamised probleemid? 

Ühe sõnaga öeldes: neid dehumaniseeritakse. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et Lõuna-Aasia töötajaid ei kohelda inimlikult, vaid halvasti ning neile jätkub vaid madalapalgalisi töökohti. Nad saavad nii väikest palka, et neil tuleb kitsastes tingimustes hulgakesi koos elada. Naissoost majapidamistöötajaid tööõigus ei kaitse. Nendele ei kehti muud kui elamis- ja tööloa andmist reguleerivad seadused. Kui majapidamistöötaja saabub oma tööandja juurde, siis peaaegu alati võtab tööandja temalt ära passi ettekäändel, et muidu jookseb ta ära. Reeglina räägitakse soovimatusest puutuda kokku politseiga ja raskustega, mis tekivad sellest, kui koduabiline lahkub omavoliliselt tööandja juurest. Kokkuvõttes: see on nüüdisaegne orjus. Muidugi ma ei väida, et kõik tööandjad on võrdselt halvad. Olen kohtunud paljude perekondadega, kes on oma majapidamistöötajat palgal hoidnud üle 20 aasta kuni tema pensionilemineku ja kodumaale naasmiseni. Vägivaldseid tööandjaid siiski leidub. Hea tööandja leidmine on õnneasi.

Märkasin pealinnas Manamas, et kaubanduskeskustes võib näha kohalikke perekondi jalutamas, aga nende lapsevankrit lükkab mõnest muust rahvusest naine.

Jah, kodutööd on Bahreinis sooliselt jaotatud, kuid mu sõbrad üllatuvad, kuuldes, et koristamist ega söögitegemist kohalikelt naistelt ei nõuta. Feministlik see siiski pole. Bahreini naised annavad oma kodused toimetused üle hoopis teistele, sisserännanutele – isikuile, keda pahatihti dehumaniseeritakse. USAs oli enne kodanikuõiguste liikumist samamoodi. Valged naised andsid oma kodused tööd üle mustanahalistele naistele, kelle tööjõudu nad ekspluateerisid. Nii lõikasid valged naised kasu oma privileegidest ja ülemvõimust.

Manama kaubanduskeskused on palavas kliimas armastatud vaba aja veetmise kohad. Foto: Hille Hanso

Milliseid raskusi tuleb kogeda transsoolistel inimestel?

Üldiselt arvatakse transsoolistest inimestest seda, et nad kannavad vale soo rõivaid; ütlesin enne, et Bahreinis on see ebaseaduslik. Mul oli aastate eest üks transsooline tuttav. Ta rääkis, et kui ta oli autoõnnetusse sattunud, kartis ta, et politsei võtab ta rõivastuse pärast kinni. Ta helistas sõbrale, et see ta enne politsei kohale jõudmist ära viiks. Mina ei kujuta ettegi, kuidas oleks autoõnnetuse järel põgenemisplaani teha.

Sinust sai teadlane ja aktivist, jaga veidi ka enda lugu. Mida arvatakse su vaadetest peres, tutvusringis, ühiskonnas?

Olin alati oma pere Lisa Simpson, kriitilise suhtumisega väiksest peale. Hiljem sai minust kirglik raamatulugeja, nii et paljud asjad elus tundusid valesti olevat. Igasugused vähemused on minus alati äratanud empaatiat. Olen püüdnud mõista, miks on vähemused nii sotsiaalpoliitiliselt kui ka majanduslikult ebasoodsas olukorras. Kõik, mida koolis ja elus võrdsusest ja kooseksisteerimisest õpetati, osutus tegelikkusega vastuolus olevaks. Ma ei arva, et minu seisukohti eriti sallitaks. Mind peetakse ilmselt radikaaliks, kelle seisukohad lahknevad islami väärtustest, ja mu maailmavaade pole regioonis võib-olla veel vastuvõetav.

Kui 2011. aastal Istanbuli kolisin, polnud ma esimest korda elus enam üksildane, sest selgus, et minu vaated kattusid paljude inimeste vaadetega, nii enam-vähem. Nüüd, Rootsis ei tunne omakorda, et mul oleks Rootsi vasakpoolsetega midagi ühist. Minu arvates on vasakpoolsed läänes (nii Euroopa Liidus kui ka USAs) teatraalsed ja privileegidega ära hellitatud. Kohtusin Rootsi anarhistidega nende raamatulaadal; nende laud oli täis Abdullah Öcalani³ raamatuid. Kui ma astusin ühe anarhistiga vestlusse, siis nägin, et nad ei tea PKK (mis on mitmel pool kuulutatud terroristlikuks organisatsiooniks. – HH) kohta palju olulisi nüansse. Vasakpoolsed võivad liiklust tõkestada, end kättpidi tänavate külge kleepida ja muuseumides skandaalitseda, meisterdada sümboolse piñata ja seda taguda. Mina eelistaksin, et esinemiste asemel käiksid nad kriisiregioonides kohal ja õpiksid olusid inimestega vesteldes tundma. Lähis-Idas võib Twitteris kritiseerimise eest isegi vangi sattuda. Paistab, nagu seisaksin vähemasti ideoloogiliselt jälle üksinda. Sama hästi võiksin apoliitiline olla.

Saudi Araabias suurenevad vabadused, Bahreini loodusvarad ammenduvad ja see kõik mõjutab ka tulevikku. Milline on inimõiguste tulevik Bahreinis?

Arvan, et Bahrein parandab oma suhtumist inimõigustesse. See võtab aega, ent vähemasti on algus tehtud.

Inglise keelest tõlkis Andreas Ardus 

1. Vahhabism on araabia sunniitlik fundamentalistlik liikumine, mida järgitakse peamiselt Saudi Araabias ja Kataris. – HH
2. Selle demonstreerimine, nt suudlemine, on seksuaalsest orientatsioonist sõltumata – ka heteroseksuaalsete paaride puhul – taunitav ja kriminaalkoodeksi järgi karistatav kui avalik sündsusetu käitumine. – HH
3. Abdullah Öcalan on poliitvang ja marksistlik-leninistliku relvastatud Kurdistani Töölispartei, PKK, asutajaliige. Öcalan alustas 1984. aastal geriljasõda, mille tõttu kurdi-türgi konflikt muutus eriti ohvriterohkeks. – HH