Dialoogid meesõiguslastega: vastaste kuulamise vaevaline kunst

“Hetkel, mil sa hakkad humaniseerima oma vastast, hakkab sinu kogukond sind dehumaniseerima.” Need sõnad pärinevad Cassie Jaye suust – endine feminist, kes tegi dokumentaalfilmi meesõiguslusliikumisest (ingl men’s rights activism, lühendatult MRA) ning hakkas selle käigus oma kinnistunud vaateid ümber hindama. Filmis “The Red Pill” (2016) intervjueerib ta kümneid meesõiguslasi ning – talle üllatuseks – ei olegi nende retoorika täis viha ja naistevastasust, vaid hoopis tõsist muret meeste probleemide üle. Arutluse alla tulevad teemad meeste enesetappude kõrgest määrast kuni raskusteni laste hooldusõiguse saamisel.

Järjekindlusetuse tagamaad

Siinkohal võib tekkida küsimus, miks peaks üks paadunud feminist üldse vaatama filmi, mis normaliseerib meesõiguslusaktiviste? Neid samu anti-feministe, kes internetikeskkondades naiste pihta sapiseid kommentaare loobivad? Minu puhul oli tegemist kahe vastandliku eesmärgiga. Esiteks pean tunnistama, et sisimas soovisin kinnitust oma eelarvamusele MRA-dest kui äärmuslastest, kes pole tõsiseltvõetavad. Tead ju seda magusat kahjurõõmu, mis tekib, kui saad öelda: “Ma ju ütlesin.” Teisalt aga tahtsin ideoloogilise vastandpooluse kohta rohkem teada saada ning mus leidus ka killuke lootust, et ehk lükatakse mu eelarvamused ümber.

Väärtused ei asetse vaid binaarsel skaalal, kuigi selline mulje on lihtne tekkima ajal, mil sotsiaalmeedias levivad postitused sõnumiga: “Kui sa hääletad X partei poolt, siis eemalda mind oma sõbralistist.” Seda enam tasuks püüelda silmaklappidega järjekindluse asemel järjekindlusetuse poole, et takistada mõtteruumi muutumist aina laienevaks lahinguväljaks. Järjekindlusetus ei võrdu siinkohal moraalirelativismiga. Pigem on see iga olukorra eraviisiline hindamine, vabadus “keelduda lõplikust valikust mingite teineteist alternatiivselt välistavate väärtuste vahel.” Leszek Kołakowski kirjeldab seda kui valikut kahe ukse vahel, millest mõlemast saab vaid sisse, välja ei pääse. Valik siseneda ühest uksest tähendaks kohustust elu ja surma peale võidelda sellega, kes astus sisse teisest uksest.

Vaata filmi “The Red Pill” treilerit lingile klõpsates.

Ühele ideoloogilisele vaatepunktile kindlaks jäämine on mugav. Leidnud mõttekaaslased, on lihtne jääda kinni samade arvamuste taasesitamise ringi ning unustada ära see, kuidas sinna algselt üldse jõuti – oma eelneva maailmavaate küsimuse alla seadmise ja uute teadmiste avastamise kaudu. Muidugi – kõlakambritest täiesti vabaks ei saa meist keegi, nii kaua kui soovime säilitada mingitki grupikuuluvust. Küll aga tasub vahetevahel teha paus ja kogunenud ideoloogilist pagasit tuulutada.

Kuidas konstrueerida teisesust

“The Red Pill” saab oma nime kultusfilmi “Matrix” stseenist, kus peategelane pannakse valima punase ja sinise tableti vahel – punane tähendab karmi tõe teada saamist, sinine aga edasi õndsasse teadmatusse jäämist. Meesõiguslased näevad punase tabletina teadmist, et mehed võivad kogeda ühiskonnas sama palju – või isegi rohkem – rõhumist kui naised. Olles feministina kursis lõputu loeteluga ebamugavustest ja diskrimineerimisjuhtudest, millega naised iga päev kokku puutuvad, tundub taoline väide esmalt vildakas. Ka filmitegija jaoks on paljuski uudne see problemaatika, millega mehed silmitsi seisavad – see näitab pimetähni feministlikus diskursuses. Kuigi ka feministide hulgas on meeste õigustega tegelejaid, on nad siiski väga suur vähemus. Üks intervjueeritavatest viitab sellele, kuidas sotsiaalse õigluse eest võitlejate seas on levinud arusaam, et kuulata tuleks rõhutud grupi esindajat ennast ja uskuda tema kogemusi, mitte kuulata neid moonutatuna teisesest allikast. Miks ei usuta siis mehi ja nende kogemusi, küsib ta? Kuna me kogeme erinevate ühiskonnarollide tõttu maailma erinevalt ja mehel tuleb naise kogemuse mõistmiseks liikuda punktist A punkti B, siis järelikult kehtib see ka vastupidi – naisel tuleb mehe kogemuse mõistmiseks liikuda punktist B punkti A.

Foto: modishjack / Unsplash

Kui teisi teemasid avades keskendub film emotsionaalselt mõjusatele üksikjuhtumitele, siis tööõnnetustest rääkides on taustamaterjal statistiline. Vaadates meeste suurt osakaalu füüsilist koormust nõudvatel ohtlikel ametikohtadel väidetakse, et mehe elu on väärt vähem kui naise oma. Naisi päästetakse õnnetustest esimesena. Boko Haram oli tapnud sadu koolipoisse, kuid Lääne meedia hakkas nende tapatalgutest hoolima alles siis, kui nad tüdrukuid tapma hakkasid. Selliste argumentide põhjal, lisades filmi käigus juurde ka teisi teemasid, jõuab Cassie Jaye järelduseni, et meestel on tõesti raske elu, ning võibolla isegi raskem kui naistel. Analüüsi jääb tema mõtisklustes aga väheks.

Ebavõrdsuse probleem on süsteemne

Vaadates ohtliku füüsilise töö tegijaid võib privilegeeritud linnanaisele tõesti tunduda, et tal on lihtne elu. Siinkohal muutuvad aga kõik edasised järeldused poolikuks, sest arvesse võetakse vaid soolist perspektiivi, unustatakse aga sotsiaalmajanduslik, rassiline, rahvuseline, ja kõik teised võimalikud perspektiivid, mis ühiskonnas ebavõrdsust põhjustada võivad.

Ka filmi jaoks intervjueeritud feministid ei suuda olukorda vaadata laiema pilguga ning lõpuks jääbki analüüs vaid ühele tasandile, taandudes binaarseks naine/mees opositsiooniks. Küsides aga “Kumb on süsteemis suurem kaotaja?” tekitame klassikalise “meie” ja “nemad” eristuse, kust edasi pole enam võimalik mõistuspäraste argumentidega minna. Mida sügavamalt on teisesus konstrueeritud, seda raskem on unistada dialoogist – ja selle lõhe süvendamises peavad endale tuhka pähe raputama nii nais- kui ka meesõiguslased.

“The Red Pill” edastab edukalt ülevaate probleemidest, millega paljud mehed rinda pistma peavad, ning teeb seda efektselt noore naise kaudu, kel polnud neist probleemidest varem aimugi. Film ei suuda aga näha neil probleemidel teisi süüdlasi peale naiste, kes justkui oleksid oma õiguste eest võitlemisega keelanud meestel suud avada. Nimetagem seda kuidas tahes – kapitalismiks, patriarhaadiks või loomupäraseks hierarhiaks – igatahes võiks ebaõiglust näha kui laiemat süsteemset küsimust. Elu hammasrataste vahele võib langeda igaüks, olenemata soost.

Arenguvõimalusi

Jaye lõpetab filmi, öeldes, et ei suuda end enam feministiks kutsuda. Selline tulem on ka ootuspärane, kui end esmalt ühte ideoloogiasse uputada, siis sõbralike vandeseltslaslike MRA-de ümberlükkeid kuulata ning seejärel mõista, et kõik varasemas maailmapildis ei peagi paika. Mina aga ei veeretaks süüd kummagi kaela.

Mõista nii mees- kui ka naisõiguslasi – miks ei võiks see võimalik olla? Miks on see feministide seas niivõrd tabuteema? Jah, meie arusaamad pärinevad tihti mürgistest internetikeskkondadest, kuhu on koondunud ebatavaliselt suur hulk misogüüniat. Kuid nagu film näitab, on olemas ka neid, kes tõesti hoolivad. Nii nagu mitmekesisus ilmneb feminismi erinevates nurkades, on seda ka teistes liikumistes.

Jaye filmi linastusi taheti ära keelata ilma, et keelustajad filmi näinudki oleksid. Kust peaks tekkima soov vastaspoolt ära kuulata, kui tollel on enda vastu suunatud kriitika suhtes nulltolerants? Kas mitte enda sissekulunud harjumuste, tavade ja ka laiemalt ühiskonnanormide kritiseerimisest pole feminism alguse saanud? Kuhu see võime enda pimetähne märgata aga kaob, kui endale sobiva ideoloogilise pesa leiame? Paistab et praegu, kui üheks peamiseks jututeemaks on polariseerumine ja selle ohud, on meie suurimaks vastaseks meie enda eelarvamused.