Sõnastik:

Liberaalfeminism on strateegia, mille eesmärk on võrdsete võimaluste pakkumine kõigile indiviididele, hoolimata nende omavahelistest erinevustest. Liberaalfeminismis ei eristata naise ja mehe olemust, vaid leitakse, et eksisteerib üks inimlik olemus, kus mõistus on keskne.

Teisisõnu, liberaalfeminismi järgi võivad mehed ja naised olla füsioloogiliselt erinevad, ent nende omadused on individuaalsed ega sõltu soost. Seega on nad võimalikest erinevustest hoolimata samaväärsed. Et saavutada sugude vahelist võrdsust, tuleb eemaldada kõik takistused, mis ei lase naistel meestega konkureerida, ja seda nii isikliku kui ka avaliku elu tasandil.

Klassikaline liberaalfeminism kasvas välja liberalismist 18.–19. sajandi vahetusel ning võitles naiste hääle-, haridus- ja avalikus elus osalemise õiguse eest. Liberaalfeministide meelest oli naine täisväärtuslik indiviid ja kodanik, kes vajas samu demokraatlikke õigusi nagu mehed. Seni olid naiste õigused väga piiratud — nad sõltusid majanduslikult meestest, ei saanud ise raha teenida jne.

Tollased tuntud liberaalfeministid olid Mary Wollstonecraft, majandusteadlane ja filosoof John Stuart Mill jpt. Wollstonecraft ründas monarhiat ja nõudis tüdrukutele ja poistele samu haridusvõimalusi, kujutas abielu seadusliku prostitutsioonina jne. Mill tõi välja, et naised on tõrjutud kõrvale ühiskondlike otsuste tegemistest, sest neid peetakse vaimselt ja füüsiliselt alaväärtuslikumaks.

Liberaalfeminism ei kaotanud aktuaalsust ka feminismi teise ja kolmanda laine ajal ning leidis väljundi näiteks Betty Friedani, Gloria Steinemi ja Rebecca Walkeri sules. Friedan demonstreeris tuumperekonna klaustrofoobilisust ning analüüsis naiste aheldatust kodudesse, mistõttu jäävad nad kõrvale ühiskondlikust elust. Seega on oluline, et naistel säiliks kontroll oma reproduktsiooni üle. Walker liitis liberaalfeministlikele probleemidele klassi- ja rassiküsimused, sest diskrimineerimine progresseerub, kui inimene on vähemus mitme tunnuse alusel. Teisisõnu, kui eesti naist võidakse diskrimineerida, sest ta on naine, siis venelannat diskrimineeritakse nii rahvuse kui soo põhjal, mis seab ta võrreldes vene mehe või eesti naisega veelgi hullemasse olukorda.

Üldistatult, liberaalfeminismi üks jätkuvaid eesmärke on inimese vabastamine ahistavatest soorollidest. Viimasel ajal on liberaalfeministid nõudnud naiste ja meeste võrdset poliitilist esindatust, naiste ligipääsu juhtivatele kohtadele poliitikas ja tööelus, võrdset palka võrdse töö eest ning võrdseid tingimusi tööturul. Nõudmiste taga ei seisa ainult liberaalfeministid, vaid naisliikumine laiemalt.

Liberaalfeminism on mõjukas ka uues Eesti Vabariigis. Kohalikeks töövõitudeks võib pidada naistele keelatud tööde kaotamist aastal 2009 (seni oli üle kahesaja ameti naistele keelatud ametite nimekirjas) ning vanemahüvitise ümbertegemist aastal 2007, mis võimaldas isadel võtta vanemahüvitist kohe pärast rasedus- ja sünnitushüvitise perioodi lõppu. Varem ei tohtinud isad võtta vanemahüvitist enne poole aasta möödumist, kui just lapse ema polnud surnud või ei suutnud lapse eest hoolitseda. Samuti on liberaalfeministlikud aktid soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtmine, võrdõigusvoliniku ametikoha loomine jpm, mis kõik aitavad kaasa sellele, et Eesti inimestel oleksid võrdsed võimalused.