Sõnastik:

Libustamise (i.k. slut-shaming) all mõistetakse kellegi solvamist, alandamist või karistamist seksuaalsuse väljendamise või seksuaalsete ihade tõttu. Tavaliselt järgneb libustamine puhkudele, kui inimene ei vasta valitsevatele soo- ja seksuaalsuse normidele. Samas ei pruugi libustamine olla seotud normide rikkumisega, sest võib järgneda ka ilmingutele, mis normidest ei erine, näiteks miniseeliku kandmisele. Libustamine puudutab üldjuhul naisi. Filosoofilisemal tasandil võib libustamises näha naise karistamist seksuaalsuse eest, kusjuures libustajad näevad naise seksuaalsuses vaid üht rolli – abielus olles laste saamist.

Eri kultuurides võidakse naisi libustada erinevatel alustel. Põhjuseks võib olla abielueelne seks, mitme seksuaalpartneri üheaegne omamine, vägistamise ohvriks sattumine jms. Põhjuseks võib olla väljakutsuv riietus, kusjuures väljakutsuvuse tähendus varieerub kultuuriti. Näiteks võidakse mõnel liberaalsemal islamimaal libustada naisi, kes ei kata juuksed, sest seadus seda ei käsi, ent seda nõuab ühiskond. Libustamist võivad kogeda ka lääne naised seksuaalse vägivalla näol, mida põhjendatakse hiljem väljakutsuva miniseeliku või sügava dekolteega. Seeläbi on libustamisega tihedalt seotud ka ohvri süüdistamine ning seksuaalvägivalla ohvriks langenud naistele heidetakse ette kas või osalist provokatsiooni.

Kuigi kõnealune mõiste on suhteliselt noor, ulatub nähtus sügavasse ajalukku. Lääne lähiajaloost illustreerib libustamist Monica Lewinsky ja USA president Clintoni armuromaan 1998. aastal. 24-aastane, tasustamata praktikant Lewinski pidi üle elama totaalse avaliku libustamise, kui telekanalid, ajalehed, ajakirjad ja internet kommenteerisid ööpäevaringselt tema seksuaalsust, välimust ja “kiimalisust”.

Libustamise ohvriks langevad peaagu alati ka transnaised, kes julgevad end naiselikult väljendada. Ei pea kandma miniseelikut ega väljakutsuvaid riideid, piisab täiesti tavalisest pükskostüümist ja tagasihoidlikust meigist, et nii heterod kui geimehed hakkaksid arvama, et naine on “saama peal” või prostituut. Riided, mis normsoolise naise puhul on praktiliselt mittemidagiütlevad, muutuvad transnaise seljas järsku seksireklaamiks.

Slutwalke toimub tänaseks mitmel pool maailmas, antud pildil Bueno Aireses. (Flickr, Santiago Sito, CC litsents)

Libustamist kohtab ka kirjandusklassikas. Sellena võib tõlgendada näiteks Anna Karenina sotsiaalset hukkamõistu Tolstoi samanimelises romaanis, kui ta hülgab pere, samas kui meespeategelane Vronski seda ei koge. Nii on libustamine alati olnud seotud topeltstandardidega. Samuti võib libustamisena tõlgendada Émile Zola romaani “Nana” vabade elukommetega peategelase saatust, kus kaunis noor neiu lõpetab rõugetes surivoodil.

Libustamise vastu algatati viie aasta eest Torontos liikumne SlutWalk, mis on nüüdseks levinud globaalselt. Osalejad protesteerivad libustamise vastu ja kutsuvad üles peatama n-ö vägistamiskultuuri. SlutWalki põhiväljundiks on marss, kus naised riietuvad väljakutsuvalt, väljendamaks seda, et riietus ei saa olla ettekääne vägistamiseks. Lisaks leiab SlutWalk raames aset õpitube, kontserte jms.

Väljendil slut-shaming puudub ühtselt heaks kiidetud eestikeelne vaste, ent Feministeeriumi sõnakonkursil pakuti järgmisi variante: libustamine, hoorastamine, litsitembeldamine, litsistamine, litsildamine, libumärgistamine, libusildistame, seksihäbistamine, promiskuiteediviha, prostembeldus, prostembeldatud, prostembeldamine.

Osa neist sõnadest problematiseerib seos prostitutsiooni kui tegevusega, samas kui libustamise puhul antakse hinnanguid seksuaalsele ja soolisele eneseväljendusele, sidudes seda halvustava sõnaga “libu”.