Sõnastik:

Vihakõne (ingl hate speech) on avalik, suuline või kirjalik arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest, soost või seksuaalsest orientatsioonist. Vihakõne võib olla adresseeritud ka üksnes konkreetse inimese vastu, kui selle põhjuseks on asjaolu, et ta kuulub teatud isikute gruppi. Vihakõne eesmärk on üldjuhul kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alavääristada ja alandada teatud inimgruppe.

Vihakõne ja vihane kõne ei ole sünonüümid. Kui vihane kõne on suunatud konkreetse inimese isikuomaduste ja tegevuste vastu, siis vihakõne olemuse osa on rünnak ja solvang grupikuuluvusest lähtuvalt. Küll on sisuliselt sünonüümid vihakõne ja vaenu õhutamine. Eesti seadustest leiab termini vaenu õhutamine.

Eestis on vaenu õhutamine keelatud nii põhiseaduses kui karistusseadustikus. Reaalsuses keeld ei tööta. Nimelt nõuab karistusseadustiku sõnastus otsese ohu olemasolu inimese elule, tervisele või varale. Piltlikult öeldes tähendab see situatsiooni, kus vihakõne ajal on inimesel käes ka kirves ning tema ees lööki ootamas ohver. Seetõttu on justiitsministeerium juba aastaid planeerinud seaduse muudatust.

*Sobilikumad terminid on “vaenukõne või “vaenu õhtumine”, mitte “vihakõne”, kuna hate on kontekstist lähtuvalt sisukam tõlkida kui „vaen“ või „vihkamine“. Toim

Tegemist on saripostitusega “sõnastik”. See on teejuht, millest läbinärimine aitab feminismi nähtamatut raamistikku mõista ja ühtlasi oma sõnavara parandada. Teisi sõnu loe siit. Kui soovid mingit sõna sõnastikus näha, kirjuta meile.