Eesti jääb soolise võrdsuse rongist maha

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) koostatud indeks annab Eestile karmi hinnangu. Meie probleem on iseend taastootev ebavõrdsus, mis mitmes valdkonnas toimub nii hästi, et iga aastaga jääme Euroopa keskmisele üha kaugemale sappa sörkima.

Eesti tulemus soolise võrdsuse tabelis on küll aasta aastalt paranenud, kuid meie edasiminek on mitmete teiste Euroopa riikidega võrreldes siiski aeglasem. Tänavune Eesti tulemus on 59,4 punkti sajast (võrdluseks: kümme aastat tagasi oli see 49,8), mis paigutab meid EIGE indeksi koondarvestuses 15. kohale. Euroopa riikide keskmiseks tulemuseks oli 63,4. Tabeli eesotsast leiab riigid, kus võrdõiguslikkuse teemadel on toimunud süsteemne ühiskondlik arutelu, näiteks Rootsi ja Taani.

Ent Eesti areng pole olnud ühtlane. Parimaid tulemusi saavutasime valdkondades, kus majanduspoliitika või tehnoloogiline innovatsioon on olnud tugevad, kuid jäime toppama teemadega, mis eeldaks poliitilisi valikuid ja muutusi ühiskondlikes hoiakutes.

Soolised stereotüübid pole Eesti inimeste seas mitte lihtsalt levinud, vaid norm. EIGE indeksist saame teada, et:

• valdav osa (64% naisi ja 69% mehi) leiab, et poliitika on „loomupäraselt meeste ala“;
• 60% mehi peab normaalseks, et naise rahaasjade üle on sõnaõigus mehel, ja eriti levinud on see hoiak noorte seas. Naistest peab seda põhjendatuks 40%;
• 65% leiab, et naine on vähemalt osaliselt vastutav, kui tema intiimseid fotosid või videoid veebis nõusolekuta jagatakse.

Selles raamistikus pole ka üllatav, et iga kolmas Eesti naine on elu jooksul vähemalt korra kogenud füüsilist ja/või seksuaalvägivalda. Võrreldes Euroopa keskmisega on seda 2% rohkem. Veel kõnekam on asjaolu, et viimase aasta jooksul vägivalla ohvriks langenuist vähemalt 26% ei rääkinud juhtunust kellelegi.

Neis olukordades vaikimine ei ole individuaalne otsus, vaid sotsiaalne ellujäämisstrateegia. Kui ühiskond vaikimisi eeldab ohvri süüd ja normaliseerib vägivalda, siis on vait olemine turvalisem kui abi otsimine.

Hoiakuid ei aita ümber lükata ka näiteks see, kui seksuaalvägivalla ohvrite paremaks toetamiseks mõeldud eelnõud kostitatakse riigikogu saalis onuheinolike pilgetega, alavääristatakse ja pisendatakse.

Kuhu küll kõik mehed jäid?

Eesti üks kehvem tulemus on meeste ja naiste hariduses osalemist mõõtvas domeenis (20. koht). Statistika näitab hariduses üha süvenevat soolist lõhet. Naised omandavad oluliselt sagedamini kõrghariduse (30-34aastaste seas on kõrgharidusega naisi 57% ja mehi 35%) ja meeste seas on ülekaalus kutseharidus.

Tegemist pole pelgalt erialavalikute küsimusega, vaid juba üldhariduskoolidest algava süsteemse trendiga. Septembris avaldatud OECD raporti järgi mõjutavad poiste madalamat õpimotivatsiooni mitmed sotsiaalsed ja kultuurilised stereotüübid, mistõttu paljud poisid ei ole huvitatud pika haridusteega õpingutest. Ja kui noormees kõrgkooli jõuabki, siis valib ta pigem eriala, mida ühiskonnas tajutakse maskuliinsemana. EIGE indeksi järgi on Eestis tervishoiu ja sotsiaalhoolekande erialade lõpetajatest meessoost vaid iga viies.

Naised hooldavad, mehed aitavad

Soolise ebavõrduse üks püsivaim alustala on tasustamata hooletööd. Laste, kodu ja eakate hooldamine lasub suuresti naiste õlul. Indeksi järgi veedab 31% kuni 11-aastaste laste emadest päevas üle viie tunni laste eest hoolitsedes, samas kui isadest teeb seda vaid 16%. Naised tegelevad ka sagedamini igapäevaste majapidamistöödega (53% naisi ja 39% mehi). Lastega perede puhul on erinevus suuremgi.

Neil rollijaotustel on otsesed tagajärjed: piiratud võimalused tööturul ja lünklik staaž, terviseprobleemid, väiksem võimalus osaleda poliitikas või ühiskondlikus elus, madalam sissetulek ja hilisem pension. Praegu elab Eestis vaesusriskis 46,3% 65-aastastest ja vanematest naistest ja samaealiste meeste näitaja on 26,8%. Miks see nii on? Sest naised elavad suurema tõenäosusega üksi, olles elu jooksul kandnud suure osa tasustamata hoolduskoormusest ning töötanud madalamate palkade eest.

Mehed juhtimas, naised tagaosas

Eesti nõrgim sooritus oli võimu domeen, mis hindab meeste ja naiste osalemist poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisel. Saavutatud 22. koht on Euroopa üks madalamaid.

Naiste napi poliitilise osaluse taga ei ole sageli „huvipuudusest“ lähtuv valik, vaid see on institutsionaalne tagajärg. Pikki tööpäevi, võrgustikupõhist karjääri eeldav ja paindlikkust mittesoodustav süsteem on sisuliselt disainitud nii, et hoolduskoormusega inimesed jäävad kõrvale. Esindatus poliitikas ja majanduslikes otsustusorganites ei parane, kui ühiskondlik norm peab juhtimist meeste tööks. Näib ka, et Eesti erakondadel puudub plaan tasakaalustatud esindatuse tagamiseks.

Tööturul kordub sama muster. Eesti naiste tööhõive on Euroopa tipus, kuid nende töötingimused, palgad ja sektorid ei kajasta seda panust. Palju naisi töötab madalama prestiiži ja alarahastusega valdkondades, näiteks haridus-, sotsiaal- ja teenindussektorites. Kui igapäevast heaolu tagavad ametid on süsteemselt alahinnatud, kannab see ebavõrdsus edasi mujalegi.

Seega on EIGE indeks meeldetuletus, et soolise võrdsuse küsimus ei ole „naiste teema“, vaid majanduslikult, demograafiliselt ja ühiskondlikult oluline. Digitaalne areng ja tugev tööhõive ei muuda stereotüüpe ega vähenda poliitilist ebavõrdsust.

Selleks, et Eestis ei peaks enam teistel Euroopa riikidel sabas jooksma, on vaja strateegilist muutust. Soolisest võrdõiguslikkusest peab riigile saama konkreetne eesmärk. Eesti tugevus on olnud oskus luua paindlikke ja innovaatilisi lahendusi. Selles küsimuses vajame sama lähenemist ja poliitilist tahet ühiskondlike muutuste ellu viimiseks.