“Enam ei või nalja ka teha!”
Mulle täiega meeldib valjult naerda ja see, kui ma suudan ka end ümbritseva kamba oma lugude või kommentaaridega naerma ajada. Mul hakkab kelmikus kõhus kohe kihisema, kui ma näen, et inimesed tunnevad end minuga piisavalt vabalt ja mu nali oli piisavalt õigesti sõnastatud ja ajastatud, et tekitada korralik naeru-eufooria. Kogukonnatunne läheb lakke ja tuleb lausa lämmatavalt meelde, mille nimel me üldse suhteid loome ja ka omaenda heaollu panustame, teistest rääkimata. Ja noh, tuus tunne on ka.
Aga vahel teen ka mõne objektiivselt kehva pulli ja näen, kuidas see kohe üldse selles hetkes ja selles pundis ei tööta – inimesed ehk pigistavad viisakusest ühe pingul naeratuse või vaatavad lausa kerge haletsusega, kuidas ma iseenda ebamugavustundes podisen, kuni vaikus vaakumis kannab.
“No ei olnud hea pull,” olen mõnikord kuulnud.
“Jep, sorri, poleks pidanud,” vastan siis, jättes ajju maha sünapsi selle kohta, et lihtsalt seetõttu, et see kild mulle endale meeldis, ei tähenda, et ta vaikimisi ka teistele meeldib.
Üks kogukonda kuulumise osa on see, et me õpime end ümbritsevaid inimesi tundma ja tajuma seda, kuidas üksteisele öeldud sõnad ja tehtud teod dünaamikaid mõjutavad. Kihvt on ka see, et aju ei lõpeta kunagi täienemist, nii et saame nende va kampade dünaamikate kohta pidevalt uut infot tallele panna ja edaspidi selleks kasutada, et inimesi veelgi paremini enda ümber alles hoida. Naljad on üks väga oluline ja toimiv viis, mille abil kinnitada oma kohta kambas ja leida turvatunnet, absull!
Kui aga nali pole lihtsalt nali, vaid väljendab meie enda sisemisi veendumusi ja uskumusi maailma kohta, on “see polnud hea nali”-tagasisidel hoopis kaalukam roll. Mida olulisemat isiklikku veendumust naljafassaadi taha peidetuna väljendame, seda tugevam ja ründavam kipub olema ka reaktsioon kriitikale, sest sel juhul pole teiste tagasiside sinu sõnadele mitte lihtsalt kriitika huumorimeele pihta, vaid sellega arvustatakse sinu sisemisi seisukohti.
Erinevus on selles, et kui mõni lihtsalt naljana mõeldud nali ei toimi, ei ole sinu kuulumine gruppi tegelikult ohustatud, sest kehva kildu viskavad aeg-ajalt kõik – aga kui maailmavaated ei klapi, on oht saada tõrjutud. Ja see on hirmus, ebamugav ja ebakindlust tekitav tunne. Õigustatult.
Nagu ikka juhtub, kaitseme sellisel juhul end tihti rünnakuga. On lihtne öelda teistele, et probleem on nende kehvas huumorimeeles, selmet tunnistada endale, et probleem on selles, et siia gruppi sa selliste vaadetega oodatud pole. Isoleeritus on VÄGA põhjendatud hirm – see on üks suuremaid vaimse tervise häireid kaasa toovatest riskifaktoritest, rääkimata olmetoe kadumisest. Nii et meigib vägagi senssi, et kui meile antakse märku, et meie uskumused grupi uskumustega kokku ei klapi, tekib hirmutunne – ja seeläbi tung ennast päästa.
On ju ometi ootuspärane, et kuskile kampa kuulumiseks on meil vaja piisavalt ühisosi, et see kamp toimiks. Lahenduseks pole aga kogu ülejäänud grupi materdamine, vaid iseenda seisukohtadega dialoogi astumine – ja tunnistamine, et meie suhteid mõjutabki tugevalt see, mida me maailmas oluliseks peame.
“Sa oled nii tundlik!”
Okei, aga tundlikkus ongi üks mu ägedamaid omadusi. Seda kasutatakse etteheitena, aga tänu oma tundlikkusele on mul võimalik inimeste seas eksisteerida nii, et ma päriselt loongi nendega nüansirohkeid suhteid, tajun nende ebamugavust ja elevust ning saan ka iseenda puhul aru, mis suunas peaksin oma elu ja selles olevat libistama. Tundlikkus on boonus, mitte takistus.
“Sa ei pea kõike alati poliitiliseks ajama!”
Okei, aga inimsuhted on alati olnud poliitikast mõjutatud, nii eksplitsiitselt kui implitsiitselt. Apoliitilisust tegelikkuses ei eksisteeri, sest igaühel on oma arusaam sellest, mis on tema silmis moraalselt õige või mitte. Ma olen isegi avastanud, et mul on paadunud liberaalina konservatiividega vestlustes rohkem võimalikke ühisosi kui end apoliitilistena esitlevate inimestega. Sa ei pruugi poliitikat teha, aga poliitika “teeb sind” ikkagi. Kogu meie eksistents ühiskonnas on poliitiline, mõne grupi jaoks lausa sõna otseses mõttes.
“See nali ei käinud isegi sinu kohta ju, mis sa nüüd nii turri läksid!”
Sest ma seisan oma seisukohtade eest ka siis, kui teised ei näe või kui selle eest medalit ei anta.
Kui ma päriselt usun mingitesse tõdedesse, siis ma elan võimaluse korral nende järgi ka siis, kui mu enda maine seetõttu mingeid lööke võib saada.
Sest kui mul ei ole naljakas, siis miks ma peaksin teesklema, et on, ja naerma? Suhete hoidmine ei tähenda seda, et seltskonnas jääb vaikimisi peale selle inimese seisukoht, kes on valjem ja kes suudab teistes rohkem ebamugavust tekitada. Ja suhteid polegi vast mõtet hoida, kui need pole tegelikult elukvaliteeti tõstvad.
Ehk siis, vahel tasub ehk liikuda naljadega metatasandile: “Tead, meie maailmavaated on ilmselgelt päris erinevad – kas me suudame praegu teineteiselt nende kohta päriselt uudishimulikult ja hinnanguid andmata küsida? Või proovime seda vestlust teha mingil muul hetkel?”
Nalja võikski ju kampades rohkelt olla. Igas kambas on aga alati ka oma aateliste veendumuste kogum, mis seda gruppi tegelikult koos hoiab. Ja hea naljategija oskab publikut piisavalt hästi lugeda, et aru saada, kas nali toob kamba omavahel kokku või lükkab teda sealt hoopis eemale. Kõige turvalisem on teha sellist nalja, kus fookus on iseendal ilma endast nõrgemaid materdamata.
Nii et nalja võib ikka teha, aga lihtsalt publik ei viitsi enam viisakusest teeselda, et tegu on naljaga, kui tegelikult on tegu aatelise ning kellegi heaolu õõnestava võimumänguga.
