Enne valimisi ja pärast iseseisvuspäeva
“Eestlane olen, armeenlaseks jään, kui mind lätlaseks loodi!” lõõritasime 1989. aasta suvel Rannamõisas – ja kõik meie puhast tõugu eesti sõbrannad koos meiega. Kahtlustan, et need sõnad mõtles välja mu vanem õde Jaana, tollal nii kümnene. Ja kuigi nüüd kõlavad need mu kõrvus üpris tobedalt, siis sel hetkel nad sobisid. Need võtsid kokku meie paljurahvuselise päritolu ning sobitasid selle tollaste rahvuslike meeleoludega.
Tollal polnud minu jaoks mingit konflikti selles, et olla eestlane, armeenlane ja lätlane ühekorraga. Iseasi, kui palju ma üldse selle üle juurdlesin. Päriselt hakkasin rahvust mõtestama aastal 1996, just siis tõstis minus pead rahvuslik eneseteadvus. See oli aasta, mil saime taas presidendiks Lennart Meri, suvepealinnaks valiti Pärnu ja ilmus Blindi helikassett. Mulle tõi aga 1996. aastal muusika – justkui ununenud, ent kuklas kummitavad laulud. Pikki aastaid seostuski eestlaseks olemine mu jaoks muusikaga. Henry Laksi “Õpetaja”, JMKE album “Külmale maale”, Propeller ja miskipärast Velikije Luki… Just nende bändide saatel tõstis minus pead eesti patriotism.
Aga ühel hetkel midagi muutus. Olen tagantjärele palju mõtisklenud, millal? Mis hetkel hakkas kõlama “eesti patrioot” mu kõrvus korraga halvasti? Kindlasti oli üks pöördepunkt pronksiöö. Olen seda varemgi kirjutanud, kuidas avastasin end korraga teisel pool rindejoont – eestlaste jaoks –, ja mitte heas mõttes. Selgus, et on terve hulk kaaskodanikke, kes olid enda arust minuga võrreldes ehtsamad eestlased ega peljanud seda arvamust mulle väljendada.
Positiivselt patriotismist
Tegelikult juhtus see veelgi varem. Kahtlustan, et kusagil 2000ndate aastate keskel hakkas meie avalik diskussioon muutuma. Korraga hakati rääkima – homodest, tumedanahalistest. Tehti seda võrdlemisi ilgelt, rassistlikult ja homofoobselt. Paralleelselt räägiti edasi ka iibeteemadel. Minultki küsiti regulaarselt lapseplaanide kohta, kusjuures küsijad polnudki mu vanemad. Kõik need teemad põimusid rahvusküsimusega. Umbes et mustanahalised ähvardavad meie naisi, kes ei taha sünnitada, mis vähendab iivet, mida homod niigi alla tõmbavad.
Vist kõik see kokku panigi mind, värsketes kahekümnendates naist tundma, et võib-olla polegi nii oluline olla eestlane. Et võib-olla need “päris” eestlased ei tahagi enda sekka minu ja mu sõprade suguseid eestlasi: lastetuid, vallalisi, lesbisid, segaverelisi… Oma panuse andsid poliitikud, alul Isamaa liit, hiljem EKRE. Mu suurim hirm vist oligi, et kui ma ütlen, et armastan Eestit või, taga hullem, et olen Eesti patrioot, siis ma olen nagu nemad. Ja jumal hoidku selle eest.
Ent nüüd, millalgi Eesti 101. sünnipäeva paiku mul korraga kihvatas. Et tegelikult ma ju armastan Eestit. Olen alati armastanud. Ma ei taha elada kusagil mujal, ei taha töötada ega kasvatada oma lapsi kusagil mujal. Ükskõik, kas ma nende teiste arust siia sobin või mitte. Kas mina ja mu sõbrad oleme nende arust õiged naised või mitte.
Me oleme lasknud kaaperdada patriotismi mõiste. Aga on aeg see sõna tagasi võtta. Palju õnne, Eesti! Teeme õigeid valikuid!
