Transsoolised inimesed tahavad, et nende kajastus peegeldaks tegelikku elu. Intervjuu

Transsooliste inimeste kujutamisel meedias on suur mõju sellele, kuidas ühiskond transkogukonda ja transinimesi näeb. Eesti Transinimeste Ühing (ETÜ) töötab selle nimel, et kuvandit paremaks muuta: nad jagavad ajakirjanikele teavet ja häid tavasid.

Hiljuti valmis stiilijuhend, mis on mõeldud abistama ajakirjanikke, kommunikatsioonispetsialiste ja sisuloojaid, kui nad transteemadel kirjutavad. Feministeeriumi toimetaja Triin Sepp tegi juttu Paul Vahtra ja Mel Zelminiga ETÜst, et küsida, kuidas saaks meedias transinimeste kujutamist parandada.

Millisele probleemile püüate te juhendiga lahendust pakkuda?

Mel: Meie poole on tihti pöördutud küsimustega, et milliseid sõnu oleks hea transinimestest kirjutades kasutada ning kuidas üleüldse kajastust planeerida, sest üldiselt ei soovi ju inimesed oma sõnadega kellelegi haiget teha, nad tahavad hea loo jutustada. Sellest – otsesest vajadusest – tekkiski idee veebiplatvormist, kust neile sageli üles kerkivate küsimuste vastused leiaks. Stiilijuhendi eesmärk on anda ajakirjandusele ülevaade transinimestest ja teistest soovähemustest (nt intersoolised ja mittebinaarsed inimesed). Kuna meedial on ühiskonnale niivõrd suur mõju, siis saame oma platvormi kaudu aidata transinimesi paremini mõista ja murda stereotüüpe, mis transinimese kohta levivad.

Millega peaksid ajakirjanikud transteemade kajastamisel kõige enam arvestama? Mis on transinimeste jaoks kaalul?

Mel: Me teame, et ajakirjaniku töö on sageli väga hektiline ja tempokas. Seega panime kokku kümme kiiret soovitust neile, kel pole palju aega, aga kes tahavad teha head ja austavat kajastust. Selle abil saab kähku vaadata, kas sinu artikkel vastab neile punktidele. Aga meie kodulehel on ka pikemad peatükid. Kindlasti tuleks transinimesega suheldes ja temast kirjutades kasutada neid sõnu ja nime, mida tema ise enda kohta kasutab. Kunagi ei tohiks avaldada transinimese minevikku puudutavat infot ilma tema nõusolekuta, näiteks tema vana nime või sünnil määratud sugu. Mittebinaarset inimest intervjueerides tuleks küsida, milliseid sõnu tema kohta kasutada, sest mõned eelistavad sooneutraalset keelt, teiste jaoks on soolistatud keel okei.

Inimesed õpivad transinimeste kohta sageli just läbi meedia, mitte isikliku suhtluse, seega on meedia roll eriti oluline.

Paul: Kuna hetkeseisuga on transinimesed meedias üsna nähtamatud olnud ning neid on kajastatud suuresti ainult meelelahutusmeedia tõlkeartiklite kaudu, mis ei vasta reaalsusele ega ole täpsed. Inimesed õpivad transinimeste kohta sageli just läbi meedia, mitte isikliku suhtluse, seega on meedia roll eriti oluline. Eestis on avaldatud palju sensatsioonilisi lugusid, mis lähtuvad sellest, milline oli inimene enne ja pärast soolist üleminekut. Inimese sooline identiteet iseenesest ei ole uudisväärtusega.

Mel Zelmin ja Paul Vahtra Eesti Transinimeste Ühingust esitlesid meediale mõeldud stiilijuhendit 28. veebruaril 2024. Foto tegi Triin Sepp.

Mel: Me ei näe ju lugusid stiilis “See paiksooline meeskuulsus on meessoost!”. Sama peaks kehtima ka transinimeste kohta, sest inimese identiteedist olulisemad on tema mõtted, teod ja saavutused. On ju suur vahe, kas artikli pealkirjaks on “transsooline inimene X võitis preemia” või “X võitis preemia”.

Paul: Levib ka eksitavaid väljendeid, näiteks “soovahetus”, aga enamasti need inimesed ise ei tunne, et nad oleksid sugu vahetanud. Selle asemel sobib kasutada katusterminit “sooline üleminek”, mis viitab protsessidele, mida transinimesed võivad oma teekonnal läbida, näiteks tunnetuslik, sotsiaalne ja kehaline üleminek. Need lood, mis transinimestest kirjutatakse, mõjutavad ka selle kogukonna liikmete endi arusaama iseendast, oma identiteedist ja oma sookogemusest. Seetõttu on oluline, et meediasse jõuaksid võimalikult mitmepalgelised lood. Kui puudub reflektsioon, on inimestel ka omaenda transsoolist identiteeti raske ära tunda ning selline infopuudus tekitab ainult rohkem segadust ning kannatusi eneseotsingul. Kui meedias on ainult ühte sorti lugusid, siis inimene ei pruugi nendes oma kogemuse peegeldust näha.

Inimese sooline identiteet iseenesest ei ole uudisväärtusega.

Mel: Üks eriti märkimist väärt näide meediakajastuse olulisusest on see, et iga kord, kui ma olen oma isiklikku lugu ajakirjanduses jaganud ning rääkinud oma kogemustest ja mittebinaarsest identiteedist, on mitmed inimesed peale nende lugude ilmumist mulle kirjutanud ja mind selle eest tänanud. Näiteks ütles keegi, et tänu sinu loole sain ma oma vanematega rääkida sellest, et olen transsooline või mittebinaarne, kellelgi teisel aga aitas see näha, et transinimesed on ka tavalised inimesed.

Paul: Ükskõik millist lugu kirjutama hakates on tähtis uurida, kuidas see kogukond, kellest kirjutad (näiteks mittebinaarsed inimesed), ise tahab, et neid kajastataks. Kuna transinimestest rääkimisel kasutatakse sõnavara, mis võib esialgu võõras tunduda, siis on hea mõte heita korraks pilk meie juhendisse. Me kõik teeme vigu, see on loomulik, aga täpsus nendest asjadest kirjutamisel on kõne all olevate inimeste heaolu jaoks oluline. Segaduse korral oleks hea teemaga lähemalt tutvuda, mis on nüüd tänu juhendi olemasolule veidi lihtsam. Küsimuste tekkimisel võib võtta ühendust kogukonnaorganisatsioonidega, nende kontaktid leiab samuti meie kodulehelt. Kui neid nõuandeid järgida, siis oledki juba õigel teel.

Kuvatõmmis Eesti Transinimeste Ühingu kodulehelt leitavast stiilijuhendist.

Kas asjad on ajaga ka juba paremaks läinud? Mis on hästi?

Mel: Senine kogemus ütleb, et kui oleme jaganud teavet, näiteks termini “sooline üleminek” kohta, siis võetakse see kasutusele küll. Tunneme, et praegu on peamiseks probleemiks infosulg, mitte inimeste pahatahtlikkus. Eestikeelset infot transteemade kohta on vähe ning sageli pole see ühes kohas koos, seega üritamegi oma juhendiga seda olukorda parandada.

Eelmisel aastal jagas viis transinimest TV3 Laseri saates oma lugusid ja teadmisi. Kõik soovijad isegi ei mahtunud saatesse. Näeme küll muutust, näeme, et transinimesed tahavad meedias nähtavamad olla ning oma kogemustest rääkida. Nad soovivad oma elu ja teadmisi jagada, mitte enam peidus olla.

Tunneme, et praegu on peamiseks probleemiks infosulg, mitte inimeste pahatahtlikkus.

Paul: Hästi on näiteks ka see, et meil Eestis on mitmes linnas tekkinud transinimeste kogukond ning inimesed saavad omavahel suhelda ja seeläbi ka omaenda indentiteediga parem ühenduse. See on oluline, sest muidu võib inimeste esimene (ja ainus) kokkupuude transsooliste inimestega olla läbi meedia või ainult virtuaalne. Meedias on ülekaalus olnud välismaised artiklid transsoolistest naistest, kõvasti vähem on kajastatud kohalikke inimesi ning räägitud lähemalt transsoolistest meestest või mittebinaarsetest inimestest. See aga ei tähenda, et ajakirjandus peaks transnaistest rääkimise lõpetama. Mida rohkem, seda uhkem!

Kas üldse kajastamata jätmine oleks teie arvates parem kui kehv kajastus?

Paul: Oleneb kajastusest. Kui konkreetne lugu on transvaenulik või mõeldud lugejas transinimeste suhtes viha või vastumeelsust tekitama, siis pole seda kellelegi vaja. Kui aga peaks juhtuma, et tekst on kogemata ebatäpne või ei vasta transinimeste kogemusele, siis tuleks vead parandada ja edasi liikuda. Väga palju oleneb ka, miks see lugu sünnib: kas ajakirjanikul on siiras soov infot edasi anda või tahab ta sellega hoopis halba. Meie kahekesi ei räägi kindlasti kõigi transinimeste eest ja meediasse jõudvate lugude paljusus näitab, et me ei ole kogukonnana ühetaoline.

Milline on teie peamine soovitus ajakirjanikele? Üks soovitus kummaltki, palun.

Mel: Kui sa pole kindel, millist sõna või identiteedisilti kasutada, siis küsi üle ja kuula. Aga küsi austavalt!

Paul: Minu soovitus tuleb visuaalse poole pealt. Ajakirjanik võiks hoiduda lugu illustreerimast “enne ja pärast” piltidega. See võte on kulunud ja loob stereotüüpe. Kasuta intervjueeritavast värsket fotot.

Mel: Muidugi võib selliseid pilte kasutada, kui see konkreetne inimene soovib neid jagada, ent ära soovita seda ainsa võimaliku variandina.

Kas te olete tuleviku suhtes lootusrikkad?

Paul: Me oleme realistlikult optimistlikud. Loodame, et asjad muutuvad paremaks, aga ei oota liiga palju ja liiga ruttu. Kõige rohkem soovime, et transinimeste õiguslik olukord paraneks, sest see, kuidas meie riik transinimesi kohtleb, mõjutab ka ühiskonda laiemalt, see on suunanäitaja. Me ei pea transinimeste õiglaselt kohtlemiseks ootama, kuni iga inimene oskab transsoolisuse definitsiooni peast tsiteerida. Olukord tuleb praegu elavate ja hingavate transinimeste jaoks lihtsamaks ja talutavamaks teha, et neil oleks meie ühiskonnas parem elada ja seda elu nautida nagu iga teine inimene.