Genotsiidist, solidaarsusest ja empaatiast

Täna möödub sada aastat Osmanite impeeriumis toime pandud armeenlaste genotsiidist. Kuidas võiksid genotsiidi mõtestada naised, olgu nad siis armeenlased või türklased?

Üks türgi sõbranna kirjutas Hillary Clintoni presidendikandidatuurile mõeldes, et küll oleks tore, kui ainuüksi vagiina olemasolu muudaks automaatselt heaks inimeseks. Naispoliitikute ajalugu – ka tema enda riigis – seda paraku ei kinnitanud. Lugesin tema postitust ja mõtlesin – tõepoolest, pisut idealistliku feministina kipun seda tõika vahel unustama.

Ja ometi tundub mulle, et teatud sotsiaalsetest oludest tingituna võib naistel olla maailma parandamisel oma tilluke roll. “Näiteid otsi kodu juurest”, võiksin leiutada kõnekäänu, sest olen pool-armeenlasena aastaid juurelnud, kuidas mõtestada genotsiidi naise perspektiivist?

Vihata või mitte vihata?

Tänu jumalale, oma kodus ei kuulnud ma kunagi ühtegi halba sõna ei türklaste ega ka ühegi teise rahvuse kohta. Ometi olin ma armeenia kogukonna liige, elanud ja õppinud Armeenias ning kuigi oma kodus mitte, siis mujalt kuulsin ma küll, et türklasi tuleb vihata ja karta. Kuni ühel hetkel aru sain, et vihkamine on väga väsitav. Ja mõttetu – sest mis kasu on sellest, kui vihata impersonaalselt kõiki konkreetse rahvuse esindajaid. See tekitas omakorda küsimuse – mis siis oleks lahendus?

Üsna peagi taipasin, et minu küsimuses pole midagi originaalset. Murdnud läbi armeenlaste ja türklaste ametlikust natsionalistlikust retoorikast, avastasin palju endasuguseid. Lahendusi otsisid mõlemad, ju siis oli vihkamine neilegi väsitav. Eriti üllatavaks osutus see, kui paljud naised on haaratud rahuliikumisega, ja seda regioonis, kus naisi peetakse sotsiaalselt üsna passiivseteks. Ja siit edasi tulid ridamisi järgmised küsimused – mis sunnib just naisi otsima lahendusi? Lahendusi konfliktidele, mida nemad ise ei ole initsieerinud? Mis üldse on naiste roll sõjakuritegudes ja genotsiidides?

Vähemus küsib

Eks vastus annab end ise kätte. Lähis-Ida ja Kaukaasia regiooni iseloomustab tänaseni silmatorkav patriarhaalsus, kus naised on lootusetult diskrimineeritud grupp. Lähisuhtevägivald, aumõrvad ja muu taoline on paljude sealsete naiste igapäev, kusjuures sageli õigustatakse vägivalda rahvusliku retoorikaga. Mingis mõttes on naised antud ühiskondades vähemused, olgugi et mitte arvuliselt, vaid sotsiokultuuriliselt. Heal juhul sunnib aga vähemuseks olemine esitama küsimusi, vahest ka selliseid, mida peavoolugrupi esindajad esitada ei taipa. Teisisõnu, ju siis on lihtsam mõista teise valu, kui oled seda ise kogenud.

Oskust esitada teistsuguseid küsimusi illustreerib laiemas plaanis hästi teadusmaastik, kus pikalt valitses globaalses plaanis mehe pilk. Teisisõnu, ajalugu kirjutati keskmise mehe vaatenurgast, ja seda ka sõjakuritegusid uurides. Seepärast on naisteadlaste tööd genotsiidi uurimisel pakkunud täiesti uusi perspektiive. Rõhuja ja rõhutava vahekord on peaaegu alati ambivalentne, sageli jäävad mingid kihid teiste varju, ühed lood valitsevad teiste üle. Jah, armeenlased kannatasid türgi valitsuse läbi, aga see polnud kõik. Sest vägivald sünnitab vägivalda ning vaadelda tuleb ka genotsiidiohvrite endi omavahelist dünaamikat.

Carina Karapetian Giorgi on vaadelnud armeenia genotsiidiohvrite mälestusi soo- ja queer-perspektiivist. Teda ajendas äratundmine, et peavoolumälestustes ja -narratiivides on naisaspekt lihtsustatud, isegi puudu. Armeenia naisi näidati neis narratiivides laste kombel abitutena ja objektistatuna, justkui oleksid nad meeste kaotatud omand. Ometi võitles palju armeenia naisi kõrvuti koos meestega, kuid hiljem häbimärgistasid genotsiidi üle elanud naisi nii türgi kui ka armeenia mehed.

Ühiste lugudega ühisosa suunas

Ja mida teevad armeenia ja türgi ärksad naised praegu? Suurt ja tänamatut tööd. Regioonis pole naistel ametlikule võimule erilist ligipääsu. Seetõttu käib põhitöö rohujuuretasandi initsiatiivides, valitsusvälistes organisatsioonides jm. Sageli keskendutakse regiooni rahuliikumisele, tihti kultuuri võtmes. Mis tundub ka kõige mõistlikum väljund, sest kultuuri võiks ju defineerida millenagi, mis teeb maailma paremaks.

Naisi rahu nimel kaasavaid algatusi on tänaseks loendamatult. Suvisest Armeenia külaskäigust meenub hoobilt Beyond Borders: Linking Our Stories. Projekti raames otsivad türgi ja armeenia naised lugude ja esituskunsti kaudu oma ühisosa. On tavapärane, et identiteeti ehitatakse üles läbi vastanduse, sarnasuste eitamise. Lugude jutustamisel on suur võim, sest see võimaldab kaardistada sarnasusi, mis on naaberrahvaste juures paratamatud. Tegijad ise nendivad, et päris võimu juurde neid ei lasta, niisiis otsivad nad alternatiivseid mooduseid, kuidas rahu edendamisse panustada.

See, kuidas genotsiidist on saanud n-ö külmutatud teema, on inspireerinud naisi lahendama ka teisi regionaalseid konflikte. Armeenlaste ja aserbaidžaanlaste hiljutine Karabahhi-sõda pole genotsiidiga küll seotud, ent analoogiad on kerged tekkima, etnilist viha on mõlemal poolel. Mulle tundub, et tõeliselt lootusetuks muutub asi siis, kui kaob mälestus kunagistest naabritest, kellega külg-külje kõrval elati. Siis muutub vihkamine möödapääsmatuks.

llmselt just seepärast leidub küllaga näiteid sellest, kuidas armeenlannad ja aserbaidžaanlannad otsivad konfliktide ületamiseks sõjale alternatiivseid meetodeid. Hiljutistest meenub grupp Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhi naisi, keda koolitati Põhja-Iirimaa kogemuste varal, kuidas ületada religioosseid ja territoriaalseid probleeme, vihkamist ja vägivalda, ning milline võiks olla naiste roll rahuliikumises. Tõsi, asjaosalised ise tunnistasid hiljem, et väga raske on omandatut kodus rakendada, kui põrkud pidevalt vastu vaenulikkuse seina.

Neid näiteid, kuidas Lähis-Ida ja Kaukaasia naised kohalike poliitiliste probleemidega tegelevad, leidub tegelikult lõputult. Ja neid siin kirjeldades saan ma isegi aru, et need katsed on tegelikult täiesti närused, naiivsed ja meeleheitlikud. Sellised hüüdjate hääled kõrbes. Naised sotsiaalse grupina ongi alati kannatanud, nii sõjas kui tavaelus, nii võõraste kui ka omade käes. See töö, mida armeenlannad, türklannad ja teised kohalikud naised teevad, on neis meeskesksetes ühiskondades pööraselt raske. Väike moraalne tunnustus, solidaarsusavaldus tänasel päeval ongi vist kõik, mis ma teha saan. Või on kellelgi paremaid ideid?