Hambaarstieksam tõi naised ülikooli juba enne ametlikku vastuvõttu

hambaarstid naised hariduses naiste ajalugu Tartu Ülikool

Naisi hakati täieõiguslike õppuritena Tartu Ülikooli vastu võtma 1915. aastal. Seda aastat loetakse Eesti naiste kõrghariduse alguseks. Kuid ükski algus pole eelloota, ükski võrdne õigus pole tulnud julgete naiste sihikindla pealehakkamiseta.

Naised olid ülikooliga seotud juba varem – hambaarsti kutseeksameid sooritasid nad Tartus alates 1814. aastast. Tartu Ülikooli ajaloomagistrant Mari-Mall Rähn avab naiste hariduse kõrvale jäänud peatüki: kuidas enne Teist maailmasõda hakkasid hambaarsti erialal Eestis domineerima naised.

Kui Tartu Ülikool 1802. aastal pärast Põhjasõja-järgseid segaseid aastakümneid taasavati, siis naistel loengusaalidesse üldiselt asja ei olnud. 19. sajandi auditooriumites istusid peamiselt baltisaksa aadli- ja kodanikusuguvõsade meessoost esindajad. Nendest jäi maha palju infot, olulisemad neist on isikutoimikud.1 Samas kogus leidub tuhandeid toimikuid ka naiste kohta. Aastatel 1905–1918 õppis tuhatkond naissoost tudengit ja vabakuulajat Tartu ülikoolis (alates 1905. aastast vabakuulajatena, alates 1915. aastast täieõiguslike tudengitena).2 Ent tuhandete naiste toimikud on pärit ka 19. sajandist. Kõige vanemad käsitlevad ämmaemandaid, sest 1806. aastal loodi Tartu Ülikooli juurde sünnitusabi kliinik ja ämmaemandate kool.3 Ämmaemandatele kõrvale tulid ülikooli peagi naised õppima hambaarstiks. Kuidas aga sai 19. sajandi alguses üks naine Vene Keisririigis hambaarstiks? Millal jõudsid hambaarstikutseni eesti rahvusest naised?

Ämmaemandate järel

1810. aastal sätestati Vene Keisririigi hambaravis uus kord mille järgi tuli hambaarstikutse saamiseks õppima vähemalt kolm aastat hambaarstikabinetis. Seejärel oli võimalik sooritada eksamid ülikooli arstiteaduskonnas või Peterburi Meditsiinilis-Kirurgilises Akadeemias. Võimalike naissoost eksamisooritajate kohta täpsustusi polnud – ei otsest keeldu ega luba. Esimene naissoost eksamisooritaja hambaarsti erialal Tartu ülikoolis oli Josephine (Josepha) Serre 1814. aastal.4 Serre tõendas, et tal on olemas nõutav praktika ja talle anti luba eksamid sooritada. Serre oli kogemuse saanud hambaarstist abikaasa juures. Ta oli töötanud mehe asendajana ja tal oli Krakovi ülikooli magistrikraad hambaarsti erialal. Serre sooritas eksamid edukalt ja temast sai esimene naissoost kutseline hambaarst Vene keisririigis. Olukorra erakordsust illustreerib veel asjaolu, et 1814. aastal puudus naissoost hambaarstile sobiva diplomi vorm ja Serre tunnistuse jaoks kohandati privilegeeritud ämmaemanda diplom käsikirjaliste märkustega.5 Maha tõmmati ämmaemandatesse puutuv ning lisati hambaarstidega ja täpsemalt Serrega seotud detailid, näiteks tema kõrgharidus. Järgmine naissoost hambaarst Tartu Ülikoolis oli Josephine Serre tütar, 1829. aastal eksami sooritanud Marie-Louise Serre, kes omandas erialased teadmised Köningsbergis.6

Josepha Serre lõputunnistus Tartu Ülikoolist, 2.04.1814. RA, EAA.402.2.23142, l. 4

Hoolimata Serrede edust jäid nad aastakümneteks ainsateks kutseeksami sooritanud naissoost hambaarstideks. Mõnikord märgivad esimesed teerajajad eelkõige üksikisiku sihikindlust, mitte ühiskondlikku edasiminekut. Järgmised naissoost hambaarstid omandasid kutse Tartu ülikoolist 1875. aastal. 1880ndatel hakkas eksamitegijate arv kasvama. Alates 1888. aastast sooritas juba igal aastal mõni naine eksami ja 20. sajandi algusest alates võis rääkida ameti järkjärgulisest feminiseerumisest.7 1914. aastal töötas Tallinnas kokku 23 hambaarsti-dentisti,8 kellest 12 olid naised. Enamik naistest olid hambaarstid (11), üks dentist (ehk ainult praktika kaudu õppinud hambaarst) kaheksast oli naine.9

Esimesed eesti naissoost hambaarstid

Eesti rahvusest naised jõudsid hambaarstiametini selgelt hiljem kui baltisakslased. Otsustavat rolli mängisid seejuures 20. sajandi esimesel kümnendil loodud kohalikud hambaarstikoolid. Kuigi juba 1891. aastal lubas Vene Keisririik ülikoolilinnadesse hambaarstikoole, asutas esimese hambaarstikooli tänapäeva Eesti alal Tartusse Dr. Daniel Levinovitš 1909. aastal.10 Esimesed eesti naissoost hambaarstid õppisid aga Riias, kus hambaarstikool oli avatud 1904. aastal. Näiteks Marie (Maria) Puhk (1885–1952), kes sündis kaupmehe perekonnas,11 sai hariduse Riias, kus ta kõigepealt õppis Lomonossovi naisgümnaasiumis ja siis Riia Dr. Dolini hambaarstikoolis.12 Diplomi sai Puhk 1906. aastal13 ja alates 1907. aasta jaanuarist leidub ajakirjanduses Marie Puhki hambaarstikabineti kuulutusi.14 Marie Puhk oli silmapaistvalt edasipüüdlikust perest: tema vennad Joakim Puhk15 ja Voldemar Puhk16 olid Eesti vabariigi ühed edukamad ärimehed.

Pilt pärineb Maria Puhki Tartu Ülikooli avalduselt RA, EAA.402.1.21701, l. 2.

Eesti taluomaniku peres sündinud Adele(-Selma) Ruus (1885-1979)17 käis A. S. Puškini nimelises Tartu naisgümnaasiumis ja lõpetas 1911. aastal ühena esimestest Tartu Dr. Levinovitši hambaarstikooli.18 Ruusi kabineti kuulutusi leidub ajaleheveergudel juba varsti pärast diplomi kätte saamist 1913. aastal ja need ilmuvad kuni 1939. aastani. Paistab, et esimestel erialastel aastatel tuli reklaamile rohkem ressurssi panna: Ruusi kabineti otsinguga tuleb 1913. aastast välja 88 kuulutust, 1914. aastal 106 kuulutust, 1920ndatel üksikud.

Naised õpetamas

Esimese maailmasõja käigus said naistest ka hambaarsti eriala õpetajad. Viis aastat pärast Dr. Levinovitši hambaarstikooli avamist algas I maailmasõda ja 1915. aastal võeti Dr. Levinovitš tegevteenistusse. Meest asendas Tartus seni nii juhtimises kui ka õppetöös abikaasa Jelena Levinovitš, kes oli ka hariduse saanud oma mehe asutatud koolis.19 Sõda sundis koolitöölt lahkuma ka anatoomia- ja patoloogiaõppejõu Ivan Širokogorovi, keda asendas abikaasa Aleksandra Širokogorova, kes oli varem töötanud Tartu ülikooli patoloogiainstituudi prosektori ehk laipade lahkamise spetsialisti abina.20 Need on vaid Eesti kaks näidet üleeuroopalisest suundumusest, kus naised võtsid maailmasõja ajal seni vaid meestele sobivaks peetud ametid üle.21

Pilt pärineb Adele Ruusi Tartu Ülikooli avalduselt, 16. veebruar 1912. RA, EAA.402.1.23365, l. 1

1912. aastal lõpetas Tartu Dr. Levinovitši hambaarstikooli Anna Rostovtseva,22 kes hakkas teisi õpetama juba enne kui ise diplomi 1911. aastal kätte sai. Põgusalt töötas Anna Rostovtseva abikaasa Rostovtsevi eraülikooli hambaarstiosakonna juhina.23 Pärast eraülikooli läks Rostovtseva õpetama Tartu hambaarstikooli praktilist tööd.24 1917. aastal võttis Tartu hambaarstikooli üle vilistlane Julie Saarepera. Kool töötas veel seitse aastat, misjärel see 1924. aastal suleti.25

Suhtumine naissoost hambaarstidesse

Kuidas Eesti ühiskond naiste domineerimisse hambaarsti ametis suhtus, pole täpselt teada. Kuigi Josephine Serre ja tema tütar eksamineeriti juba esimestel 19. sajandi kümnenditel, jõudsid Tartus järgmised naised hambaarsti eksameid sooritama alles 1875. aastal. Edasised kümnendid tõid aga pöörde ja amet hakkas 20. sajandi alguses feminiseeruma, mis tähendas, et 1922. aastaks moodustasid naised üle 80% Eesti hambaarstidest ja dentistidest. Hambaarstitöö polnud ka sõdadevahelises Eestis marginaalne amet, jäi arvuliselt hästi esindatuks. Hambaarstide osakaal ülejäänud ühiskonna kohta oli Eestis küllaltki kõrge, ületades 1927. aastal nii Soomet kui ka Prantsusmaad.26

“Hambaarst Maria Puhk”, Postimees, 11. jaanuar 1907, l. 4

Mõneti ootamatu peegelduse sõdadevahelisest ajast loovad aastaid hiljem ilmunud väliseestlaste ajalehed. 1956. aastal ilmus Kanada väliseestlaste ajalehes artikkel dr. Maimu Talvetist, kellel oli enda hambaarstikabinet, kes lisaks professionaalsetele saavutustele pööras lugejate tähelepanu, kui erandlik oli ta naissoost hambaarstina: „Imelikul kombel on see siin maal kujunenud meeste elukutseks. Haiglas töötades nägin sageli jahmatanud nägusid ja kuulsin ütelusi: „Naishambaarst! Pole kunagi varem kohanud seesugust.“”.27 1969. aastal tekitas sarnast imestust oma ametiga dr Agate Suurkivi New Jerseys,Ameerika Ühendriikides. Vaba Eesti Sõna refereeris kohalikus ühendriikide lehes ilmunud artiklit, mille refereerija pidas vajalikuks lisada kommentaari: „Ameerikas on tööala ikka veel meeste käes, ainult assistendid on tavaliselt naisisikud“.28 Kuigi mõlemad näiteks võetud artiklid ilmusid sajandi keskel, võrdlesid naised Põhja-Ameerika tööturgu eestiaegsete kogemustega.

“Hambaarst Adele Ruus”, Tallinna Teataja, 14. november 1913, l. 11

Kuigi õppurite isikutoimikuid ja muud hambaarsti eriala puudutavad arhiivimaterjale on mahu poolest päris palju, pole meil veel kaugeltki täpset ülevaadet Tartu keiserliku ülikooliga seotud naiste kohta. Palju küsimusi jääb praegu õhku: miks just hambaarstiametit naistele rohkem lubati kui näiteks juristiametit? Kuidas Eestis esimestesse naissoost hambaarstidesse suhtuti? Kui paljud naised ei pääsenud õppima, kuigi soovisid? Teada saamine on uurimise vaev.

Artikkel on valminud Kultuuriministeeriumi toetatud projekti KUM-TA31 „Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani“ toel.

  1. Rahvusarhiivi Tartu Keiserliku Ülikooli fondis EAA.402
  2. Sirje Tamul, “Naisüliõpilased Tartu ülikoolis 1905-1918”, Vita academica, vita feminea: artiklite kogumik (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999), lk 107, 114.
  3. Lea Leppik. Kalefaktoripojast professoriks: Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802-1918. Tartu. Kleio. 2011. Greif, lk 154.
  4. RA, EAA.402.2.23142, l. 4: Josepha Serre lõputunnistus Tartu Ülikoolist, 2.04.1814.
  5. M.O. Kalnin, V.V. Kalnin, „Первые женцины, получившие звание зубного врача и дантиста в Тартуском Университете“, Arstiteaduse arengust Tartu Ülikoolis : Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XII, (Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli kirjastus, 1981), lk 55.
  6. M.O. Kalnin, V.V. Kalnin, „Первые женцины, получившие звание зубного врача и дантиста в Тартуском Университете“, lk 56.
  7. Ibid, lk 64-66.
  8. 1891. aastal sätestati Vene Keisririigis uus kord seoses hambaravi spetsialistidega. Hambaarst hakkas tähistama isikut, kes omandas hariduse hambaravikoolis. Dentist tähistas aga inimest, kes oli õppinud praktiseeriva hambarsti või dentisti juures. Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja Võim, Eesti haritlaskond 1917-1940, (Tallinn: Argo 2001), lk 136.
  9. Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja Võim, Eesti haritlaskond 1917-1940, (Tallinn: Argo 2001), lk 136.
  10. M. Lõvi-Kalnin, S. Russak, A. Põldoja, „Naishambaarstid ja Tartu riikliku ülikooli naisstomatoloogid õppejõududena“, Arstiteaduse ja kehakultuuri arengust Tartu Ülikoolis: Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XV, (Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli kirjastus, 1983), lk 177.
  11. RA, EAA.402.1.21701, l. 8: Marie Puhki ristimistunnistuse koopia, 9.01.1896.
  12. RA, EAA.402.1.21701, l. 3-4: Maria Puhki Riia Lomonossovi naisgümnaasiumi tunnistus, 14.08.1903; RA, EAA.402.1.21701, l. 2: Maria Puhki Riia Dr. L. V. Dolini Hambaarstikooli tunnistus, 15.02.1906.
  13. RA, EAA.402.1.21701, l. 13: Maria Puhki hambaarsti tunnistus Tartu Keiserlikust Ülikoolist, 18.04.1906.
  14. „Hambaarst Maria Puhk“, Postimees (1886-1946), nr. 8, 11 jaanuar 1907, lk 4.
  15. “Puhk, Joakim”, Eesti Entsüklopeedia, [vaadatud 1.04.2025].
  16. „Puhk, Voldemar“, Eesti Entsüklopeedia [vaadatud 1.04.2025].
  17. RA, EAA.402.1.23365, l. 6: Adele Ruusi sünni- ja ristimistunnistuse koopia, 2.09.1896.
  18. RA, EAA.402.1.23365, l. 4: Adele Rusi A. S. Puškini nimelise Tartu naisgümnaasiumi tunnistuse koopia, 16.02.1912; RA, EAA.402.1.23365, l. 3: Adel Rusi Tartu Dr. D. Š. Levinovitši hambaarstikooli tunnistus, 23.12.1911.
  19. Maie Lõvi-Kalnin, Viktor Kalnin, „Esimene hambaarstikool Eestis“, Nõukogude Eesti Tervishoid – Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi ajakiri, 3 (1981), lk 210.
  20. Maie Lõvi-Kalnin, Viktor Kalnin, „Esimene hambaarstikool Eestis“, lk 209-210.
  21. Gail Braybon, Women Workers in the First World War (Oxford: Taylor & Francis Group, 2012), lk 48–49.
  22. Ibid.
  23. Maie Lõvi-Kalnin, Silvia Russak, A. Põldoja, „Naishambaarstid ja Tartu riikliku ülikooli naisstomatoloogid õppejõududena“, Arstiteaduse ja kehakultuuri arengust Tartu Ülikoolis, lk 178.
  24. Maie Lõvi-Kalnin, Viktor Kalnin, „Esimene hambaarstikool Eestis“, lk 210.
  25. Ibid, lk 210.
  26. Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja Võim, Eesti haritlaskond 1917-1940), lk 137.
  27. “Eesti hambaarst avas kabineti”, Meie Elu, nr. 9, 29.02.1956, l. 3.
  28. „Ameerika leht eesti hambaarstist“, Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word : Estonian weekly, 22 mai 1969, l. 9.