fbpx

Mida uurisid naised Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 20. sajandil?

Õigluse eest seisev Justitia. Allikas: Max Pixel

20. sajand oli naistele akadeemilises maailmas murranguline. Enne 1905. aastat oli naistel Eesti alal üldse keelatud ülikoolis õppida, sajandi lõpuks oli naistudengitest saanud tavaline nähtus. Nii nagu teistesse Tartu Ülikooli teaduskondadesse, lubati naised 1905. aastal õigusteadust õppima vabakuulajatena ja 1920. aastal täieõiguslike üliõpilastena meestega võrdsetel tingimustel. Kuna õigusteadlastel on oluline roll ühiskonna kujundamisel, kuid naissoost (õigus)teadlased on jäetud teenimatult varju, uuris Kertu Birgit Anton mõnda neist naistest, kes hakkasid eelmisel sajandil Tartu Ülikoolis õigusteadlasteks. Uurimisest jäi välja hulk naissoost õigusteadlasi, kes alustasid oma teadustegevust eelmisel sajandil, kuid kelle teadustöö põhiosa on jäänud 21. sajandisse. 

Esimene naissoost õigusteadlane Tartu Ülikoolis oli Vera Poska-Grünthal (1898–1986). Oma diplomitöö Tartu Ülikoolis kaitses ta teemal „Ettevõtja vastutus õnnetusjuhtumite puhul töölistega“, mis tunnistati I järgu vääriliseks. 1939. aastal kaitses ta magistriväitekirja „Tööõiguslik noortekaitse“, milles ta analüüsis tööõigusliku noortekaitse paiknemist osalt töö- ja osalt noorteõiguse valdkonnas ning osutas olulistele probleemidele, kuidas alaealised on tööturul täiskasvanutest vähem kaitstud. Nagu on kirjutanud õigusteadlane Peeter Järvelaid Eesti õigusajaloo monograafias, sai Poska-Grünthalist esimene naine, kes omandas Tartu Ülikoolis õigusteaduse magistrikraadi ja sai loa anda loenguid. Õigusajaloolane Merike Ristikivi kirjeldas Vera Poska-Grünthali akadeemilise karjääri murranguna 1939. aastal peetud edukat prooviloengut „Noortekaitse sotsiaalhooldusõiguses“, mille järel ta asus õpetama sotsiaalhooldusõigust – õigusharu, mis reguleerib inimeste õppimise, töötamise ja elamise toetamist. Poska-Grünthal kirjutas 1942. aastal lõpuni doktoriväitekirja pealkirjaga „Kriminaalõiguslik noortekaitse“, kuid riigikorra muutumise tõttu ei jõudnudki ta selle kaitsmiseni. Sellest hoolimata kirjutas ta tehtud uurimistöö põhjal auhinnatöö „Noorsookaitse Saksa ja Eesti õiguse põhjal“ (1943).

Vera Poska-Grünthal, 1948. Allikas: Eesti Rahvusarhiiv

Noorte õiguslik kaitsmine ja tööõigus olid Poska-Grünthali peamisteks teadusteemadeks. Lisaks nendele uuris ta põhjalikult perekonnaõigust, eriti Põhjamaade perekonnaseaduseid, mis olid tol ajal väga uuenduslikud võrreldes Eestis kehtinud Balti eraseadusega. Et teadmine võrdõiguslikkust edasiviivatest perekonnaseadustest Eestis leviks, andis Poska-Grünthal kaastoimetajana eesti keeles välja Soome ja Rootsi abieluseadused. Selle tööga panustas ta uue tsiviilseadustiku ja perekonnaseaduse eelnõu koostamisse, mille eesmärk oli asendada vananenud ning naisi ja mehi ebavõrdselt kohtlev Balti eraseadus. Poska-Grünthal kirjutas oma mälestusteraamatus „See oli Eestis 1919–1944“ (1975) perekonnaseaduse uuendamise kohta: „… aegamööda kujunes teadvuses nõue, et naised ise peavad taotlema seaduse muutmist, kuna mehed vabatahtlikult oma eesõigusi käest ära ei anna.“

Niisiis oli Vera Poska-Grünthal naistele võrdseid õiguseid nõudes mitte ainult teedrajav õigusteadlane, vaid ka aktiivne ühiskonnategelane ja söakas feminist, edendades naiste ja laste elujärge nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Vera Poska-Grünthal uuris naisliikumist ja avaldas 1936, aastal teose „Naine ja naisliikumine“, kus ta andis esimesena Eestis ülevaate naise seisusest ajaloos, kaasaegsetest probleemidest ning naisliikumise minevikust ja hetkeseisust.

Jenny Ananjeva, 1966. Allikas: Tartu Ülikooli raamatukogu fotokogu

Naissoost õigusteadlased Nõukogude Eestis

Tänapäeval õigusteadlasena üsnagi varju jäänud Jenny Ananjeva (1910–1976) keskendus teadustöös tsiviilõiguse üldosa teoreetilistele probleemidele. Tsiviilõiguse üldosaga reguleeritakse isikuid, esemeid, tehinguid ja muud sarnast kõige üldisemal tasandil. Ananjeva lõpetas eksternina Tartu Riikliku Ülikooli 1949. aastal ning 1954. aastal kaitses ta õigusteaduste kandidaadi väitekirja „Kohtuvaidlused vanemluse üle“. 1950.–1970. aastatel töötas ta tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri juhatajana, neist esimesel neljal aastal ka sama kateedri vanemõpetajana. 

Juriidikaajakirja Nõukogude Õigus järgi on Ananjeva sulest ilmunud rohkem kui 50 teadustööd ja -artiklit. Näiteks koostas ta 1969. aastal ilmunud Eesti NSV tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaande ja kirjutas kommentaare 1974. aastal ilmunud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi kommenteeritud väljaandesse. Lisaks koostas ta ülesandekogusid ja muid õppematerjale tsiviilõiguse õpetamiseks ülikoolis, nende hulgas praktikumides lahendamiseks mõeldud „Praktilisi ülesandeid nõukogude tsiviilõiguses“.

Peeter Järvelaid on oletanud, et üks võimalik põhjus miks Ananjeva õigusteaduslikud saavutused on jäänud tänapäevaks varju, peituda tema tegevuses aktiivse kommunistina 20. sajandi keskpaigas. Nimelt läks ta õigusteaduskonna ajalukku kommunistliku ideoloogia eestseisjana, rünnates teravalt kolleege ja süüdistades neid „kodanlikus natsionalismis“. Ka mitukümmend aastat hiljem mäletasid Ananjeva kaasaegsed tema tegevusega kaasnenud kahju õigusteaduskonna akadeemilisele vaimule.

Ananjevaga samal ajal õppis ja tegi teadustööd Vilma Kelder (1927–2000). Ta oli esimene eestlannast õigusteaduse doktor ja professor, tema põhiliseks uurimisvaldkonnaks oli kolhoosiõigus. 1949. aastal kirjutas ta auhinnatöö pealkirjaga „Karistuse eesmärgid sotsialistlikus kriminaalõiguses“. 1954. aastal kaitses ta Leningradis edukalt kandidaadiväitekirja oma kaasajal olulisel teemal, „Masina-traktorijaamad ja nende lepingulised suhted kolhoosidega“. 1969. aastal kaitses ta samuti Leningradis doktoriväitekirja „Kolhoosiomandi kolhoosi- ja tsiviilõiguslik kaitse“, millega ta sai esimeseks naissoost õigusteaduse doktoriks Eestis. Lisaks teadustöö tegemisele panustas Kelder teadmiste siirdele ühiskonda. Näiteks kirjutas ta kolhoosi näidispõhikirja kommenteeritud väljaande, andis välja hulgaliselt õppematerjale ning oli hinnatud õppejõud. 

Peale kolhoosiõiguse uuris Kelder maaõigust ja looduse õiguslikku kaitset. Ta oli üks Eesti NSV maakoodeksi kommenteeritud väljaande (1974) autoritest ning andis sel teemal andis välja õppematerjale, teiste seas “Looduse õiguslik kaitse” (1972). Lisaks huvitasid Vilma Kelderit asutuste, eeskätt kolhooside juhtimises esinevad probleemid. Nagu Kelder ütles 1969. aastal ajakirjas Nõukogude Õigus ilmunud intervjuus, uuris ta seda teemat ise doktoritöö kaitsmise järel ning juhendas samal teemal Lembit Saarnitsa väitekirja. Samuti oli ta erikursuse õppevahendi „Sissejuhatus sotsiaalse juhtimise teooriasse“ (1973) kaasautor.

Teine naissoost professor Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajaloos oli Inge-Maret Orgo (1935–2003). Tema pühendus tööõigusele, sealhulgas noortega seotud tööõigusele, nagu Vera Poska-Grünthal enne teda. 1968. aastal sai Orgo õigusteaduste kandidaadiks, kaitstes väitekirja „Noore tööliskaadri ettevalmistamise ja töölepaigutamise õiguslik reguleerimine“, milles ta uuris noorte kutseõppe ja tööle suunamise õiguslikku korraldust. 1987. aastal valiti ta õigusteaduskonna ajaloo esimeseks naissoost dekaaniks ja seda ametit pidas ta 14 aastat. 1992.–2000. aastani oli Orgo Tartu Ülikooli töö- ja sotsiaalõiguse professor, 2000. aastal valiti ta Tartu Ülikooli emeriitprofessoriks ning elu viimasel kolmel aastal töötas ta erakorralise professorina.

Inge-Maret Orgo. Allikas: Juridica International

Peeter Järvelaiu sõnul panustas Orgo mitme eeskätt tööõigusega seotud seaduseelnõu väljaarendamisse taasiseseisvunud Eestis. Nende hulka kuuluvad töölepinguseadus, avaliku teenistuse seadus ja ametiühinguseadus. Lisaks kandis Orgo hoolt seaduste parema mõistmise eest, kommenteerides töölepingu seadust (1992) ning selgitades seda seadust ja selle järgi töölepingu lõpetamist põhjalikult seitsmeosalises artiklite seerias, mis ilmus 1993.–1994. aastal õigusteaduskonna ajakirjas Juridica. Kokku on ta rohkem kui 100 teadustrükise autor ja mitme õppematerjali (kaas)autor.

Inge-Maret Orgo ja Vilma Kelderiga ühte põlvkonda kuulub kolmaski naissoost õigusteadlane Maie Ruus (snd 1933). Ta on õigusajaloolane, kes on uurinud peamiselt Eesti riigi ja õiguse ajalugu. Ta lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1957. aastal. 1961.–1968. aastal õpetas ta filosoofiakateedris. Järgneval kolmel aastal läbis ta aspirantuuri ning õpetas seejärel 1970ndatel teadusliku kommunismi kateedris ja NLKP ajaloo kateedris, tõustes 1974.–1976. aastateks vanemõpetajaks. Pärast seda töötas ta 15 aastat riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri vanemõpetajana. Eesti taasiseseisvumise järel luges ta loenguid Eesti riigiõiguse õppetoolis ning eraõiguse instituudis. Ruus on öelnud, et Eesti taasiseseisvumine muutis oluliselt tema õpetamistööd, kuna ideoloogia muutudes tuli hakata ajaloosündmusi varasemast erinevalt käsitlema. Ta on juhendanud mitukümmet õigusajaloost kirjutatud kursusetööd.  

Naised ei teinud „naiselikku“ õigust

20. sajandil avati akadeemilise maailma uksed ka naistele ning mitu naist tegid sel sajandil silmapaistvat õigusteaduskarjääri. Peaaegu igaüks neist uuris erinevat valdkonda: tööõigust, perekonnaõigust, tsiviilõiguse üldosa, kolhoosiõigust, keskkonnakaitseõigust või õigusajalugu. Kuna enamik uuritud teadlastest tegutsesid erinevates õigusvaldkondades, tundub, et nende vahel ei tekkinud erilist järjepidevust üksteist juhendades või muidu abistades, mis oleks kaasa aidanud nende karjääride arengule. Tähelepanuväärselt ei keskendunud ükski neist oma karjääris karistusõigusele, kuigi 20. sajandi Eesti õiguskordadest karistusõigus ei puudunud. Samuti uuris naiste õiguseid vaid üks vaadeldud teadlastest. Igatahes on selge, et ei saa kõneleda mõnest eriti „naiselikust“ õigusteaduse harust, mis just naisi palju köidaks. 

21. sajandil on saabunud olukord, kus naisi õpib nii õigusteaduskonnas kui ka ülikoolis tervikuna rohkem kui mehi. Klaaslaed ei ole aga kuskile kadunud: taasiseseisvumisest alates on õigusteaduskonnas tegutsenud 7 naisprofessorit 17 mehe kõrval. Võrdse esindatuseni õigusruumi uurimisel ja kujundamisel on veel pikk tee minna. 

Allikad

  1. Aaviksoo, J. (peatoimetaja) Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide (M) N–R. Koostanud Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Tallinn: sine anno. – https://www.ies.ee/ETBL/ETBL-III.pdf, 16.04.2022.
  2. Järvelaid, P. Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu. Sine loco: Argo, 2015.
  3. Kroonikat. Nõukogude Õigus. 1970, 4 (22).
  4. Ristikivi, M. Vera Poska-Grünthali akadeemiline karjäär Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVIII. 2020.
  5. Poska-Grünthal, V. See oli Eestis 1919–1944. Stockholm: Linkoln Blöm, 1975, lk 68. 
  6. Poska-Grünthal, V. Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Eesti Kirjanduse Selts: Tartu, 1936.
  7. Siilivask, K. (peatoimetaja) Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide A-Ki. Koostanud Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000.
11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.