Hävitame edasi või hakkame taastama? Erakondade lubadused keskkonnapoliitikas

Tänavu avaldame neli valimisprogrammi analüüsi ühiskondlikult aktiivsetelt noortelt, kes valivad esimest korda Riigikogu. Möödunud kümnendil on noori poliitikale lähmale toonud eelkõige rahvusülene kliimaõigluse liikumine. Esimeses artiklis tutvustab ootusi kliimapoliitikale ja eritleb erakondade keskkonnapoliitika visioone Fridays for Future liige Kertu Birgit Anton.

Kliima- ja elurikkuse kriisid on päris, need on inimeste tekitatud, olukord on tõsine ja selle parandamiseks tuleb tegutseda nüüd. Järgmise nelja aasta jooksul ootan Eesti erakondadelt midagi, mida nad pole eales varem teinud: et nad pingutaksid keskkonnakriiside leevendamiseks, nagu me oleksime kriisis – sest kriisis me olemegi. Ootan tegevusi, mis vähendavad kiirelt Eesti süsinikuheidet, hoiavad säilinud ökosüsteeme ja taastavad hävitatud elurikkust. Kuna inimesed on keskkonda kahjustanud, tegutsedes sotsiaalsete olenditena ühiskondlikus väärtusruumis, tuleb keskkonnaprobleemide leevendamiseks muuta väärtuseid ja narratiive. Ootan erakondadelt selleks värsket sihti või valmidust minna muutustega kaasa. 

Kliimaseadust — ja kiiresti!

Kliimamuutuste ja elurikkuse kao leevendamiseks tuleb teha ühiskonnas olulisi muudatusi, mis on tarvis sätestada seaduses. Ainult nii saab tagada Eesti püsimise õigusriigina. Praegu on Eesti tegevused kliimamuutuste leevendamiseks ja nende tagajärgedega kohanemiseks sätestatud arengukavades, mis ei ole eriti siduvad, samas on need juba aegunud ja üksteisega selges vastuolus. Kehtivate seaduste järgi tegutsedes ei saavuta Eesti kliimaneutraalsust 2050. aastaks, aga selleks, et hoida kliimamuutuseid inimestele ja loodusele mingilgi määral talutavates piirides, peame saama kliimaneutraalseks palju varem. Nii Keskkonnaõiguse Keskus, õiguskantsler kui ka põlevkiviettevõte Viru Keemia Grupp on ühel nõul: Eestis tuleb kehtestada kiiremas korras kliimaseadus.

Valimisprogrammides lubavad kliimaseaduse kehtestada Reformierakond, Eesti 200, Eestimaa Rohelised, SDE ja Keskerakond. Seega juhul, kui EKREIKE koalitsioon saab uuesti võimule, jääb kliimaseadus ilmselt mõttena sahtlisse ootama, kui just Keskerakond selle elluviimist Isamaale ja EKRE-le peale ei suru.

Programmidest ei saa kuigi palju teada plaanitava kliimaseaduse sisu kohta. Eesti 200 ei täpsusta programmis seaduse sisu. SDE lubab sätestada kliimaseaduses selged eesmärgid ning anda otsustusraamid kõigile valitsemistasanditele ning sektoritele. Rohelised rõhutavad teaduspõhisust, Keskerakond “võtab fookusesse kogu roheleppe eesmärgi” ja Reformierakond kavatseb siduda seaduse eeskätt energeetika ja majanduseduga. Kliimamuutuste ohjeldamiseks vajalikud muutused hõlmavad aga kõiki elualasid, mitte ainult taristut, energeetikat ja maakasutust. 

Tähelepanu tuleb pöörata ka kliimapoliitika sotsiaalsele küljele. Mida tuleb teha teisiti hariduses (kus töötavad peamiselt naised), et järgmised põlvkonnad saaksid hakkama kiiresti muutuvas keskkonnas? Kuidas tagada meditsiinisüsteemi suutlikkus aidata inimesi aina süvenevate kuumalainete ja uute nakkushaigustega (meditsiinis töötavad samuti peamiselt naised)? Kuidas vähendada soolist lõhet ressursikasutuses ja eluviisi keskkonnamõjus, mis on praegu meeste poole kaldu? Loodetavasti on kliimaseadust kavandavad erakonnad ka nendele tahkudele mõelnud, sest sotsiaalse poolega tegelemata lahendame ära vaevu pool rehkendust. 

Majanduskasv vs. tasaareng

Kõik erakonnad peale Roheliste lubavad jätkata järgmisel neljal aastal Eesti majanduse kasvatamist. Kuna majanduskasvu seiramiseks pole välja pakutud ühtegi muud mõõdikut, siis eeldan, et Eesti majanduse suurust mõõdetakse edaspidigi sisemajanduse kogutoodangu suurusena. SKT on aga väga puudulik mõõdik, sest jätab välja suure osa sellest, mis on inimühiskonna toimimiseks vältimatult vajalik. Näiteks ei võeta SKT arvutamisel arvesse inimtegevuse mõju looduskeskkonnale, kuigi loodusele kaasnevat kahju kogeb igaüks halvenenud tervise või kahjustada saanud vara näol. Samuti ei kajastu SKT-s kodu koristades või laste eest hoolitsedes tehtav tasustamata töö, mille teevad enamasti ära naised. 

Ökosüsteemide hävingu peatamiseks tuleb lõpetada kitsalt SKT kasvu taga ajamine. SKT asemel peaksime mõõtma seda, mis on tegelikult oluline: inimeste õnnelikkust, tervena elatud aastaid, ressursside jaotust ühiskonnaliikmete vahel ja looduskeskkonna tervist. Just seda lubavad ainsana teha Rohelised, võttes SKT asemel kasutusele “inimese ja keskkonna heaolu arvestavad majandust ning eelarvepoliitikat iseloomustavad näitajad”. Füüsiliste piiridega planeedil majanduse lõpmatu kasvatamise asemel võiks Eesti liikuda näiteks sõõrikumajanduse suunas. Sellises mudelis püsib majandustegevus tasakaalus inimeste vajadustest (sh sooline võrdsus) tingitud “põranda” ja ökoloogilistest piiridest moodustuva “lae” vahel. Ilma majandussüsteemi põhjalikult muutmata jäävad kõik ettepanekud loodushoiu kohta pigem kosmeetilisteks muudatusteks, millest ökoloogilistele kriisidele piduri tõmbamiseks ei piisa.

Autod, rongid, bussid, jalgrattad

Iga erakond peale Parempoolsete lubab midagi transpordi ja liikuvuse valdkonnas. Korduvad teemad on rongiliikluse arendamine ning põhimaanteede ehitamine 2 + 2 rajaliseks. Ei tea, kas nõnda taotletakse soolist võrdsust, arendades paralleelselt ühistransporti (mida kasutavad rohkem naised) ja võimalusi autoga sõitmiseks (mida teevad rohkem mehed)? Eesti ei ole nii rikas ega tihedalt asustatud, et saaksime endale lubada kahe paralleelse liikumisviisi ülalpidamist heal tasemel. Kuna keskkonna hoidmiseks on vaja autokasutust märkimisväärselt vähendada, tuleb eelisarendada raudteetransporti ning arendada muud ühistransporti piirkondades, kuhu raudtee ei vii. Suunates rohkem inimesi ja kaupu rööbastele, väheneb vajadus 2 + 2 rajalisi maanteid ehitada. 

Illustratsioon Kadi Estland

Lõpp inimeste tõrjumisele

Naiste ja tõrjutud ühiskonnarühmade poliitilise osaluse suurendamine hoogustab demokraatlikke riike kliimamuutusi leevendama, leidis ÜRO juures tegutsev valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) hiljutises raportis. Samas raportis tõdeti, et sotsiaalne võrdsus (social equity), sh sissetulekute võrdsus ja võrdne sooline kohtlemine, suurendab ühiskondlikku usaldust, mis omakorda kasvatab võimekust ja motivatsiooni kliimamuutusi leevendadas. Selle tulemusena saab muuta ühiskonnas nõudlust, näiteks vähendada survet puhkusereisile lennata ja soodustada lõõgastumist siseturistidena. Seega on jätkusuutliku ühiskonna toimimiseks kõigile võrdsete võimaluste loomine igati oluline. 

Erakondade programmides on mõni lubadus ühiskonna soolist tasakaalu suurendada, kuid need lubadused on erakondade vahel väga ebaühtlaselt jaotunud. Reformierakond, sotsid ja rohelised lubavad võidelda soolise palgalõhega. Eesti 200 ja sotsid lubavad suurendada naiste osakaalu poliitikas. Eesti 200 on pakkunud selleks välja erakondade riikliku rahastuse sidumise naiste osakaaluga erakonna Riigikogu fraktsioonis. Sotsid lubavad järgida soolist tasakaalu valimisnimekirjade koostamisel.¹ Mitu erakonda plaanivad muuta peretoetusi, et suunata vanemaid laste eest võrdsemalt hoolitsema ning vähendada emade eemalolekut tööturult. Naiste ja teiste marginaliseeritud ühiskonnarühmade (nt LGBT+ kogukonna liikmete) poliitilise osaluse suurendamiseks on oluline ka Reformierakonna ja sotside lubadus keelustada vaenukõne, et inimesed, kes avalikkuse ette tulles langevad tõenäolisemalt vaenukõne ohvriks, oleksid paremini kaitstud. 

Eraldi otsisin programmidest ettepanekuid puuetega inimeste osalusvõimaluste parandamiseks poliitikas. Üldiselt lubavad mingis sõnastuses parandada viipekeeletõlketeenuse kättesaadavust ning muuta avalik ruum ja hooned ligipääsetavaks puuetega inimestele kõik erakonnad peale EKRE ja Parempoolsete, sama üldsõnaliselt lubatakse luua paindlikumaid töötamisvõimalusi ja suurendada töötamiseks vajalike tugiteenuste mahtu. Pessimist minus aga pelgab, et nendest tegevustest ei piisa, et puuetega inimeste osalust ühiskonnaelus ja poliitikas oluliselt suurendada. See tähendab, et mõne ühiskonnarühma kogemused jäävad poliitikameetmete kujundamisest edaspidigi kõrvale. 

Tänased teod loevad!

Ühegi erakonna programm ei ole küllalt keskkonnahoidlik, et selle elluviimine oleks piisav üleilmsete keskkonnakriiside peatamiseks ja Eesti looduse taastamiseks. Sellegipoolest on mõne erakonna programm parem kui teine: roheliste oma on ilmselt kõige keskkonnahoidlikum, samas kui EKRE hiilgab erakordse keskkonnavaenulikkusega. See kuidas lähiaastatel inimkonnana looduse suhtes käitume, otsustab, milline saab olema Maa järgmistel aastatuhandetel. Iga tonn süsinikku loeb – ja just seepärast tuleb minna valima. 

Artikli kirjutamise ajal ei olnud Parempoolsed enda valimisprogrammi veel avalikustanud.

1. Sel aastal on sotside valimisnimekirjas kaheteistkümne esinumbri seas neli naist ning kokku on nende nimekirjas 43,2 protsenti naisi, mis on kõigi erakondade kõrgeim määr. Vt ka https://valimised2023.streamlit.app