Naised päästsid Eesti päästjate käest

Riigikokku sai rekordarv naisi, mitmed naised tegid ülikõva tulemuse ja valijad ütlesid, mida nad arvavad EKREIKEst. Feministeerium teeb kokkuvõtte valimistulemustest.

1. Naiste osakaal riigikogus kasvas

Kuigi naiste osakaal riigikogus on kaugel soovitust, tõusis see siiski 30 protsendi peale ja vastab nüüd vähemalt ÜRO miinimumeesmärgile. Okei, see ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC) poolt püstitatud eesmärk pidi küll olema saavutatud aastaks 1995 ja aastaks 2000 oleks naiste osakaal pidanud olema 50 protsenti, aga vähemalt on rong 28-aastase hilinemisega jõudnud esimesse jaama. 

Lõplik naiste arv sõltub sellest, kes riigikogu koha vastu võtavad ja kellest saavad asendusliikmed, ent praegu võib siiski öelda, et sotsid, Eesti 200 ja Reformierakond on keskmisest rohkem naisi paigutanud valitavatele kohtadele. Erinevalt Keskerakonnast, EKREst ja Isamaast. Võib öelda sedagi, et kui erakonnad ise naiste osakaalu tõstmise nimel tõsiselt ei pinguta, siis ei tule ka mingit muutust.

Valimistel pääses Riigikokku 30 naist, ehk 30 protsenti. Eelmistel valimistel 28 naist.

2. Viies erakonnas said esikoha naised

Tervelt viies erakonnas sai kõige rohkem hääli naissoost kandidaat. Reformierakonnas pühkis konkurentidest platsi puhtaks Kaja Kallas 31 821 häälega, järgmiseks tuli Kristen Michal (9207 häält). Eesti 200 kõige suurema häältesaagi sai Johanna-Maria Lehtme (5260 häält), tema järel tuli Kristina Kallas (4290 häält) ja alles kolmandal kohal oli Kalev Stoicescu (3662 häält). Sotsidest sai kõige rohkem hääli Marina Kaljurand (4146 häält), talle järgnes Riina Sikkut (2529 häält) ja kolmandale kohale tuli Jevgeni Ossinovski (2436 häält). Parempoolsetest sai enim hääli Lavly Perling (2444 häält) ja rohelistest Johanna-Maria Tõugu (492 häält).

Omaette teema on see, et sotside esimees Lauri Läänemets sai erakonna järjestuses alles kaheksanda koha ja Eesti 200 esimees Lauri Hussar viienda koha. Sotside puhul tekib küsimus, millise tulemuse oleksid sotsid võinud teha Riina Sikkuti juhtimisel ja Eesti 200 puhul Kristina Kallase juhtimisel. Vähemalt tundub, et valijatele lähevad nad rohkem peale kui praegused meesjuhid. 

Häälte absoluutarv sõltub valimisringkonna suurusest, sest suurtes ringkondades on suuremad võimalused saada arvuliselt palju hääli. Kuid tulemused näitavad, et mitmed naised olid seekord häältemagnetid. Täiesti omaette klassis mängib Kaja Kallas kõigi aegade rekordilise häältesaagiga.

3. Häid tulemusi tegid inimõiguste küsimuses progressiivsed erakonnad

Feministeerium analüüsis valimisprogramme viies kategoorias ja andis suurelt jaolt rohelise tule sotsidele, Rohelistele ja Eesti 200-le. Reformierakond sai kesisema tulemuse, osalt seetõttu, et nende programmis puudusid lubadused nõusolekuseaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmise kohta ning nende soolise võrdsuse edendamise lubadused tundusid väheambitsioonikad. Selgelt punase/pruuni tule said Isamaa ja EKRE, kelle lubadused töötasid inimõigustele otse vastu. 

Kui jätta kõrvale Roheliste kurvakstegevalt kehv tulemus, on meeldiv näha, et valijad toetasid erakondi, kellega on lootust lõpuks ometi vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid, kehtestada abieluvõrdsus ja reguleerida vaenukõne. Sama meeldiv on valijate hinnang konservatiivsetele populistidele, kes lubasid lõpetada abortide rahastamise maksumaksja raviraha eest (EKRE) ja “kaitsta lapsi” seksuaalhariduse eest või nende keeles “agressiivse seksuaalpropaganda ja sooärevuse tekitamise eest” (Isamaa). EKRE kaotas oma valijatest 10 protsenti ja Isamaa 28 protsenti. Keskerakond kaotas lausa 34 protsenti.

Valijatele ei meeldinud pruun. Punane tuli tähendas, et valimisprogrammis ei olnud teemat käsitletud.

4. EKREt me valitsuses ei näe

EKRE lubas päästa Eesti. Valijad leidsid samuti, et Eesti tuleb päästa – EKRE käest. Ukraina sõjast põhjustatud eksistentsiaalne hirm ja märkimisväärne solidaarsus kannatava Ukraina rahvaga mobiliseerisid kõiki neid, kes tahtsid kehtivas olukorras välistada igasuguse võimaluse, et EKRE võimu teostada saaks. Eesti riigi iseseisvus ja demokraatlik riigikord on liiga kallid, et anda võimuvõimalus neile, kelle puhul kindel ei saa olla. Karistada ei saanud mitte ainult EKRE, vaid ka nende koostööpartnerid ja võimestajad Isamaa ja Keskerakond.

Kuigi Eesti poliitikas võib igasugu üllatusi ette tulla (kes oleks arvanud, et Keskerakond eelmiste valimiste järel just EKRE poole oma südame avab), siis alanud perioodil me suure tõenäosusega konservatiivset rahvaerakonda Stenbocki majas ei näe. See eeldaks kas Reformierakonna või Eesti 200 ja sotside ümbermõtlemist ning kumbki kuigi tõenäoline ei tundu. Teisipäeval teataski Kaja Kallas, et on valitsuskoalitsiooni moodustamiseks teinud ettepaneku Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatidele.

Riigikogus saavad EKRE saadikud oma tsirkust jätkata, kuigi mitmed Riigikogu töö- ja suhtluskultuuri madaldamisega tuntuks saanud tegelased nagu Kalle Grünthal jäid esialgsetel andmetel koosseisust välja. Teisest küljest hakkab nüüd Riigikogus olema esindatud ultrakatoliiklus Varro Vooglaiu näol. Samas võib juhtuda, et just Varro Vooglaid leiab end sellest ajaloolisest Riigikogu koosseisust, kes seadustab abieluvõrdsuse. 

5. Iibeministrid põrusid

Ministritest tegid kõige halvema tulemuse isamaalased Lea Danilson-Järg (408 häält) ja Kristjan Järvan (367 häält), mõlemad häälekad iibeteema eestkõnelejad. Tundub, et valijad ei väärtusta Kinder, Küche, Kirche poliitikat ja loodetavasti pääsevad Eesti naised loogikast, mille järgi tuleks palgalõhe vähendamiseks naised tööturult eemaldada, et “pakkumist” vähendada. Arvestades Isamaa nõrgenenud positsiooni, ei ole loodetavasti neil lähima nelja aasta jooksul edu oma programmipunktide läbisurumises. Arvuliselt sai mõlemast ministrist ja keskealiste valgete meeste õiguste kaitsjast Lauri Vahtrest rohkem hääli kväärilemmik Heterokringel, a.k.a Anette Mäletjärv, ehkki temagi ei pääsenud Riigikokku.

Nelja aasta perspektiiv

Eesti valijad on rääkinud: liberaalne ühiskond ja solidaarsus Ukrainaga osutusid populaarsemateks kui iibeost ning väiklane viha võõraste ja vähemuste vastu. Majanduslikus mõttes ühiskonna solidaarsust uus valitsus tõenäoliselt küll ei kasvata, kuid vähemalt võib loota, et mõnedki vabas demokraatlikus ühiskonnas loomulikud reformid, mis seni pikalt veninud, saavad ükskord ometi tehtud. Kui aga tahame tulevikus, et iga valimisperiood sarnast õõva ja hirmu ei külvaks, peavad liberaalsed erakonnad tegelema ka parempopulismi juurprobleemiga, milleks on majanduslik ebavõrdsus. Reformierakonnal lausub siin eriti suur vastutus.