Intervjuu: incel’ite pilkamine võib probleemi hoopis süvendada
Incel’itest räägitakse sageli kui veidrikest internetiäärmuslastest, kes elavad omaette foorumites. Ent paljud ideed, mida neis kogukondades kõige radikaalsemal kujul väljendatakse, pole sugugi nii marginaalsed, kui esmapilgul paistab.
Helsingi ülikooli doktorant Emilia Lounela ütleb, et incel’ite maailmavaade ei ole tekkinud vaakumis, vaid see peegeldab ebamugavaid ühiskondlikke norme. Näiteks arusaama, et mehe väärtus sõltub tema seksuaalsetest saavutustest, kohtab tema sõnul palju laiemalt kui ainult internetifoorumites.
Vestlesime Lounelaga incel’ite pilkamisest, nende kogukondi koos hoidvast üüratust lootusetusest, ning sellest, kuidas mõnel mehel on õnnestunud see elu selja taha jätta.
Incel’ite välimuse, kogenematuse ja ebaõnnestumiste üle tehakse sotsiaalmeedias palju nalja. Sageli teevad seda ka inimesed, kes peavad end progressiivseks. Kas see on probleem?
Ma arvan küll. See on üks asi, mis mind avaliku debati juures häirib. Kui incel’eid pilgatakse seepärast, et nad on koledad või neitsid, kinnistatakse samu norme, mis need mehed algselt nende kogukondade poole tõukas. Sõnum on selge: mehe väärtus sõltub tema atraktiivsusest ja seksuaalsetest saavutustest – ning sina oled läbi kukkunud. Selline pilkamine ei kritiseeri incel’ite ideoloogiat, vaid ongi nende ideoloogia.
Pilkajad ei pruugi seda ise nii näha. Nad arvavad, et ründavad misogüünseid seisukohti. Aga kui rünnak keskendub välimusele ja seksuaalsele kogemusele, taastoodab see sama väärtussüsteemi, mida väidetavalt kritiseeritakse. See vastuolu tasuks enda jaoks läbi mõelda.
Incel
Uurin mehi, kes nimetavad end ise incel’iteks ja osalevad incel’ite veebikogukondades. Nad peavad selle sildi ise omaks võtma, sest mina ei saa seda kellelegi pelgalt romantilise ajaloo või hoiakute põhjal külge kleepida. Märksõna on siin kogukond, sest just seal see ideoloogia kujuneb ja edasi kandub. Üksik ja seksuaalselt kogenematu mees, kes incel’ite ruumides ei osale, on midagi muud.
Väidate, et incel’ite kogukonnad ei ole ühtsed. Mis neid koos hoiab ning millest tekivad lõhed?
Üldjoontes koonduvad need kogukonnad kahe asja ümber: ühine ohvristaatus ja antifeminism. Kõiges muus on palju lahkhelisid – poliitikas, võimalikes lahendustes, isegi küsimuses, kas muutused on üldse võimalikud.
Ka vägivalla suhtes on seisukohad vastandlikud. Mõned pooldavad poliitilist või massilist vägivalda, teised taunivad seda. Nad ei suuda selleski kokku leppida, kes üldse kvalifitseerub incel’iks. Ühtset poliitilist programmi neil ei ole.
Kogukonna liim on ohvristaatus. See on ainus asi, mida ei saa kogukonnast välja heidetuks saamata kahtluse alla seada. Peaaegu kõige muu üle võib vaielda.
Olete oma uurimustöö raames vestelnud meestega, kes end ise incel’iteks on nimetanud. Miks nad feminismi oma vaenlaseks peavad?
Pean rõhutama, et paljud minu intervjueeritavad ei olnud sukeldunud incel’ite ideoloogia sügavustesse. Osa oli end juba neist kogukondadest distantseerunud, teised saanud perspektiivi, mis võimaldas neil incel’ite narratiive kriitiliselt hinnata. Oli ka neid, kes nimetasid end intervjuu ajaks feministideks.
Kuid neist vestlustest tuli kõige sagedamini esile tunne, et muutused soorollides on toimunud ebaühtlaselt. Leiti, et naistel on õnnestunud edukalt kitsastest naiselikkuse ootustest lahti murda, ja see tundus paljudele tõelise kultuurilise muutusena. Ent nad tundsid, et needsamad naised ootavad endiselt traditsioonilist maskuliinsust: pikka, lihaselist, majanduslikult edukat, stoilist meest.
Seda tajuti ebaõiglusena ja ma arvan, et seda tunnet tasub tõsiselt võtta, isegi kui järeldused, mida need mehed sellest teevad, on sageli moonutatud. See asümmeetria tunne tuleb esile nii intervjuudes kui ka foorumites.
Täiskasvanud meeste kogenematus tekitab neile häbi. Foorumid aitavad selle ideoloogiaks vormida.
Kuid ideoloogiliselt radikaalsemates foorumites muutub kõnepruuk märksa äärmuslikumaks. Seal väidetakse, et feminism on „lõhkunud“ loomuliku korra, andnud naistele meeste üle rõhuva võimu ja muutnud naised rõhujateks.
Sageli süüdistatakse ka mehi, kes väljendavad feministlikke vaateid – neid peetakse reeturiteks, kes mängivad naiste heakskiidu võitmiseks feministe. Foorumites kaovad nüansid ja asemele tuleb lihtne vastanduste loogika.
Mis paneb kedagi end incel’ina identifitseerima? Kas tõesti romantiline põrumine või on selle taga midagi sügavamat?
Tõrjutus ja üksildus on kindlasti osa sellest, kuid arvan, et asi on sügavam. Sageli tunnevad need mehed, et nad on põhimõtteliselt ebapiisavad või valed. See tunne on peaaegu alati seotud maskuliinsusega.
Seks on selles kontekstis maskuliinsuse mõõdupuu. Seksuaalse kogemuseta mees ei jää lihtsalt millestki ilma, vaid kukub läbi testis, mida kultuur peab meheliku väärtuse aluseks. See raamistus ei tule incel’ite kogukondadest, vaid on osa laiemast kultuurist. Mõtle näiteks naljadele neitsite kohta või arvamusele, et seksuaalsed kogemused kasvatavad mehe väärtust ja langetavad naise oma.
Täiskasvanud meeste kogenematus tekitab neile häbi. Foorumid aitavad selle lihtsalt ideoloogiaks vormida.
Incel’id on enamasti noormehed, kel on ligipääs internetile – nad ei ole just kõige rõhutum osa ühiskonnast. Kas ohvriroll on nende jaoks mõneti performatiivne või nad usuvadki, et on ühed suurimad kannatajad?
Incel’ite ohvritunne on tõeline ja nende maailmavaates keskne. Ma ei taha seda lihtsalt kõrvale jätta. Paljudel neist on keerulised elukogemused: pikaajaline kiusamine, perekondlik trauma, sotsiaalne tõrjutus. See kõik ei ole nende sooga seotud, siin on oluline intersektsionaalne vaade.
Samas täidab ohvristaatus ka poliitilist rolli: see annab moraalse süütuse, õigustab nõudmisi ja toimib tõhusa retoorilise vahendina. Mõnes mõttes sarnaneb see feministlike liikumiste kesksete ideedega – „isiklik on poliitiline“ ja „süsteemne rõhumine“. Incel’id on selle keele omaks võtnud, teadlikult või mitte.
Seega võib ohvristaatus olla korraga nii siiras kui ka strateegiline. Neid kaht ei saa alati selgelt lahutada. Üks inimene võib samal ajal olla nii kannataja kui ka kahju tekitaja. See on ebamugav mõte, kuid realistlik.
Olete põhjalikumalt uurinud nostalgiat incel’ite kogukondades. Kui räägitakse „vanadest headest aegadest“ ja igatsetakse tagasi kuldaega, siis millest jutt käib? Kas mingist konkreetsest perioodist või on see lihtsalt nostalgiline kujutluspilt?
Minevik täidab korraga mitut erinevat rolli ja neil tuleks vahet teha.
Esmalt isiklik nostalgia. Igatsetakse lapsepõlve, mil tulevik tundus helge ja polnud veel seksuaalset ärevust ega sotsiaalset võrdlust. Enamik inimesi tunneb lapsepõlve suhtes nostalgiat, kuid incel’ite kogukondades saab see poliitilise varjundi. Lapsepõlv ei lõppenud sujuvalt ja tasapisi täiskasvanuks saades, vaid oli pigem murdepunkt, kui „reeglid“ muutusid.
Teiseks on nostalgiline kujutlus minevikust, näiteks 1950. aastatest või isegi 19. sajandist, mil soorollid olid selged, abielu laialt levinud praktika ja mehed võisid partneri leidmises enam-vähem kindlad olla. Incel’ite narratiivi järgi lõhkus feminism selle maailma ära. Naised said hakata valima ja järsku selgus, et kõik mehed ei osutugi valituks.
Ja siis on veel kolmas minevik, millest minu arvates räägitakse liiga vähe: nostalgia vana interneti järele. 1990ndate ja 2000ndate alguse internetti kujutatakse kuldajastuna, kui mängud olid paremad ja arutelud vabamad. Internet oli omamoodi varjupaik teatud tüüpi sotsiaalselt tõrjutud noormeestele. See ruum on nüüd kadunud ja nad leinavad seda. Incel’ite arust on selles süüdi naised ja vähemused, kes internetti tulles ruumi ära rikkusid.
Üks inimene võib samal ajal olla nii kannataja kui ka kahju tekitaja.
Sellisel kujul nagu incel’id neid minevikke kirjeldavad, pole tegelikult ükski neist eksisteerinud. Kuid nende lein on päris emotsioon. See seob incel’ite kogukonnad laiemate reaktsiooniliste vooludega.
Mulle meenutab see paremäärmuslaste jutust tuttavaid kaotatud kuldaja- ja allakäigunarratiive. Ent incel’id ei paista poliitiliselt mobiliseeruvat. Miks nii?
Põhiline erinevus on lootus. Paremäärmuslike liikumiste nostalgia on peaaegu alati mobiliseeriv ja räägib kaotatud hiilguse taastamisest. Incel’ite kogukondades selline lootus tavaliselt puudub. Allakäiku peetakse pöördumatuks ja usutakse, et midagi pole võimalik muuta.
See lootusetus teeb incel’id teiste äärmuslike kogukondadega võrreldes inertsemaks. Raske on organiseerida inimesi, kes usuvad, et organiseerumine on mõttetu.
Samas teeb see ka neile ligipääsu raskeks. Pessimism on incel’ite ideoloogia vundament. See ei ole lihtsalt meeleolu, vaid järeldus. Neist järeldustest ei ole neid lihtsalt võimalik taganema argumenteerida. Nende ideoloogia on juba eos paika pannud, miks ükski vastuargument ei päde.
Kõlab selliselt, et neis kogukondades on nii palju leina, lootusetust ja masendust. Kas peaksime hoopis neile kaasa tundma?
See sõltub inimesest ja olukorrast. Ütlen ausalt: ma tunnen kaasa mõnele mehele, keda olen intervjueerinud. Neil on olnud väga raske minevik ja see on põhjustanud ulatuslikku kahju.
Ka intiimsuse ja partnerluse soov on inimlik. Kui sa tahad lähedust ja ei leia seda, siis on see tõeline kaotus. Klišeed nagu “ära muretse, küll sa kellegi leiad” ei aita. Mõni inimene ei leia. Selle aus tunnistamine ilma kohese ilustamiseta on olulisem, kui enamik inimesi mõistab.
Aga ma olen vastu sellele, kui neid päris kannatusi kasutatakse misogüünia õigustamiseks. Paljud inimesed kogevad üksildust, häbi, romantilist ebaõnnestumist, ilma et nad hakkaks naisi vihkama. Kannatus loob haavatavuse, mida ideoloogia ära kasutab. Need on kaks erinevat asja.
Mis teid nende meestega vesteldes enim üllatas?
See, kui raske on inimestel incel’ite ideoloogias sees olles hakkama saada, isegi siis, kui nad tahavad sellest välja saada. Mõnel minu vestluskaaslasel olid misogüünsed vaated, millest nad püüdsid teadlikult lahti saada. Nad said aru, et need mõtted ei tee neile head. Kuid teistsugust maailmavaadet tahta ja seda tegelikult omada on kaks eri asja. Kui oled aastaid sellistes aruteludes sees olnud ja materjalidega kokku puutunud, juurduvad mõttemustrid sügavalt. Sa ei saa lihtsalt otsustada, et näed nüüd asju teistmoodi.
Teine asi, mis mind üllatas – ja mida on raske öelda ilma, et seda valesti mõistetaks –, oli see, kui tavaline suur osa sellest valust oli. Üksildus ja häbi mittesobitumise pärast; tunne, et jääd maha, kui teised liiguvad edasi suhete ja täiskasvanuelu poole. Need ei ole patoloogilised tunded. Need on väga inimlikud kogemused, mille ideoloogia kinni püüab ning annab raamistiku, kogukonna ja väga selge süüdlase seletuse.
Mis võimaldas osal neil meestel incel’ite kogukondadest lahkuda?
Peaaegu kõigil juhtudel oli ühine nimetaja mõistmine, et sinna jäämine kahjustab nende heaolu – mitte poliitiline ärkamine või feministlik argument, mis oleks nende maailmavaadet muutnud, ega ka muutused romantilises elus. See oli lihtsalt taipamine, et see kogukond teeb neid halvemaks: lootusetumaks, vaenulikumaks ja vähem võimeliseks elama elu, mida nad tegelikult tahtsid. Kogukond kinnistas pidevalt ebaõnnestumise tunnet. Mingist hetkest alates oli seda võimatu ignoreerida.
Mõne teise jaoks ületas teatud sisu taluvuse piiri. Arutelud muutusid liiga vägivaldseks, liiga otseselt misogüünseks ning seda ei suudetud enam alla neelata. Mõned leidsid uued sotsiaalsed keskkonnad ja sõprused, mis pakkusid kuuluvust ja tunnustust. Üks inimene töötas seksuaalterapeudiga pikema protsessi osana, mille käigus püüti häbi ja iha lahti harutada.
Muutus ei tulnud poliitilisest ärkamisest, vaid taipamisest, et see kogukond teeb nad halvemaks.
Peaaegu kõigil juhtudel muutus maailmavaade alles pärast kogukonnast eemaldumist. Kõigepealt lahkud ja alles siis hakkad oma uskumusi aja jooksul ümber mõtestama. See on oluline ka neile, kes püüavad sellistesse keskkondadesse sekkuda. Ideoloogiaga vaidlemine ei pruugi toimida, kui kogukond pakub endiselt kuuluvust, millesse need uskumused on põimitud. Kõigepealt tuleb tegeleda kuuluvuse küsimusega.
Mida soovitaksite vanematele, õpetajatele ja poliitikakujundajatele, kes nende kogukondade pärast muretsevad ja tahavad aidata inimestel neist välja tulla?
Olen soovituste andmisel ettevaatlik. Ma ei ole sekkumisi otseselt uurinud, ning kvalitatiivsete tähelepanekute ja konkreetsete programmide kavandamise vahel on suur erinevus.
Enamik noori puutub internetis kokku misogüünse manosfääri sisuga. Küsimus pole niivõrd selles, kas see juhtub, vaid millal. Kas mõju kinnistub, sõltub sellest, mis nende elus toimub – milliseid vestlusi peetakse maskuliinsusest, ebaõnnestumisest ja üksildusest, sellest, mida tähendab mitte sobituda. Foorumid pakuvad kogukonda ja valmis vastust. Kui miski muu ei paku kogukonda ega võimalust neist asjadest rääkida, jäävad foorumid vaikimisi peale.
Seetõttu on kõige olulisem luua koolides ja peredes ruumi, et neid küsimusi arutada enne, kui keegi vastab neile valmis ideoloogiaga. Nende ärevuste üle on vaja päriselt avatuid vestlusi, mitte valmis vastunarratiive. Teismelised muretsevad, kas nad on piisavalt atraktiivsed, kas neid armastatakse ja kas nad vastavad ootustele, mida seostatakse maskuliinsuse või feminiinsusega. Ausad vestlused nende teemade üle aitavad.
Ja me peame pakkuma ka teistsuguseid maskuliinsuse mudeleid. Et mees võib olla ka selline, kes ei ole domineeriv ja kel pole kõik alati kontrolli all, kes põrub ja on sellest hoolimata väärtuslik.
Olete öelnud, et avalikus arutelus nähakse misogüüniat sageli justkui incel’ite ja laiemalt manosfääri kogukondade probleemina. Miks on selline käsitlus teie hinnangul mugav, kuid samas eksitav?
Kui käsitleme neid kogukondi erandina – äärmusluse suletud ruumina, kus misogüünia elab –, ei pea me enam vaatama laiemalt kultuuri, mis need kogukonnad võimalikuks teeb. Mugav on tõmmata piir, et probleem on seal, nendes online-ruumides. Siinpool on kõik justkui korras.
Kui räägime incel’itest kui võimalikust julgeolekuohust, kuid ei tee seda palju levinuma naistevastase vägivalla puhul, näitab see, mida ühiskond tõsiselt võtab.
Aga ideed, mida incel’ite ideoloogia kõige mürgisemal kujul võimendab, ei ole nende leiutatud. Arusaam, et mehe seksuaalne kogemus tõstab tema staatust ja langetab naise oma, ei ole netifoorumite eripära. See on meie kultuuris laialt levinud. Samamoodi pole äärmuslik mõte, et mees, kes ei suuda partnerit leida, on läbi kukkunud. See on üsna levinud peavoolu arusaam.
Ka see asümmeetria, millest minu intervjueeritud mehed rääkisid – et naised võivad soorollide ootusi vaidlustada, samal ajal kui meestelt oodatakse endiselt traditsioonilist maskuliinsust – ei ole väljamõeldis. Oleme teinud muutusi ühel pool, aga mitte teisel. Selle eitamine ei tee olukorda paremaks.
Misogüünia on struktuurne. Me kõik kasvame selle keskel. Incel’ite kogukonnad võimendavad ja süstematiseerivad midagi, mis on juba olemas. Kui muretseme, et incel’id võivad olla julgeolekuoht, kuid ei räägi statistiliselt palju levinumast naistevastasest vägivallast kui ohust julgeolekule, näitab see, mida ühiskond tõsiselt võtab.
Incel’ite foorumid pakuvad vastust küsimusele: kuidas tulla toime üksilduse ja häbiga kultuuris, kus arusaam mehelikkusest on väga kitsas. See pakutav vastus on halb. Kui aga tahame seda millegagi asendada, peame esmalt ausalt tunnistama, millisele küsimusele see vastab ja kas meil on midagi paremat vastu pakkuda.
