Isemoodi islam – kes on Indoneesia wariad?

Nagu mitmes Kagu-Aasia kultuuris, on ka Indoneesia arhipelaagil pikk sooülese käitumise ja traditsioonide ajalugu, mis kätkeb mitmekülgset käsitlust soost ja seksuaalsusest. Indoneesia transsoolised naised (transgender women), keda tuntakse nii Indoneesias kui ka rahvusvaheliselt waria’dena, moodustavad omaette sotsiaalse grupi riigis, mis on samas ka kodu maailma suurimale moslemikogukonnale.

Indoneesia 250 miljonit elanikku jagunevad kolmesajasse etnilisse gruppi ning räägivad umbes kahtsadat keelt. Mööda ekvaatorit umbes 5000 kilomeetri raadiuses kulgeva arhipelaagi kultuurimustreid on rikastanud näiteks Ida-Jaava teatritraditsioon Ludruk, kus laval etendavad mehed ja waria’d, või Sulawesi saare etnilise grupi bugide soosüsteem, milles eristatakse ka trans-subjektsuseid nagu calabai, calalai ja bissu, kellest viimane täidab kogukonnas ka šamaani osa.

Kuigi riigi muutunud rolli ning kristluse ja islami suurenenud mõju tõttu on paljud sootransgressiivsed praktikad hääbunud, võib waria’sid pidada osaks Indoneesia kaasaegsest kultuuripluralismist.

Olen vahelduva eduga teinud Indoneesias sooküsimustele keskenduvaid antropoloogilisi välitöid alates 2010. aastast. Koostöös KIWAga alustasime siis iseseisvat uurimustööd ja visuaalset dokumentatsiooni, mille tulemusel valmis waria’de sotsiaalset positsiooni analüüsiv dokumentaalfilm „Wariazone” (58’, 2011). Seejärel jätsin kaamera kõrvale, alustasin doktoriõpinguid Tartu Ülikooli etnoloogia osakonnas ja antropoloogilise lähenemise kohaselt seadsin oma fookuseks inimkogemuse.

Waria’d kaasaegses Indoneesias

Waria nimetus, mille kinnitas Indoneesia kaua-aegne president Suharto 1970ndate lõpus isiklikult, tuleneb indoneesiakeelsest liitsõnast wanita-pria – ehk naine-mees.

Nagu iga indoneeslane võib lapsepõlvest mäletada seika, kuidas tema ema jagas selgitusi, et see natuke teistmoodi tädi on waria, on ka iga Indoneesia naine vähemalt korra astunud läbi waria’de ilusalongist. Suur osa Jaava pruutpaaridest on paari pannud waria’st pulmaplaneerija. Teiste tänavamuusikute seas küsivad naeratuse ja laulujupi eest leivaraha sageli ka waria’d. Nad on tihti HIV-teadlikkust puudutava aktivismi esirinnas, mõni waria, nagu näiteks Dorce Gamalama on televisioonis aastaid teinud oma jutusaadet. Nad on naised, kogu nende hing ja olemus on naiselik, ainult selle väikse vahega, et neil on peenis.

Samas ei ole waria’de väljavaated sotsiaalsele eneseteostusele ega ka hulk põhiõiguseid kaugeltki samasugustel alustel garanteeritud nagu normatiivse sooidentiteediga indoneeslastel. Lähtudes Foucault’ võimukontseptsioonist, võib öelda, et mitte-normatiivseid subjektipositsioone loovad samad protsessid, mis kujundavad ka normatiivseid subjektipositsioone. Norm kehtestab oma võimu nendel momentidel, kui waria’sid sunnitakse lahkuma oma perekondade juurest, jäetakse ilma ligipääsust haridusele, kui neid ei palgata tööle, kui ei aktsepteerita avalikus ruumis, või kui neid koheldakse vägivallaga. Juurdunud sotsiaalsed normid suruvad waria’d Indoneesia ühiskonna äärealadele, kus nad jäävad sageli kinni öise tänavaelu nõiaringi. Kogukonnale orienteeritus, sotsiaalne kõrvalejäetus ning teatud määral ka avatus rahvusülestele diskursustele on tekitanud uusi jagatud eneseväljenduslikke vorme ja platvorme. Need pole seotud mõne kindla etnilise grupi või asupaigaga, vaid on levinud üle valdava osa urbaniseerunud Indoneesiast.

Agentsusest ööelus

Igas suuremas linnas on teatud paigad, mis on tuntud waria’de öiste kogunemiskohtadena, kus waria’de sooline esitus avaldub situatiivses kontekstis, milleks on vahetustegevusele orienteeritud seksuaalsus.

Suurel osal waria’dest on elu jooksul mingisugune seksitöö kogemus. Peamiselt on see põhjustatud majanduslikest teguritest, kuivõrd waria’sid ei aktsepteerita Indoneesia ametlikus töösektoris ning ilma vanemate toetuseta jäävad paljud neist ilma haridusest, sageli ka turvatunnet pakkuvast kodust.

Ent seejuures ei veeda waria’d öistes kogunemiskohtades aega ainult töö ning alati ka mitte seksi pärast. Paljud neist tulevad öösiti kokku selleks, et omavahel suhelda ning kogeda kuuluvustunnet. Kuna sageli ei saa waria’d oma identiteeti kõikides kontekstides väljendada (näiteks oma kodukülas, päeval tööl või vanemate juuresolekul), siis on need paigad olulised just eneseväljenduse ja enesekinnituse jaoks. Ning mitte vähem oluline pole ka vabadus tunda ennast atraktiivse ja ihaldatuna, mis on võimalik, kuna sinna kogunevad waria’dest huvitatud mehed.

Niisiis avab waria’de öine tänavaelu mitmesuguseid agentsuse vorme, millest olulisimaks pean transsoolist enesekinnitust, mida toetavad sotsiaalsed suhted ja kehalised naudingud.

Dokumentaalfilm “Wariazone”

Kuigi eeltoodule viitab kaudselt ka “Wariazone”, valisime filmi fookuseks terava sotsioloogilise käsitluse waria’de ühiskondliku positsiooni dünaamikast. Mikro-eelarvelise ning kunstniku ja antropoloogi koostöös valminud dokumentaalfilmis saab sõna üle 35 waria, keda toetab mitu Indoneesias tuntut mõtlejat-tegutsejat, nagu Dédé Oetomo, Julia Suryakusuma, ja Didik Nini Thowok. Ilmselt on “Wariazone” esimene uurimuslik dokumentaalfilm, mis käsitleb Indoneesia transsoolisuse problemaatikat ning kaardistab waria’de sotsiaalset positsiooni praeguses Indoneesias. Film viitab kriitiliselt pärast 1998. aastal toimunud demokraatlikku pööret avalikkuses pildile tulnud radikaalsetele islamistlikele organisatsioonidele, kelle jaoks on seksuaalsus poliitiline mängumaa, mille baasil suruda läbi oma poliitika: muuta Indoneesia islamiriigiks.

Wariazone on linastunud dokumentaal- ja queer-filmide festivalidel Euroopas, Aasias, samuti Põhja-Ameerikas ning mitmel akadeemilisel üritusel üle maailma.

Ühtlasi edastan ka kutse filmile – homme, 14. jaanuaril kell 20.00 linastub “Wariazone” Ülase12 sotsiaalkeskuses üritusel “Isemoodi islam“. Oled oodatud!

Toimetas Aet Kuusik