Johanna Nejedlová: seksuaalharidus peaks rääkima nii vägivallaennetusest kui naudingust
Vaatamata sellele, et Tšehhi pole Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud ning sealsed võimupoliitikud pole vabaühenduste hinnangul seksuaalvägivalla teemal kuigi edumeelsed, on riik üle läinud nõusolekuseadusele.
Johanna Nejedlová on Tšehhi aktivist ja organisatsiooni Konsent kaasasutaja. Konsent on vabaühendus, mille keskmes on visioon maailmast, kus kõik inimesed teavad, et austus ja nõusolek on igasuguse suhtluse alustalad. Konsenti tiim töötab laiahaardelise seksuaalhariduse programmiga, mida nad pakuvad nii lastele kui täiskasvanutele. Nad viivad läbi töötubasid, jagavad materjale õpetajatele ja lapsevanematele ning tegelevad seksuaalvägivalla ennetamisega haridusasutustes ja ettevõtetes. Nejedlová oli ka üks võtmeisikuid, kelle aastatepikkune aktivism aitas saavutada Tšehhi kriminaalkoodeksis vägistamise definitsiooni muutmise. Otsus võeti vastu käesoleval aastal ning uus seadus jõustub jaanuaris 2025.
Vähemalt midagi head
Teised riigid, kes on nõusolekuseaduse vastu võtnud, on ühtlasi ratifitseerinud ka Istanbuli Konventsiooni, ent Tšehhi puhul see ei kehti. Nejedlová sõnul pole Tšehhi poliitiline olukord ega võimul olevad poliitikuid seksuaalvägivalla teemal kuigi edumeelseid. “Nende jaoks ei ole sellega tegelemine oluline,” nendib aktivist.
Nejedlová ja tema Konsenti kolleegid on kogu seadusemuudatuse nimel tehtud huvikaitsetöö vältel seisnud silmitsi tugeva vastuseisuga nii poliitikute kui ka valdkonna asjatundjate, näiteks advokaatide ja kohtunike poolt. Samas usub ta, et suur osa avalikkusest oli muudatuse poolt, sest kui nõusolekuseadus vastu võeti, oli üldsusel selle üle väga hea meel. “Peamiselt tähistasid seda sündmust just noored!” meenutab ta. “Ma mäletan, et Tšehhi oli hiljuti keeldunud Istanbuli Konventsiooni ratifitseerimisest ning ka abieluvõrdsuse vastu võtmine ebaõnnestus. Nende sündmuste taustal tekitas uus nõusolekuseadus tunde, et Tšehhis on vähemalt midagi head toimumas.”
Nejedlová sõnul teadlikkus seksuaalvägivalla olemusest Tšehhi ühiskonnas üha kasvab. 2015. aastal arvas 63 protsenti inimestest, et seksuaalvägivalla ohvrid on osaliselt toimunus ise süüdi, aga kui uuringut 2022. aastal korrati, siis langes see näitaja 40 protsendini. “Inimeste seisukohad seksuaalvägivallaga seoses on läbi teinud märkimisväärse arengu ja ma usun, et kui teeme selle küsitluse uuesti pärast nõusolekuseaduse vastuvõtmisega seotud avalikku debatti, on tulemus veelgi parem,” ennustab Nejedlová.
Ta on kindel, et suurem osa inimesi teab, et ilma nõusolekuta seks ei ole vastuvõetav. “Inimesed tahavad ikkagi seksi nautida ja neile on oluline, et ka nende partneril oleks hea,” räägib Nejedlová valitsevatest arusaamadest. “Suurem osa neist juba praktiseerivad nõusolekupõhist seksi. Ainult väga väike osa ühiskonnast ei järgi seda arusaama.”1
Johanna Nejedlová. Foto: autori erakogu
Seadusemuudatus peab käima käsikäes teadlikkuse tõstmisega
Kõige levinum müüt seksuaalvägivalla ja nõusolekuseadusega seoses on Nejedlová sõnul väärarvamus, nagu oleks vägistamise ja seksuaalvägivallaga seotud valesüüdistused levinud ning seadusemuudatus võiks valesüüdistuse esitamist lihtsustada. “Tänaste teadmiste kohaselt ei vasta see reaalsusele mitte üheski riigis, mis on seadust muutnud,” toob Johanna välja ning lisab, et statistikale tuginedes saab väita, et seksuaalvägivalla puhul ei esitata valesüüdistusi teistest kuriteoliikidest rohkem. “Ma kasutan siinkohal tihti korruptsiooni näidet. Kui me arutame, kuidas parendada seadusi selleks, et ühiskonnas korruptsiooni vähendada, ei kosta ju kusagilt vastuväiteid, et me ei saa seadusi muuta, sest siis raporteeritakse korruptsiooni rohkem. Aga miks kasutatakse seda loogikat siis, kui tegu on teemaga, mis kahjustab eelkõige naisi?”
Kuna tšehhi sõna vägistamise kohta on znásilnění, mis on väga keeleliselt väga lähedal sõnale “vägivald”, siis võib väita, et valeinfo levimine toimub ka läbi selle, kuidas inimesed räägivad. “Paljud inimesed väidavad, et kui vägivalda ei kasutatud, ei saa tegu olla vägistamisega,” nendib aktivist. “Need inimesed kipuvad unustama, et vägivald ei ole alati füüsiline.”
Nejedlová sõnul aitavad nõusolekuseadusega seoses toimuvad ühiskondlikud arutelud kaasa sellele, et inimesed mõistavad seksuaalvägivallaga seonduvat üha enam. Ta rõhutab, et lisaks üldisele debatile on oluline paika panna tugev strateegia ka selleks perioodiks, kui seadus on vastu võetud ning tuleb hakata kõigi teemaga kokku puutuvate inimeste teadlikkust tõstma. “Uue seaduse osas peab harima politseinikke, kohtunikke, prokuröre, haiglapersonali, günekolooge ja haridustöötajaid – kõiki, kes võivad seksuaalvägivalla ohvritega kokku puutuda,” toob ta välja.
Nõusolekust saadakse paremini aru stereotüüpilistes olukordades
Nejedlová leiab, et märgata on teatavat progressi selles, kuidas seksuaalvägivalla teemat koolides õpetatakse. Näiteks ei keskendu ennetustöö enam mitte ainult tüdrukutele ja noortele naistele, vaid ka poistele ja noormeestele. Ta iseloomustab tänast teadmiste taset Tšehhi noorte seas üsna ebaühtlasena. “Mingit mustrit on väga raske välja tuua, sest teadmised on kooliti ja ka klassiti väga erinevad,” toob Johanna välja. “Mõned noored on tunduvalt teadlikumad. Nende teadmiste tase ja see, kuidas nad mõtlevad nõusolekust, milline on nende arusaam seksist ning kui tolerantsed nad on LGBTQ+ kogukonna suhtes, on ühiskondlikust arusaamast tunduvalt ees. Aga on ka noori, kellel teadlikkus täiesti puudub.”
Nejedlová ja Konsenti tiim on täheldanud, et mida nooremad lapsed on, seda lihtsam on neil näha piiri selle vahel, milline olukord on vastuvõetav ja milline mitte. Ta usub, et võib-olla hakkavad noorte endi kogemused nende piire hägustama. Ta lisab, et õpilased võivad vägivaldse situatsiooni lihtsamini ära tunda, kui tegu on stereotüüpse olukorraga, näiteks siis, kui ründaja on mees ja ohver naine. “Aga kui see olukord ümber pöörata, on neil raskem vägivalda ära tunda,” nendib ta.
Konsentis töötamise kogemuse kaudu on Nejedlováni jõudnud arusaam sellest, et noortele on vaja igakülgset ja pidevat seksuaalharidust. Tema sõnul ei piisa ühest üksikust töötoast. Õpilastel on vaja aega, et teadmisi üle korrata, arutada ja vajadusel mitu korda küsimuste juurde tagasi pöörduda. “Olukordade kirjeldused peavad olema väga konkreetsed, et oleks selge, kas keegi käitus valesti või mitte,” selgitab ta ning toob välja, et õpilased saavad tihti nõusoleku mõistest üldiselt aru ja on sellega nõus, aga neil võib olla keeruline seda teadmist iseenda kogemustele rakendada.
Johanna Nejedlová (paremal, kastiga) Praha tänaval nõusolekualast teavitustööd tegemas. Foto: autori erakogu
Noortel on vaja nii piire kui lõbutsemist
Nejedlová rõhutab piiride tunnetamise olulisust. “Usun, et kõige tähtsam on aidata noortel aru saada, kust nende enda isiklikud piirid jooksevad: tuleb õpetada, kuidas oma piire väljendada ning kuidas teiste omi austada,” selgitab ta teema käsitlemise alustalasid. “Väga oluline on omandada seksist ja seksuaalsest rääkimise oskus, sest piiride seadmine võib olla väga keeruline, kui sa ei ole harjunud nendest asjadest rääkima. Arvan, et see oskus peaks olema seksuaalvägivalla ja ahistamise ennetamise töö keskmes.”
Johanna ja Konsenti tiim on avastanud, et ainuüksi ennetustööst ei piisa – õpilastel on vaja ka positiivse loomuga teadmisi. Seega ei keskenduta Konsenti töötubades ainult ennetusele ja seksiga seotud negatiivsetele külgedele, vaid nad üritavad edasi anda oskusi, mille abil noor saaks kujundada endale sobiva seksuaalsuhte, mis ei unusta ohtude kõrval ka naudingut ja lõbu.
Järgmisena päevakavas: Istanbuli konventsioon ja lasteaiakohad
Rääkides tšehhi feministidele olulistest teemadest tänasel päeval, toob Johanna välja Istanbuli konventsiooni, mille ratifitseerimine on endiselt päevakorras. Ta nimetab olulise kitsaskohana ka naiste esindatust poliitikas – Tšehhi senatis on naisi 20 protsenti ning saadikutekojas 25 protsenti.2 Kõige põletavam probleem on Nejedlová sõnul aga lasteaiakohtade puudus, mille tõttu jäävad pahatihti just emad tööturult kõrvale.
“Mõned naised jäävad koduseks kuni lapse nelja-aastaseks saamiseni,” kirjeldab aktivist oma riigis toimuvat. “See toob endaga kaasa majanduslikke raskusi, suurendab palgalõhet ning tekitab naiste karjääri suured lüngad. Kui keegi on kaua kodune, siis muudab olukord ka peredünaamikat ebavõrdsemaks. Riigipoolne vanematoetus on väga madal.” Nimelt maksab Tšehhi riik ühe lapse kohta toetust 350 000 tšehhi krooni (umbes 13 800 eurot), mis jaotatakse kogu vanemapuhkuse perioodi peale. Seega kui vanem on lapsega kodus kuus kuud, siis on tema igakuine sissetulek umbes 2300 eurot, aga kui ta on lasteaiakohtade puuduse tõttu sunnitud kodus olema näiteks kolm aastat, on summa vähem kui 400 eurot kuus. “Kulukat eralastehoidu ning tööle tagasi minemist saavad endale seega lubada ainult väga kõrgepalgalised naised,” toob Nejedlová näite. “Aga õpetaja palgaga inimene peab ootama seni, kuni riiklikus süsteemis mõni lasteaiakoht vabaneb.”
