Kas lahku lähevad vaid emotsionaalsed naised?

Minu selle aastane sügis on olnud täis kurbi, nukraid ja lausa traagilisi lahkuminekuid. Siiski mitte isiklikus plaanis, vaid seetõttu, et kogusin näitus-installatsiooni “TOGETHER FOREVER” tarbeks kurbi armastuslugusid ja analüüsisin neid süvitsi. Näituse kõige huvitavamaks kaasnähtuseks on aga teadmine, et emotsionaalset teksti tajub vaataja/lugeja/kogeja naise kirjutatuna.

Näituse installatiivne pool koosnes sellest, et nood kurvad anonüümsed armastuslood olid riputatud kahe linna avalikku ruumi. Pärnus oli kohaks kesklinna tänava pinnad, Tallinnas Telliskivi loomelinnaku edukad ja edutud seinad. Näituse kogeja ülesandeks jäi üles otsida kõige esimene armastuslugu, mis juhataks ta järgmiseni ja nii lõpuni välja. Soovituslik oli armastuskirjade vahele kuulata helifaile, mille külastaja leidis internetist kunstniku kodulehelt.

Tegelikult oli lugude kirjutajate seas nii naisi, mehi, kui ka inimesi, kes oma sugu määratleda ei oska või ei taha. Lugude kirjutajad olid ka vanuseliselt üsna erinevad, kuna tahtsin näitusele võimalikult mitmekülgseid ning ka stiililt erinevaid lugusid leida. Kõige lühem lugu koosneb kahest lausest, kõige pikema puhul jäi etteantud ühest leheküljest väheseks. Lugudes kirjeldati armumist, pettumist, petmisi, aga ka igavlikke otsinguid teise inimese soojuse järele. Ka tuli välja, et tihti on inimese kurva armastusloo peategelane hoopiski tema ise, mitte teine inimene. On ju enne õnneliku suhte tekkimist kõigepealt vajalik hakata armastama iseennast, kuid seda ei pruugita kunagi saavutada.

Armastus plangul

Praeguse (ka sageli anonüümse) tagasiside põhjal saan öelda, et näituse sisu küttis kirgi, puges hinge ning trööstis ka neid, kes püüdsid emotsionaalselt mitte seostuda.

Kogu see vastukaja oli oluline, kuna see andis julgust sellise temaatikaga just selles vormis edasi töötada ehk siis jah, tuleb jätkata ja ajada inimesi vihmasesse linna teiste inimeste draamat läbi elama. Huvitav lisaaspekt, millele ma aga enne kirjade üles riputamist ei osanud tulla, oli aga see, et palju tagasiside andjad küsisid, et kust ma küll need naised leidsin? Kõigepealt ei osanud ma sellele küsimusele liialt kaalu anda, kui aga juba neljas küsija naiste mõttemaailma sügavusele osutas, hakkas minus selle seose vastu huvi tekkima. Huvi selle vastu, et mis õieti teeb (selle) teksti sooliseks.

Millal saame me kindlalt öelda, et teksti kirjutaja on naine ja mis meid nii otsustama paneb?

Just selliste küsimustega tegelemiseks võib algaja, kuid moodne lingvistikahuviline näiteks põhjatutest internetiavarustest leida teksti analüüsiva roboti, mis siis alates 300-sõnaliste tekstide põhjal peaks suutma otsustada kirjutaja soo (praegu välistame inimesed, kes oma sugu ei määra ega sildista). Tegin huvi pärast katse ja sisestasin roboti tekstiväljadele viie inimese tekstikatked. Roboti sõnul oleme nii mina kui ka Virginia Woolf mehed (esimene 78%, teine 74% täpsusega), kuid näiteks Barbara Cartland on selgelt naine (88,7% täpsusega), ka Emil Tode tekstid raamatust “Piiririik” teevad minategelasest naise, kuigi seda küll siinkirjutaja vabatõlke alusel. Vähemalt lahendas robot siis selle eesti kirjanduses siiani õhus oleva küsimuse üheselt ära…

Barbara Lehtna

Kuidas ja kes on keelt uurinud?

Nii mõnigi vana kooli kirjandusteoreetik ja keeleteadlane, kellest muidugi avalikku sfääri jõudnud on tihti mehed, on lähenenud teemale nii, et peamiselt saab kirjutaja soo välja arvutada kui läheneda teksti emotsionaalsusele ja seda siis teatud tingimuste järgi hinnata. Üks esimesi uuringuid pärineb aastast 1922, kui Taani lingvist Otto Jespersen kirjeldas, et naissoost autorid on meessoost kirjutajatest vähem innovaatilisemad ning julgevad võrreldes meestega vähem tekstiliselt katsetada, küll aga on naised vilkamad emotsioone kirjeldama. Ta võrdleb, et kui meeste kirjutised on tihti nagu üksteise sisse peidetud kastid ehk siis järgnev tekst avaneb pärast eelmise teksti mõtte lõplikku avamist, siis naiste kirjutised meenutavad pigem pärlikeesid, mis avanevad vaid seetõttu, et tekstiosad on samasugused ja lasevad lugejal neil seega lihtsamalt aru saada.

Kui kirjandus- ja keeleteadlaste kirjutiste ajalukku süüvida, võib näha, et 20. sajandi alguses välja kujunenud seisukohad jäid valitsema peaaegu kogu sajandiks. Alles sajandi teises pooles hakkasid ka naisteadlaste arutlused peavoolumeediasse jõudma, olgugi, et teatud kirjanike näol on kõrvalvool ja tõenäoliselt märksa tõesemad arvamused olemas olnud kogu aeg. Alles 1977. aastal viis keeleteadlane Mary Hiatt läbi uurimuse, mis oli märksa süstemaatilisem ning hõlmas üle saja teksti lingvistilist süvaanalüüsi. Uurimuse tulemused sedastasid, et naised kasutavad lihtsamat lauseehitust ning vähem käskivat kõneviisi. Seda põhjendas teadlane aga sellega, et naised on avalikus kirjaruumis vähemuses ning teist tulemust oodata oleks lihtsalt naiivne.

Aga kuhu mehed jäid?

Kui analüüsida näituse armastuskirjade keelt, siis võib tõepoolest öelda, et kirjutised on emotsionaalsed. Ebaloogiline oleks oleks ka mõelda, et vastused, mille väljaselgitamise protsess kätkeb enese tundeelus äkktihedat urgitsemist, võiksid olla midagi muud kui emotsionaalsed. Samas võib välja tuua, et näiteks üks projektis kasutatud armastuskiri on pelgalt ühe suhte/armastusloo kuiv dokumenteerimine. Nimelt on kirjutaja lasknud kõneleda teisel poolel. Selle jaoks on ta analüüsinud läbi mõni tuhat talle endise armastatu saadetud meili (tegemist oli kaugsuhtega) ning pannud üksteise järel paberile talle kirjutatud laused, mis jutustavad tegelikult kogu loo. Nendest lausetest joonistuvad minu hinnangul väga valusalt, ent mitte emotsionaalselt, kõik suhteprotsessi etapid – kuramaaž, armumine, esimene “ma armastan sind”, hetk, kus tuleb välja, et üks suhtes osaleja on tegelikult juba abielus, kokkulepete sõlmimine, abielus olija lapse sünd, keerulise olukorra trotsimine, alla andmine, lahkuminek. Selline dokumenteering on aga minu enese jaoks olnud lugudest kõige mõjusam ja seda just seetõttu, et üleliigsetest emotsioonidest on otsustatud loo jutustamise puhul loobuda.

Vaade näitusest

Näituse kogejad püüdsin inimesest pilti luua ka selle abil, kellest anonüümne jutustaja rääkis – kas siis mehest või naisest, olgugi, et tihti ei avaldanud jutustaja üldse oma armastatu sugu. Ehk siis toimis valem, et kui endine armastatu oli mees, siis oli kirjutajaks ilmselt naine ja vastupidi.

Iseenesest olen ma õnnelik, et näituse külastajad anonüümsetele ridadele nägusid püüdsid luua, olgugi et pisut meelevaldselt. Valitud tekstid (ning ka neid illustreerivad või seletavad helifailid) mõjusid külastajatele piisavalt, et kirjutaja personifitseerimine oli möödapääsmatu. Seega luban ma endal öelda, et sellise ilmingu tekke puhul ei olegi nii oluline see, kuidas ja kui sügavuti ning milliste põhimõtete kaudu see analüüs toimus või kellega oli arvamuste avaldajate näol tegemist. Oluline on see, kuidas kirjutajatega sarnaselt anonüümne üldsus tekste tajub ja millest see omakorda tuleneb. See annab üsna viljaka pinnase antropoloogidele uurimaks, miks laialt levinud arvamuse kohaselt julgevad vaid naised oma endistest suhetest niivõrd emotsionaalselt rääkida. Ning kas see sama mudel kasvatatakse ka sisse järjest enam depressiooni haigestuvatesse poistesse ja meestesse? Publiku küsimus, kust ma sellised naised leidsin, oli tegelikult võib-olla hoopis küsimus, kuhu jäid mitte emotsionaalsed mehed? Kogu teema lõpetamiseks võib aga väita, et tõenäoliselt kinni normatiivsetesse mõttemallidesse.

Tule ja koge näitust koos Barbaraga sel pühapäeval Tartus Feministeerium x Together Forever linnatuuril.