Kas päriselt vabatahtlikult lastetud üldse eksisteerivad?
Hiljuti ilmus Õhtulehes artikkel, mis käsitles järjekordselt vabatahtliku lastetuse teemat. Järjekordselt, sest sarnaseid artikleid, arvamuslugusid või isegi saateklippe ilmub meediasse igal aastal. Ning igal aastal jääb neist läbi kumama peamiselt küsimus, kas ja kui vabatahtlik on ikkagi vabatahtlik lastetus. Nii ka seekord, aga lõpuks tundsin tungi sellel teemal ise sõna võtta, sest lisaks muule kasutati Õhtulehes minu magistritööd, mis uuris just täpselt seda – vabatahtlikku lastetust ning keskendus põhjustele, miks inimesed endale lapsi ei soovi. Seega, et lugejat mitte väga kaua konksu otsas hoida, võin kohe praegu kinnitada, et jah, vabatahtlikult lastetud inimesed täiesti eksisteerivad, päriselt-päriselt eksisteerivad.
Mõte ja huvi võtta magistritöö teemaks vabatahtlikult lastetud oli loomulikuks jätkuks minu bakalaureusetöö teemale, kus uurisin laste soovimist mõjutavaid tegureid Eesti meeste ja naiste hulgas, kellel oli vähemalt üks laps. Tundus loogiline võtta järgmise sammuna uurimise alla esimesest tööst välja jäänud grupp inimesi – need, kes endale üldse lapsi ei soovi. Mäletan, kuidas minu juhendaja esimene hirm oli see, et mul ei õnnestu leida endale sobivaid intervjueeritavaid. Tema hirmul oli all teatud tagapõhi, sest vaadates andmeid Eestis tehtud kvantitatiivsetest uuringutest, oli näha, et inimesi, kes endale elu jooksul ühtegi last ei soovi, ongi vähe – konkreetsetest numbritest rääkides oli neid naiste uuringus(1) 39 inimest ehk 1,6% kõigist vastanutest, meeste uuringus(2) 54 inimest ehk 2,6% kõigist vastanutest ning Euroopa Sotsiaaluuringu 2018. aasta(3) vastanute hulgas 67 inimest ehk 3,5% kõigist vastanutest.
Lisaks sellele, et potentsiaalseid intervjueeritavaid leidus statistika järgi Eestis niigi vähe, meeldib mulle enda elu keeruliseks elada, mistõttu seadsin sobivatele uuritavatele veelgi kriteeriume – intervjueeritavad olid naised ja mehed, kelle vanus pidi jääma vahemikku 40–56 aastat. Lisaks vanusepiirangule otsisin eelkõige abielus või pikaajalises suhtes olevaid inimesi, või üksikuid inimesi, kelle laste saamist pole takistanud partneri puudumine. Ning viimase punktina pidid intervjueeritavad olema lastetud, mis tähendab, et neil pole ei bioloogilisi, lapsendatuid ega partneri lapsi, kes küsitletavaga koos elaksid, ning et neil on kindel plaan ka tulevikus lastetuks jääda, kusjuures lastetus ei tohi olla tingitud viljatusest vms endast sõltumatust põhjusest. Kõik need tingimused määrasin just selle tõttu, et keegi ei saaks väita, et okei, nad äkki praegu ei taha lapsi, aga ainult sellepärast, et nad on veel liiga noored või pole endale selle jaoks sobivat partnerit leidnud või et küllap nad tegelikult siiski salamisi tahavad lapsi, aga terviseprobleemide tõttu neid ei saa. Ja kui need mured lahendatud saavad, siis küll hakkavad ka lapsed tulema.
Sealjuures oli sobivaid intervjueeritavaid üllatavalt lihtne leida – kui olin ammendanud enda lähimad kontaktid, pöördusin kaugema ringi tuttavate poole, kes omakorda andsid mu soovi järgmistele inimestele edasi ning vähem kui paari nädalaga oli mul vajalik arv intervjuusid kokku lepitud. Tegelikult leidus huvitatuid rohkemgi, aga igal lõputööl on oma mahupiirangud, mistõttu piirdusin kümne inimese intervjueerimisega.
Vabatahtlik lastetus ei tähenda, et inimesel on midagi “viga”
Tulles nüüd tagasi Õhtulehe intervjuu juurde, siis tekitas seal kirjutatu minus soovi enda lõputöös uuritavaid inimesi ja nende vaatenurka kaitsta. Ütleme siis, et põhimõtteliselt oli minu lõputöö mõte lisaks laste mitte soovimise põhjuste välja toomisele ka nende inimeste olemasolu valideerimine, kes endale tõesti lapsi ei soovi ja seda kahetsema pole hakanud. Kõne all olevas artiklis sai palju sõna dr Sõritsa ning tema jutt mingis mõttes otsekui nullis minu lõputöö mõtte, öeldes, et jah, võib-olla on tõesti inimesi, kes endale lapsi ei soovi, AGA tavaliselt on neil siiski midagi viga. Ma ei soovi sellega öelda, et dr Sõritsa kogemused ei loe või ei lähe arvesse, kuid viljakusravi arstina on tema arusaam paratamatult kallutatud, sest tema juurde jõuavadki inimesed, kes on kas laste saamist liiga kauaks edasi lükanud ja seda nüüd kahetsevad või kellel on sellega seoses mingid probleemid. Samas inimesed, kes lapsi ei soovi ja seda ei kahetse, tema vastuvõtule ei tulegi, sest neil pole selleks põhjust, mistõttu tal jääb mündi teine pool nägemata.
Konkreetsemalt põhjustest, mis minu lõputöös välja kooruvad, võibki otse allikast(4) lugeda. Sealjuures julgustan inimesi tutvuma ka töö teooriaosa ning varasemate uuringutega, sest ka sealt võib välja tulla üllatavaid ja huvitavaid ideid, mis põhjendavad laste mitte soovimist. Lühidalt öeldes on paljudel inimestel elus teised prioriteedid ning nende prioriteetide taga ei ole alati varjatud viljatusprobleeme või jälestust suguühte ees, nagu dr Sõritsa enda kogemuse pinnalt tundub arvavat. Lisaks põhjustele uurisin ka seda, kuidas intervjueeritavad olid vabatahtlikult lastevabaduse otsuse juurde jõudnud ning selle pinnalt sain kokku panna neli inimtüüpi.
- Mitte kunagi lapsi soovinud inimesed, kelle jaoks on laste mitte soovimisel olulised võimaliku lapse tulevikuga seotud põhjused. Siia gruppi kuulujad olid alati enda otsuses lapsi mitte saada kindlad olnud. Laste mitte soovimise põhjustena toodi muuhulgas välja praeguse maailma ohtlikkus ning hullumeelsus, mis pole nende meelest laste jaoks sobiv, aga ka ülerahvastatuse probleemid. Samuti tunnistas üks intervjueeritavatest, et ta elaks pidevas hirmus, et ta lastega võib midagi juhtuda ning see ei oleks hea ei talle ega lapsele.
* - Mitte kunagi lapsi soovinud inimesed, kelle jaoks on laste mitte soovimisel olulised enda soovide ja vajadustega seotud põhjused. Siia gruppi kuulujad olid samuti alati enda otsuses kindlad olnud, kuid lähtusid eelkõige enda elust, endale harjumuspärastest mustritest ning tegevustest ja elurütmist, mida laste saamine liiga kapitaalselt muudaks ning millest nad loobuda ei soovinud. Üks intervjueeritav nimetas pere loomist ja laste saamist seetõttu enda jaoks miinusmärgiga väärtusteks.
* - Kunagi laste saamise peale mõelnud inimesed, kelle jaoks on laste mitte soovimisel olulised võimaliku lapse tulevikuga seotud põhjused. Sellesse gruppi kuulujad kaldusid samuti muretsema võimaliku lapse tuleviku pärast, kuid olid mingil hetkel oma elus siiski laste saamist kaalunud. Ümber pani neid mõtlema kas siis hirm, et tulevane laps nõuaks neilt vaimselt ja materiaalselt rohkem, kui nad on suutelised andma või näiteks ka partneri kindlam veendumus lapsi mitte saada.
*
- Kunagi laste saamise peale mõelnud inimesed, kelle jaoks on laste mitte soovimisel olulised enda soovide ja vajadustega seotud põhjused. Sellesse gruppi kuulujad olid pigem inimesed, kelle elu ning eluvalikud kujunesid aastate jooksul sellisel viisil välja, et laste jaoks sinna kohta ei tekkinud ning kuna nad olid lõppkokkuvõttes enda eluga ka sellisel kujul rahul, otsustasid nad lõpuks laste saamisest vabatahtlikult loobuda.
Seega saab ümber lükata ka arvamuse, nagu lapsi mitte soovivad inimesed oleksid alati nn isekad ning mõtleksid ainult enda vajadustele ja tahtmistele – mitte tingimata. Laste saamisest loobuti ka selle tõttu, et intervjueeritavad ei olnud kindlad, kas nad suudavad enda võimalikule lapsele tagada turvalise keskkonna üles kasvamise ajal, näiteks kaitsta teda koolikiusamise eest, kuivõrd nende enda kogemused koolikiusamisega seoses olid valusad ning karmid. Lisaks mainiti hirmu võimaliku lapse kaugema tuleviku ees, võttes arvesse ebastabiilseid majanduslikke, poliitilisi või keskkondlikke olusid.
Ning tõesti – lastetuks jäämist ei kahetseta, kuigi intervjueerisin just sellises vanuses inimesi, kelle jaoks, ütleme siis nii, et tiksuvadki need viimased väärtuslikud minutid. Minu uuritavad olid enda elus leidnud teised väljundid ning olid nende valikutega rahul. Ma tean, et ma ei veena enda uurimusega ümber kõiki neid, kes on enda jaoks ära otsustanud, et lapsi mitte soovivate inimeste valikute taga lihtsalt peab olema midagi enamat, kui lihtsalt elu muudele aspektidele keskendumine ning et õnneliku pealispinna all peab samuti olema mingi kibedusevari, kuid vähemalt sain selle teema enda südamelt ära.
Viited
(1) Lippus, H., Laanpere, M., Part, K., Ringmets, I., Rahu, M., Haldre K., Allvee, K. ja Karro H. (2015). Eesti Naiste Tervis 2014: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine. Uurimisaruanne. Tartu: Tartu Ülikooli Naistekliinik.
(2) Themas, A., Ainsaar, M., Soo, K., Sammul, M., Uusküla, A., Tarum, H., Hendrikson, R., Arak, T., Espenberg, K. ja Varblane, U. (2015). Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome. Uuringu lõppraport. Tartu: Tartu Ülikool.
(3) ESS Round 9: European Social Survey Round 9 Data (2018). Data file edition 1.2. NSD – Norwegian Centre for Research Data, Norway – Data Archive and distributor of ESS data for ESS ERIC.
(4) http://hdl.handle.net/10062/68014
