Kata end, naine! Avaliku imetamise tabudest.
Naisi meestega võrreldes tõstetakse sageli esile seda, et neil on rinnad. Üldse, kui räägime naisekehast, saavad väga sageli just rinnad kõige rohkem hinnanguid, ja seda nii naistelt kui ka meestelt.
Minu poja jaoks tähendas rind esmajoones nibu. Mingil ajal oli see tema jaoks ainus võimalus toitu hankida. Seepärast tuli mul teda enam kui korra toita ka ühiskondlikes paikades või tänaval. Ja asi polnud selles, et oleksin veetnud palju aega väljaspool kodu, vaid selles, et beebid tahavad süüa ja imeda väga tihti. Nad teevad seda isegi magades.
Oma poja sünnini elasin ma Islandil, kus imetavad emad korraldasid nn ühiskondlikke toitmiskohtumisi. Kohtumised toimusid kord nädalas kohvikutes, mis olid samuti huvitatud sellest, et naised julgeksid rinnaga toita. Tollal tundus see mulle loomulikult lahe ja õige, et imetamine pole vaid naise isiklik teema ja sinna on kaasatud laiem ühiskond. Ometi ei mõistnud ma päris täpselt, miks on seda tarvis teha. Ja alles nüüd, mõned aastad hiljem, olen ma aru saanud, kui palju eksisteerib imetamise ümber stereotüüpe. Nende stereotüüpide alguspunkt on üks ja sama – seksism, mis on ühiskonnas jõuliselt kinnistunud.
Inimene kui imetaja
Kõik need korrad, mil olin sunnitud avalikus kohas imetama, kogesin ma ebakindlust. Ebakindluse alus oli kahtlus, et kellelegi mu ümbruskonnas ei pruugi see meeldida ning mind lapsega aetakse minema. Või et keegi võib tunda end häirituna, sest näeb, et Homo Sapiens on imetaja. Jah, ma ise sain sellest kunagi teada bioloogiatunnis ja olin tollal šokeeritud. Kuid ainult seetõttu, et polnud eales varem näinud imetavat ema. Ja möödus väga palju aastaid, kuni nägin imetamisprotsessi oma silmaga.
Seepärast tahaksingi ma mõista, miks tekitavad rinnaga toitmine või temaatilised fotod sotsiaalmeedias mõnes inimeses sellist ebamugavust.
Esiteks, miks mõjub rinnaga toitmine mõnele nii solvavalt? Kas neile ei meeldi, milline rind välja näeb? Ometi pole rinda ju pea üldse nähagi, seda katab sööv laps. Võib-olla häirib lihtsalt see, et rind on seal, olemas? Millised mõtted tärkavad avaliku imetamise vastaste peas, kui nad näevad söövad last ja lapikest ema nahka?
Kata ennast, naine! Foto: Lizzy the Lezzy
Mõned väidavad, et tegemist on intiimse tegevusega. Jah ja ei. See pole alati intiimne, aga sageli on. Juhtub nii, et laps lihtsalt väga tahab sel hetkel süüa ning keelduda talle rinda andmast tähendab keelata talle tema tervist ja reflekside arendamist. Ma ei usu ka, et ümbritsevatele meeldivad karjuvad lapsed, nii et lõpuks vaatavad nad nagunii emale viltu.
Seksualiseeritud rinnad
Kord lugesin kommentaaridest, et avalik rinnaga toitmine on sedavõrd ebaloomulik, et las vaat’ – me hakkame pissima ja kakama kah avalikult. See mõttekäik on aga kõver, sest rinnapiim on toit. Võiks hoopis küsida – äkki peaksime siis kõik söömise ajaks teiste seltsist lahkuma või vähemalt end varjama?
Mõni leiab, et paljastatud rind kuulub intiimsuhete juurde. Aga siin me jõuamegi viha allikani. Esmajoones on rind väikelapse toitumisallikas. Ja muide, ka intiimsuhted on palju mitmekesisemad kui vaid nägemused paljastatud rinnast. Rinnal on palju funktsioone – seda fakti pole vaja tõestadagi. Ning ainult naine otsustab, kuidas oma rinda konkreetsel hetkel käsutab. Nii et kui keegi vaatab naiserinda vaid seksuaalobjektina, siis ongi tegemist kõige primitiivsema seksismiga. Ka meestel on rinnad ja nibud, end nemad ei pea neid katma.
Kuidas tajume emotsionaalselt teatud protsesse, on otseselt seotud väärtuste ja normidega, mille on meile sisse kasvatanud ühiskond. Kui nii paljud astuvad avalikult rinnaga toitmise vastu välja, siis tahakski küsida – miks sügavalt paljastatud naisele sageli naeratatakse, samas kui kohvikus last toitev ema tõstetakse tänavale, nagu mul hiljuti juhtus?
Loome teadlikkust!
Kui sageli kostub temaatilistes foorumites fraas: “Ema peab end katma, et mitte ehmatada ümbritsevaid ega tekitada ebatervet huvi.” Mis te arvate – kui näiteks vähemuste esindajad end kogu aeg “varjanud” oleksid, kas neil oleks siis tänapäeval õigus eneseväljendusele? Kui sufražetid oleksid kogunenud vaiksuses ja jätnud miitingutele minemata, oleks siis naistel täna õigus hääleta? Seepärast, kui tahame midagi muuta, siis peame sellest rääkima, sellele tähelepanu osutama.
Seega ei ole teemaks sedavõrd avaliku rinnaga toitmise fakt kuivõrd teatud ühiskondliku grupi vabaduste piiramine. Kusjuures nende vabaduste piiramine on otseselt seotud seksistlike stereotüüpidega.
Nagu näitab ajalookogemus, ei pea me alati joonduma parasjagu ühiskonnas valitsevate väärtuste järgi. Demokraatlikus ühiskonnas on käibel selline väljend nagu create awareness. See tähendab, et sageli peame ise ühiskonda õpetama, endast teada andma, rääkima avatult sellest, et meil pole midagi viga, olgu me emad, rahvus- või seksuaalvähemused, naised, mehed või lapsed.
Tõlkinud Brigitta Davidjants, toimetanud Aet Kuusik
