Kes kardab sugu?

Kuidas peaksime koos vastu astuma üha tugevamale antigender-liikumisele? Selle üle arutleb maailma tuntuim sooteoreetik ja feministlik ikoon Judith Butler, oma uues raamatus “Who’s Afraid of Gender?”. Möödunud kevadel kohtus rootsi ajakiri Ottari ajakirjanik Anna-Maria Sörberg Londonis Butleriga, et rääkida tema raamatust ja tulevikust.

Butler meenutab ajahetke, kui talle jõudis kohale, et temast on saanud globaalse antigender-liikumise peamine sihtmärk. Aasta oli 2017, koht Rio de Janeiro.

“Juba lennukist maha astudes saime aru, et midagi on valesti. Meid võttis vastu turvameeskond, sest lennujaama olid kogunenud inimesed, kes ei tahtnud mind siia riiki,” räägib Judith Butler. Temaga rääkimise ajal tõuseb Londonis ere päike.

“Natuke aega hiljem seisin São Paolo kesklinnas klaasseina taga ja vaatasin suurt rahvahulka. Nad hoidsid käes plakateid sõnadega “no gender” ja “no pedophilia”.” Kõige keskel oli taevasse vinnatud inimesesuurune nukk, mis kujutas Butlerit ennast, seljas roosad bikiinid ja peas kuradisarved.

“Lõpuks süütasid nad nuku põlema, ise muudkui loosungeid karjudes. Pidin sealt eemale saama. Ära. See oli läbini mõistetamatu ja loomulikult väga ebameeldiv. Aga eelkõige oli see hetk, kui mõistsin, et tegemist on terve liikumisega.”

Stseen jäi Butlerit kummitama. Olukord nõudis analüüsi. Ja analüüsi tulemus lebab nüüd meie ees, ühe Holborni tupiktänavas asuva kohviku puidust pingil. See on Butleri 300-leheküljeline telliskivi: “Who is Afraid of Gender?”. Raamat on vastus retoorikale, mille levitajad on oma suurima vaenlasena nimetanud soouuringuid, nende terminoloogias “sooideoloogiat”.

Butler jääb meie kohtumisele pisut hiljaks, tema näol on märgata kerget väsimust. “Ma ei saa praegu oma aega ise planeerida. Seda teeb mu agent,” vabandab ta.

Butleri päevakava niidaks enamiku inimesi. Hommikupooliku pühendas ta Londoni kvääris raamatupoes tuhande raamatu signeerimisele ja koos sellega ka sama paljude selfide jaoks poseerimisele, seejärel andis ta intervjuu antirassistlikule taskuhäälingule, siis vastas meediapäringutele ja valmistas ette õhtust loengut.

Kuid oodata on ka teistsugust aega. Ehk on siis isegi mahti lõpetada käsikiri Kafkast, mida “keegi lugeda ei taha”, naerab Butler. Seda on raske uskuda, sest Butlerist, maailma tuntuimast sooteoreetikust räägitakse kõikjal. Jututeemad on nii laiad ja räägitakse nii sageli, et see kõik peaaegu et takistab tema tekstide mõistmist. Nüüd on Butler aga palju vaeva näinud, et uus raamat – viimase paarikümne aasta esimene sooteemaline – võimalikult ligipääsetavaks teha. Loodetavasti jõuab see akadeemilistest ringkondadest kaugemale. 

Judith Butler raamatuesitusel märtsis 2024. Foto: Anna-Maria Sörberg

Professor leiab, et tänapäeva antiintellektuaalses keskkonnas on seda väga vaja. “Ma ei nautinud selle raamatu kirjutamist. See pole viis, kuidas mulle kirjutada meeldib. Ma ei esita seal ühtegi uut teooriat ja ja mu mõtted pole kuigi komplekssed. Kuid see raamat on oluline.”

Kaante vahele saadud seitsme aasta tulemus põhineb tihedal koostööl teiste teadlaste, aktivistide ja tõlkijatega, kes on panustanud näidete ja perspektiividega üle maailma. Raamatus joonistub välja mitmekihiline riikidevaheline liikumine, avatud võrgustik, mis kasutab lähtepunktina hirmu ja ähvardusi ning kujutab “sooideoloogia” kui tuumikperekonda ja terveid rahvusriike ohustavat õudusstsenaariumit, mis röövib kindla jalgealuse lastelt ja koos sellega ka kogu inimkonnalt.

“Kogu see hirm ja jõuetus, mida inimesed praegusajal täiesti põhjendatult tunnevad – vaesus, keskkonnakatastroofid ja vägivald, mida panevad toime riigid ja igasugu rühmitused – kanaliseeritakse ühte punkti: sugu.”

Vastuseis sooideoloogiakollile algas ammu enne, kui Brasiilias nukk põlema pisteti. Liikumisele laoti tugev vundament Vatikanis ning alates 1990. aastatest on tehtud järjepidevat tööd, et juurutada ideed ühest ja ainsast “sooteooriast” kui ohust heteronormatiivsele perekonnaprojektile. Kollinarratiivi on USA evangeelsed kirikud hoolega edasi levitanud, abiks konservatiivsed ja religioossed parempoolsed, kelle grupiidentiteedi juurde kuulub see, et nad vihkavad postmodernismi – ja need jõud on uuel autoritaarsete juhtide ajastul laienemist jätkanud. Selle taha on praeguseks koondunud poliitikud, kapital, meesliikumised, igasugu eripalgelised ideoloogiad ja pealtnäha ühendamatud seisukohad, kes vastuoludele vaatamata näevad vaenlast niinimetatud sooideoloogias.

Judith Butler viitab sellele konstrueeritud vaenlasele kui fantasmile – kujuteldavale ohule, mis inimesi ühendab. Fantaasiale. Ta selgitab: “Fantasm ei kanna endas mitte ainult ohte ja hirme, vaid kasvab neist välja. Küsimus soost – justkui see oleks vaid üks ja ainus konkreetne küsimus – tundub olevat täiuslikult vormitud looma seda vastuolulisust, mis on vajalik nähtusele, mida ei saagi lõplikult määratleda – see on pigem libisev kui projitseeriv – ning muudab pidevalt suunda.”

Ja kuigi paljud tunnevad tülgastust, kui Itaalia peaminister Georgia Meloni räägib, et tahab lesbidest emadelt vanemlikud õigused ära võtta ja kui Ungari Viktor Orbáni arvab, et geid on poliitkorrektsuse haige jäänuk ja kui Putin võtab sõna feminiseerunud lääne teemal, ajab idee “sooideoloogiast” kui ohust oma kombitsaid muudkui edasi.

“Autoritaarsed unistused ja lubadused naasta mineviku turvalisuse juurde kõnetavad paljusid, aga mustanahaliste inimeste, naiste ja vähemuste jaoks ei ole sellist maailma mitte kunagi eksisteerinud. Liikumised, kes mängivad hirmudele, et maailm kukub sookäsitluste muutumise tõttu kokku, tegutsevad aetuna fašistlikust innust,” ütleb Butler.

Kas see on fašism?

“Ma ei tea, kas nad on fašistlikud. Kuid nad kasutavad fašistlikku retoorikat. Nad toetavad autoritaarseid režiime. Nende poliitika tugineb arusaamal, et teatud rühmadelt tuleb õigused eemaldada, nad tuleb maalt välja saata, neilt tuleb midagi ära võtta. Enamik veendunud antigender-liikumise pooldajaid ei ole ainult feministide, abordiõiguse ja LGBTQI+ inimeste vastu, vaid ka kriitilise rassiteooria ja rände vastu laiemalt.”

See antigender-aeg, milles praegu elame, on teravas kontrastis nende murranguliste aruteludega, mida peeti soo ja seksuaalsusega seotud küsimuste arutelu tohutult mõjutanud Butleri raamatu “Gender Trouble” (1990) ilmumise järel. Nende küsimuste laiem avalik käsitlus on muutnud meie arusaamu, andnud paljudele rohkem vabadust, aga toonud kaasa ka konservatiivsed vastureaktsioonid. Kas kvääriteoreetik, kes harrastab meelerahu säilitamiseks joogat, väldib sotsiaalmeediat ega loe arvustusi, oskab öelda, kuidas reageerida nii kirjule ja laiahaardelisele liikumisele nagu seda on antigender-liikumine?

“Ma usun, et vastus on sama, mis kehtib kõigi rünnaku alla sattunud sotsiaalsete liikumiste puhul: tuleb koonduda. Hädavajalik on sõnastada maailmast atraktiivsem visioon kui see, millest räägib vastane. Näidata maailma, milles me kõik tahame elada. Maailma, kus suunavaks jõuks ei ole hirm ja kus ei lähtutaks eelduseks, et kelleltki tuleb tema tulevik ära võtta.”

Butler kirjutab oma viimases teoses, et progressiivsema baasi loomiseks ja rohkematele inimestele vabaduse andmiseks oma elu üle otsustada tuleb lähemalt vaadata, mis on seni üldse toimunud. Eristused, millega feminism teise laine järel maadles – soo kehalised ja sotsiaalsed aspektid, loodus ja kultuur, bioloogia ja konstruktsioon – on taas aktuaalsed, kuid tugevalt lihtsustatud kujul. Nüüd seisame silmitsi uute küsimustega nende eristuste mõistmise kohta ja peame neile vastuseid leidma.

Performatiivsuseteooriale – ideele, et sugu on midagi, mida tehakse, mitte midagi, mis lihtsalt on – ja mida on sageli valesti või moonutatult tõlgendatud, vastandutakse tänapäeval tugevalt. Seda teevad liikumised, kes tahavad soo suruda tagasi kindlasse bioloogiaraami, kindlapiiriliseks turvaliseks kategooriaks, kus sotsiaalsed ja isiklikud dimensioonid taandatakse teisejärguliseks, võltsinguks või väljamõeldiseks.

“Me teame, et naiseks sündimine erineb naiseks saamisest. Kuid oluline iva, et esimene ei põhjusta teist, tundub kaotsi minevat.”

Teisisõnu on 1990. aastate taipamised praegusaegse polariseerumise, ülelihtsustamise ja projitseerimise ajastul toonud kaasa toonud uusi probleeme.

“Feminism ei alanud teise lainega. Kuid feministidel on ainulaadne potentsiaal teha midagi, mida vähesed teised suudavad. Peame jätkama tööd, et taaselustada soo bioloogiliste, sotsiaalsete ja tunnetuslike aspektide vaheline dünaamika. Viimased ei ole teisejärgulised ega midagi, mida saab põhiselgitusest kõrvale jätta – need peavad olema sookäsitluse lahutamatu osa.”

Butler märgib, et “sünnil määratud soost” rääkimine on hea algus. Kuidas sealt edasi liikuda on endiselt lahtine küsimus, aga võib-olla peabki olema.

Feministliku liikumise ülesanne on hoida end kursis, teada, kuidas need teemad aja jooksul, ajalooliselt ja kultuuriliselt muutuvad. Ja see omakorda toob meid soo sotsiaalsete ja tunnetuslike aspektide juurde.

Kuhu me siis välja jõuame? Mõned on veendunud, et sugu ja seksuaalsus paigutuvad selgelt määratletud, isegi ette määratud kategooriatesse. Teised ütlevad, et me saame valida ka soo bioloogilisi aspekte. On ka neid, kes soovivad seniste arusaamade täielikku kaotamist. Aga eelkõige tahaksid paljud meist liikuda vabamate seksuaalsuse ja soo määratlemise viiside poole, nendib Butler. Kas me saame sellistel tingimustel üldse koos eksisteerida? Jah, arvab Butler. Kuid me peame olema valmis leppima, et need eri perspektiivid jäävad üksteisega konkureerima, vähemalt teatud määral.

“Peame võitlema igaühe vabaduse eest määratleda end oma tingimustel, ja et seda ei tehtaks kellegi teise arvelt. Need, kes on otsustanud elada vanade tavade järgi, „nii nagu alati on olnud“, peavad oma ärevusega kuidagi toime tulema. Kõigile suurema vabaduse andmine olemasolevate kategooriate sees on keeruline. Kuid see on pingutust väärt.”

Intervjuu on algselt ilmunud Rootsi seksuaaltervise liidu ajakirjas Ottar. 

Tõlget on toimetanud Aet Kuusik.