Kes tegi Adam Smithile iga päev süüa?

Majandusest rääkides võiksime rohkem tähelepanu pöörata tasustamata hoolemajandusele. Paraku jääb see osa majandusest sisemajanduse kogutoodangu (SKT) varju, kuivõrd tasustamata hooletööd SKT puhul arvesse ei võeta.

Tasustamata hooletöö on see töö, mida tehakse kodus ja mille eest ei saada palka: koristamine, riiete pesemine ja triikimine, söögi valmistamine, laste kasvatamine, omaste hooldamine jne. Näiteks Eestis kulub naistel hooletööle keskmiselt 201 minutit ning meestel 137 minutit päevas.¹ Selles artiklis käin välja mõtte, et SKT kõrval võiksime arvesse võtta ka tasustamata hooletöö panust majandusse.

Eesti avalikes aruteludes samastatakse majandust tihti ainult turumajandusega. Adam Smithi järgi juhib turumajandust “nähtamatu käsi”. Smith kirjeldab seda kui isereguleeruvat süsteemi, kus üksikisikud, kes taotlevad omaenda isiklikke huve, edendavad seeläbi tegelikult ka üldist hüve, sest turuhinnad kohanduvad automaatselt pakkumise ja nõudluse alusel. Näiteks rätsep, kes soovib oma oskustega raha teenida (teenides sellega enda isiklikke huve), valmistab ja müüb riideid, rahuldades sellega ühtlasi inimeste vajadust riietuda (panustades seeläbi ühiskondliku heaolu kasvu). Esmapilgul tundub see ju igati loogiline pilt ühiskonnas toimuvast.

Kuid paljud kriitilised hääled on õigustatult seadnud kahtluse alla selle, et kas inimesed ikka tegutsevad turumajanduses ainult kasu saamise eesmärgil või vastupidi, et kodus – st privaatsfääris – on inimesed alati altruistlikud. Inimesed tegutsevad nii ühiskonnas kui kodus väga erinevate motiivide ajel. Hiljuti näiteks kirjutas keegi ühe Tartu linnaosa Facebooki-gruppi, et vanainimesel kukkus kardinapuu alla ja küsis, kas keegi võiks talle tasu eest appi tulla. Eakale oldi valmis appi minema vaid siis, kui too on nõus, et kardinapuu tehakse korda tasuta. Majanduslikus mõttes ju täiesti irratsionaalne! Ent see anekdootlik näide piltlikustab seda, et inimestevahelised suhted on ka väljaspool pere- või lähikonda palju komplekssemad, kui lihtsalt majandusliku kasu suurendamise eesmärgil tegutsemine. Ja tegelikult tegutsevad inimesed ka pere- ja lähikonnasiseselt erinevatel motiividel. Inimene võib süüa teha suurest armastusest oma pere vastu, ent ka seepärast, et töö vajab tegemist ehk pere toitmist ning neil ei ole raha tellida koju restoranitoitu või palgata appi kodukokka.

Miks arvutada tasustamata hooletöö panust majandusse?

Majandusteaduses on ajalooliselt väärtust loovat, st produktiivset tööd samastatud palgatööga. Kuid ka tasustamata hooletöö on ju ometi töö. Kas siis see ei loo väärtust, kas see ei ole produktiivne, kas see ei panusta majandusse? Nagu juba ennist mainitud, on tasustamata hooletöö nii majandusteaduses kui ka meie ühiskonna käsitlustes olnud enamasti nähtamatu, sest selle panust majandusse SKT arvutamisel arvesse ei võeta. Kuid kas see on paratamatu? Majandusteadlased isegi naeravad, et see on absurdne olukord: kui mees abiellub oma koduabilisega ja too jätkab abielunaisena nende samade tööde tegemist tasuta, siis riigi SKT langeb. Kui seesama mees aga saadab oma vana ema hooldekodusse, siis riigi SKT tõuseb, sest hooldamise võtavad temalt üle tasustatud hooletöötajad.²

Põhjuseid, miks hooletööd ei ole arvestatud majandusse panustajana, sh SKT arvutustes, on mitmeid. Esitlen järgnevalt neli levinud argumenti selle poolt, miks mõnede inimeste arvates ei tuleks tasustamata hooletöö panust majandusse arvutada ning toon igaühe puhul välja ka vastuargumendid, miks seda teha tuleks.

Esimene argument on, et kui SKT kontekstis luuakse majanduslikku väärtust – toodetakse kaupu ja pakutakse teenuseid –, siis kodus neid kaupu ja teenuseid tarbitakse. Näiteks turumajanduses toodetakse televiisoreid, mida inimesed tarbijatena ostavad, et veeta oma puhkehetki meelelahutust nautides. Samuti toodetakse turumajanduses teravilja, millest tehakse jahu ja sellest omakorda leiba. Perekond ostab leiva ja tarbib ehk sööb ära. SKT arvutustes on selle kõigega juba arvestatud.

Tasustamata hooletöö on nii majandusteaduses kui ka meie ühiskonna käsitlustes olnud enamasti nähtamatu.

On aga ebaõiglane kohelda perekondi kui pelgalt tarbijaid, sest tihtipeale lisatakse poetoodetele enne nende füüsilist tarbimist lisandväärtust. Näiteks ostetakse poest kana, kartuleid ja porgandeid ning – kulutades pereliikmete aega ja energiat ning kasutades pere kapitali, nagu potte, panne ja pliiti – valmistatakse nendest toiduainetest köögis õhtusöögiks supp. Kõike seda traditsioonilised SKT arvutused arvesse ei võta, rääkimata muudest tegevustest, nagu laste kasvatamine või teiste lähedaste hooldamine.

Veelgi enam – SKT arvutused seisavad silmitsi keerulisemate küsimustega, kui esmapilgul näib. Näiteks teenindavad aina rohkemad inimesed iseteeninduskassades kassapidajate asemel ennast ise. Nad ei saa selle eest palka, kuid panustavad oma tasustamata tööga seeläbi ikkagi ettevõtte kasumi suurendamisse (ettevõtted saavad teenindajate palkade arvelt raha kokku hoida). Võib öelda, et sellistes poodides toimub kodudega sarnaselt nn segatootmine.

Teine argument on, et majandusmudelid peaksidki võtma arvesse vaid produktiivset tööd, mille eest saadakse palka, kuivõrd majandusteaduse fookus ongi turumajandusel, mille keskmes on produktiivne (palga)töö.

Esiteks toon välja, et kuigi tasustamata hooletöö eest tasu ei saa, panustavad ka selle alla kuuluvad tegevused majandusse, sest ilma taolise tööta ei oleks töötajaid, kes üldse saaksidki palgatööd teha. Tasustamata hooletöö on eeldus selleks, et inimesed sünniksid ja kasvaksid, rääkimata muudest sotsiaalsetest hüvedest, mida tasustamata hooletöö endaga kaasa toob, nt inimeste heaolu, kogukonna koos hoidmine ja ühiskonna sidusus laiemalt, mis kõik toetavad ning on aluseks igasugusele majandustegevusele. Ilma tasustamata hooletööta ei oleks ühiskonda ega ruumi, milles turumajanduslikud suhted saaksid toimida.

Ilma tasustamata hooletööta ei oleks ühiskonda ega ruumi, milles turumajanduslikud suhted saaksid toimida.

Teiseks ei pruugi paljud tasustatud tööd (nt reklaamikampaaniad, mille eesmärk on tarbimist suurendada) luua otsest ühiskondlikku kasu ning võivad seda isegi kahandada (nt tuues kaasa keskkonnareostust). Samas võib tasustamata töö, nagu laste kasvatamine või vabatahtlik töö kogukonnas, tuua endaga kaasa pikaajalist ja olulist ühiskondlikku kasu.

Kolmandaks võime produktiivset tööd defineerida ka teisiti, mitte ainult läbi palga saamise. Näiteks 20. sajandi alguses tegutsenud ökonomisti Margaret Reidi järgi on tasustamata töö produktiivne ehk väärtust loov (st erinev tarbimisest ja puhkeajast), kui seda saaks leibkonna piisavate rahaliste vahendite korral palgata tegema tasustatud töötaja. Näiteks on kodu koristamine produktiivne tegevus, sest seda võiks teoreetiliselt teha ka palgaline koristaja, ent sama ei kehti magamise, trennis käimise, mängimise või söömise kohta, mida teine isik kellegi eest ära teha ei saa.

Neljandaks nendin, et kui see on tõsi, et majandusteadus ja majandusmudelid keskenduvad ainult turumajandusele, sh vaid palgatööle, siis ignoreeritakse olulist osa tegelikust majandustegevusest – sel juhul ei kajasta traditsioonilised majandusmudelid kaasaegseid arusaamu ühiskonna vajadustest. Majandusteadus peaks liikuma avaramate raamistikeni, kus ka tasustamata hooletöö ja selle väärtus analüüsis oma koha leiavad, eriti kui see võiks kaasa aidata täpsemate ja õiglasemate poliitikameetmete loomisele.

Majandusteadus peaks liikuma avaramate raamistikeni, kus ka tasustamata hooletöö ja selle väärtus analüüsis oma koha leiavad.

Viiendaks on inimeste aeg piiratud ja iga minutit, mis kulub tasustamata hooletööle, ei saa samal ajal kasutada tasustatud töö tegemiseks. Seega on hooletöö ja palgatöö otseselt konkureerivad ajakasutuse valdkonnad. Kui majandusteadus ignoreerib hooletöö rolli, siis jääb tähelepanuta, kuidas see mõjutab palgatöö tegemise võimalusi ja majandustegevuse laiemat korraldust. Näiteks ei saa naised, kellel on teiste pereliikmete eest hoolitsemise tõttu väga suur hooletöö koormus, teha täiskohaga palgatööd. Sellel on aga negatiivne mõju nende naiste sissetulekule ning seeläbi ka pensionile.

Kolmas argument on, et kui palgatööd inimene teebki kas ainult või peamiselt raha pärast, siis hooletööd tehakse ju nagunii ning seepärast ei ole meil mõtet tasustamata hooletöö panust majandusse üldse arvutadagi.

Esiteks eeldab klassikaline majandusteooria sageli, et palgatööd tehakse ennekõike kompensatsiooni saamise eesmärgil, ent paljud inimesed teevad tasustatud tööd ka muudel põhjustel, näiteks sotsiaalse tunnustuse saamiseks, isikliku eneseteostuse saavutamiseks, ühiskonna vajaduste või lihtsalt töö enda nauditavuse tõttu. Seega: kui võtame arvesse palgatöö tegemise põhjused laiemalt, võiks sama loogikat rakendada ka tasustamata hooletöö suhtes, mille motivatsioon võib olla altruistlik (inimene tahab perele head), kultuuriline (nii on ühiskonnas kombeks) või pragmaatiline (nt naine, kelle palgatöö tunnipalk on mehe omast väiksem, teeb vähem palgatööd ja selle arvelt rohkem tasustamata töötunde kodus, meeldib see talle või mitte).

Kui tasustamata tööga majanduslikes analüüsides ei arvestata, jääb varju ka selle töö ebavõrdne jaotus meeste ja naiste vahel.

Teiseks võiks majandusteadus seada oma eesmärgiks inimeste heaolu ja elukvaliteedi parandamise. Kuivõrd tasustamata hooletöö on eluliselt oluline ühiskonna heaolu säilitamiseks ja suurendamiseks, peaks seda majanduse analüüsimisel arvesse võtma, sõltumata sellest, kas töö eest saadakse tasu või mitte. Veelgi enam: kui tasustamata töö jäetakse majanduslikes analüüsides arvestamata, jääb varju ka selle töö ebavõrdne jaotus meeste ja naiste vahel. Statistika näitab, et naised teevad märkimisväärselt rohkem (tasustamata) hooletööd kui mehed. Kui tasustamata hooletööga ei arvestada majanduslikes analüüsides, siis vaadatakse mööda ka naiste panusest ühiskonna heaolu säilitamisel ja suurendamisel.

Kolmandaks võib sama töö erinevates olukordades olla kas tasustatud või tasustamata. Näiteks õpetaja võib koolis olla palgaline töötaja, kuid kodus aitab ta oma lapsel õppetükke teha tasuta. Kui sama tegevus on ühes kontekstis produktiivne ja väärtust loov, siis on selle väärtuse eiramine teises kontekstis veider. Majanduslik väärtus ei tohiks olla ainult kompensatsiooni olemasolu poolt määratletud, sest paljud olulised tööd – näiteks vabatahtlik töö või kodanikuühiskonna tegevus, sh aktivism –, mille panus ühiskonna heaolusse on suur, on tasustamata.

Neljas argument on, et tasustamata hooletöö panust majandusse on väga keeruline arvutada, sest meil puuduvad selleks vastavad andmed ning nende andmete kogumine on väga keeruline ja kulukas.

Täpsem info hooletöö kohta aitaks mõista, kui palju see majandusse panustab, ning toetada näiteks õiglasema perepoliitika kujundamist.

Keerukus ja kulukus ei ole tasustamata hooletöö ignoreerimiseks piisavad põhjused. Paljudes riikides, sh Eestis, juba viiakse läbi tööjõu ja ajakasutuse uuringuid, mida saab kohandada nii, et nende põhjal oleks võimalik arvutada ka tasustamata hooletöö panust majandusse. Näiteks võiks ajakasutuse uuringutesse lisada täpsemaid küsimusi, mis keskenduksid hooletöö sisule ja mahule, kuid ka juba praeguste andmete põhjal saab arvutada tasustamata hoolemajanduse umbkaudset mahtu.

On tõsi, et täpsemate ja keerulisemate tasustamata hoolemajandust arvesse võtvate mudelite tarbeks oleks vaja koguda uusi andmeid, ent see ei ole võimatu. Täpsem info aitaks paremini mõista, kui palju tasustamata hooletöö majandusse panustab, ning seeläbi toetada ka tõhusamate ja õiglasemate poliitikate kujundamist, näiteks hooletöö toetuste või perepoliitika valdkonnas. Lisaks võivad need teadmised pikaajalises perspektiivis vähendada kulusid ning parandada nii üksikute inimeste inimeste kui ka ühiskonna heaolu laiemalt.

Kes siis tegi Adam Smithile iga päev süüa?

Võib-olla oleks Adam Smithi “nähtamatu käsi” saanud konkreetsema kuju, kui ta oleks pööranud rohkem tähelepanu inimestele, kes tema elus talle märkamatult toimetasid: näiteks mehe ema, kes tegi süüa ja hoolitses kodu eest pea kogu Smithi elu, et tema poeg saaks pühenduda intellektuaalsele tööle ja kirjutada muuhulgas ka klassikalise majandusteoreetilise teose “Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Tammsaare on selle tõsiasja tabavalt sõnastanud juba 90 aastat tagasi. Kui minu argumendid, et palgatöö kõrval võiksime väärtustada ka tasustamata hooletööd, teid ei veena, siis äkki suudab seda teha Tammsaare:

“Armas mees,” pöördus majaproua nüüd oma abikaasa poole, “kui mina pean võima päev päeva kõrva teie sibi mängida, siis julgen ma sellest ka rääkida kas või lõunalauaski. Ja mina nõuan oma töö vastu lugupidamist nagu iga teinegi. Sina arvad muidugi, et tindiga määritud paber on suursugusem kui rasvaga määritud pann.” “Mitte mina üksi, teised arvavad samuti,” tähendas mees, kes oli oma kohale kontoris väga uhke. “Aga mis te siis hädaldate, et pole enam muid perenaisi, kui ainult üksiku juurde, ja et majateenijaks ei taha enam keegi hakata?” küsis majaproua.

“Miks te karjute, et pole enam lapsi, kui te kõik eelistate määritud paberit pannile? Paberilt te oma lapsi ei toida. Kui ma poleks nii ebausklik, siis ma ütleksin: jumal tänatud, minu lapsed on tänini pääsenud rasketest haigustest ja igasugustest komplikatsioonidest ainult sellepärast, et ma ise olen pannisabast ja pajasangast kinni hoidnud, kui neile toitu küpsetati ja keedeti. Sinagi, mu mees, oled terve ainult sellepärast, et mina ise sind olen toitnud, muidu oleksid sa seal kontoris kõveras ammugi põdend või hoopis kõngend. Aga muidugi, seda kõike ma ei ütle, sest ma kardan, et niipea kui ütlen, siis tuleb mulle ja mu lastele kohe kõik kätte, mille eest ma alles hiljuti jumalat tänanud. Jumal ei taha, et teda nende asjade eest tänataks, mida inimene ise omale võib muretseda. Haigused ja hädad on supipotis, aga mitte jumala käes.”

A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”

1. Statistikaameti ajakasutusuuring: AK011: KESKMINE AJAKASUTUS PÄEVAS, 1999-2000.
2. Seda “nalja” tutvustab Katrine Marcal oma raamatus “Who cooked Adam Smith’s dinner: a story of women and economics”. Who Cooked Adam Smith’s Dinner? | Book by Katrine Marcal | Simon & Schuster