Konteksti häving sotsiaalmeedias

Aktivism on suuresti kolinud sotsiaalmeediasse. Ühest küljest pakub sotsiaalmeedia platvormi meeleolude näitamiseks ja üsna tõhusaks mobiliseerumiseks. Teisest küljest ei peegelda sotsiaalmeediast vastu vaatavad meeleolud ilmtingimata reaalsust ning organiseerumist võib see isegi ohustada.

Möödunud sügisel töötasin ma Rootsis valimiskomisjonis. Kuigi töö oli seotud valimiste tehnilise poolega, jälgisin huviga üldist poliitilist maastikku. Olles aru saadud, et Facebook võib määrata valimistulemused ka demokraatlikes riikides, pöörati Rootsis väga palju tähelepanu sotsiaalmeedias toimuva analüüsimisele. Cambridge Analytica skandaali tuules jälgis iga endast lugupidav meediaväljanne pingsalt sotsiaalmeediat, eriti seda, kuidas erakonnad ja nende klaköörid end turundasid. 

Paar nädalat enne valimispäeva avaldatud statistika näitas, et kõige rohkem reaktsioone tekitasid Facebookis oma postitustega parempopulistlikud Rootsi Demokraadid. Reaktsioonide all peetakse silmas jagamisi, meeldimisi ja kommenteerimisi ehk Facebooki keeles engagement’i. Järgnesid konservatiivsed Moderaadid ja kaugel paremäärmuse skaalal asetuv uustulnuk nimega Alternativ för Sverige. Viimase postituste arvukus oli üldse kõige suurem kõikidest erakondadest ja reaktsioone tekitasid need rohkem kui Sotsiaaldemokraatide, Rootsi kõige suuremal erakonna avaldatud materjalid. Alles märtsis loodud uustulnuka juht ennustas maavärinat ning erakond teatas Facebookis: “/…/ SUCCÉ /…/ Ulatus: 4,6 miljonit kontot, interaktsioon: 3,8 miljonit, uued meeldimised: 28 800. PARLAMENDI POOLE!”

Hirm versus nunnusus

Kümnest kõige populaarsemast valimiseelsest Facebooki-postitusest olid üheksa otse või kaudselt immigratsioonivastased (pealkirjadeks näiteks “Keelake burka” või “Heaoluühiskond enne massilist sisserännet”). Ainsaks erandiks oli sotsiaaldemokraatide üsna nunnu valimisfilm, mis näitab peaministrit vorstiputka ees, kus ta vastab küsimusele, mida ta soovib. (Ja ta soovib ühiskonda, kus turvalisus on olulisem kui maksude langetamine, ning lisaks soovib ta oma hot dog’i keedetuna.) Populaarsete postituste edetabel kinnitab teesi, et kõige rohkem reaktsioone tekitavad sotsiaalmeedias postitused, mis mängivad hirmudel. Populaarne on ka nunnusus, aga nunnu olemine ei tekita nii palju emotsioone kui hirm.

Kuidas siis oskuslik sotsiaalmeedia kasutamine valimistulemusi mõjutas? Ega keegi kuni valimispäevani seda tegelikult ei teadnud. Rootsis on veidi omapärane valimissüsteem, kus igal erakonnal on oma valimissedel ning uued erakonnad peavad ise oma valimissedelid jaoskondadesse toimetama. Valimisteenistus jagab välja ainult teatud künnise ületanud erakondade sedelid. Nii juhtuski, et valimispäeval käis minu jaoskonnas kaks vaikset noormeest AfSist umbes iga kahe tunni tagant kontrollimas, kas nende valimissedelid on juba otsa saanud ja tõid muudkui patakaid juurde. Ilmselgelt uskusid nad ka ise seda, mida sotsiaalmeedias nägid ja arvasid, et on tulemas maavärin.

Selgus, et Facebooki meeldimised ja populaarsed videod burkade keelustamisest ei konverteerugi automaatselt häälteks. Valimised võitsid ülekaalukalt Sotsiaaldemokraadid, Rootsi Demokraadid tulid alles kolmandale kohale – ja 3,8 miljonit reaktsiooni tekitanud AfS tulemus oli 0,31% ehk umbes 20 000 häält. Minu veidi enam kui tuhande valijaga jaoskonnas said nad valimisteenistuse andmetel viis häält.

Meelsusmull võib osutuda seebimulliks

Trollidel võib olla mitu sotsiaalmeediakontot, kuid valimiskabiinis on neil ikka ainult üks hääl. Sotsiaalmeedia meelsusmull võib tõe hetkel lõhkeda nagu seebimull. See on kasulik teadmine ka Eestis, kui tundub, et Facebookist vaatab vastu ainult üks meelsus ja “kõik” jagavad ühte videoklippi.

Mingis mõttes peegeldab see lugu laiemat nähtust, mida võib sotsiaalmeediaaktivismiks nimetada. Sotsiaalmeedia võib osutuda areeniks, kus on lihtne oma meelsust näidata, kuid näitamisest kaugemale ei jõutagi. Inimõigustega tegelevatele liikumistele on see kahtlemata probleem. Võrdlemisi lihtne on oma profiilipilti vahetada või pöial püsti ajada, raskem on kodust välja tulla ja näiteks meeleavaldusel osaleda. Äkki sajab rahet, midagi olulist tuleb vahele, tööasjad kuhjuvad või tekib reaalne hirm oma kehaga tänavale tulla. Huvitavaks tõotab kujuneda Facebooki eksperiment, kus meeldimiste arvu hakatakse peitma. Siis võib isegi pöidla vajutamine raskeks osutuda, kuna ei tea ju, kuidas teised käituvad. Äkki jääb nii mõnigi pöial vajutamata? Teisest küljest poleks sellel enam vahet, sest ka teised ei näeks enam pöialde arvu.

Sotsiaalsed liikumised vajavad inkubatsioonivõimalust

Californiast pärit kunstnik Jenny Odell on kirjutanud hoopis teisest, kuid samasse kategooriasse asetuvast probleemist seoses sotsiaalmeedias lahtirulluvate protestiliikumistega – nimelt on kogu protsess avalik. Iga protestiüritusel osaleja (või “võibolla” osaleja) on näha. Kuidas üldse kavandada kellegi suhtes kriitilist aktsiooni, kui need inimesed on seal samas ruumis? Avalik protsess aitab muidugi sihtgrupil sind paremini leida. Aga samamoodi aitab see jõustruktuure, vastaseid ja mis peamine – suvalisi tölle, kes vestluse rööbastelt asjakohatu informatsiooni ja küsimustega maha viivad. (Kogemus ütleb, et need viimased on tavaliselt kõige aeganõudvamad.) 

Odell nendib, et hashtag-kampaaniad võivad olla väga tõhusad teadlikkuse parandamiseks ja inimeste kohale toomisteks üritustele, kus mingeid üllatusi pole plaanis. #MeToo oli kahtlemata võimas vahend, mis andis seksuaalse vägivalla mastaabist aimu. Aga edukate, sihitud aktsioonide jaoks on vaja vahelduda avatuse ja suletuse vahel. Lühidalt öeldes vajavad sotsiaalsed aktsioonid inkubatsioonivõimalust. Paljudes riikides koguneti #metoo-kampaania käigus salajastesse gruppidesse, kus jagati oma kogemusi ja kavandati pöördumisi ja muid aktsioone. On muidugi küsitav, kui salajane saab midagi ühismeedias üldse olla, ning kõik grupid ei osutunudki nii salajasteks kui nende liikmed oleksid soovinud, kuid kahtlemata aitas avalikkuse eest kõrvale hoidmine aktsioonide korraldajad. Avalikkuse ette tuldi siis, kui töö oli tehtud ja oli ka midagi ette näidata.

Konteksti häving

Odell on kirjutanud ka teisest nähtusest, mida eesti keeles võib nimetada konteksti hävinguks. Algse termini (ingl context collapse) tõi kasutusele teadlane danah boyd, kes omakorda tugines Joshua Meyrowitzi teosele “No Sense of Place: The Impact of Electronic Media on Social Behavior”. Kuigi Meyrowitz kirjutas oma teksti 80ndatel ja põhiliselt raadio ja televisiooni kontekstis, on see kõhedusttekitavalt aktuaalne sotsiaalmeediamaailmas. 

Kokkuvõtlikult on uba selles, et sotsiaalsete keskkondade ümbert oleks justkui seinad ära kadunud. Kõik sõnumid lähevad välja kontekstivabalt ja mingile ebamäärasele auditooriumile, mille ümber puuduvad piirid. Kui kunagi oli auditoorium piiratud, isegi valitud, siis praegu peab iga ütleja arvestama sellega, et ta kas solvab kedagi või silub oma sõnumi nii lahjaks, et ei paku enam kellelegi eriti huvi. Enamik inimesi ei räägiks ilmselt oma emale, parimale sõbrale ja ülemusele täpselt ühte ja sama versiooni oma suvistest seiklustest. Sotsiaalmeedia aga just seda ühte versiooni soosib. 

Konteksti häving teeb mõtestatud vestlused võimatuks ja olen päris palju kuulnud inimesi ütlemas, et nad lihtsalt enam ei osale sotsiaalmeediaaruteludes. Vaikimisest on saanud toimetulekustrateegia keskkonnas, kus puuduvad seinad. Mõttekust pärsivad ka teised tegurid, näiteks ei ole võimalik näha vestluspartnerite kehakeelt ja näoilmeid, viimaseid asendavad emotikonid. Enda mõtete selgitamine ja teiste ärakuulamine nõuab aega, aga sotsiaalmeedias peaks vahetu suhtlus toimuma kiiresti, rabistades. Oma arvamus välja jagada soovimine nõuab ka usaldust oma vestluspartneri suhtes, aga seda on screenshot’ide ajastul üsna raske tagada ja hoida. Mõttekoht on ka see, kas see usalduse puudus kandub üle otsevestlustesse. Kuvatõmmised puudutavad nii vestlusaknaid, suletud gruppe kui ka avatud vestlusi, sest need on ikkagi vestlused, aga neid tsiteeritakse nagu intervjuusid või publitseeritud arvamusartikli seisukohti. Mõni kuskile salvestatud kuvatõmmis võib aastaid hiljem palju pahandust tekitada.

Sotsiaalmeedia on osa reaalsusest ja kuigi üksikutel inimestel on võimalik eemalduda, ei kao see maailm ilmselt kuskile. Aga see ei ole ainus reaalsus ja see ei ole ka midagi, mille põhjal tasub kogu oma arusaam reaalsusest kujundada.