Kuidas ma õppisin mittesobituma

Ühiskondlikele normidele vastamine toob turvatunde, kuid iseolemise vabaduse hinnaga. Sotsioloogiatudeng Darja Sinitsõna kaardistab soolistatud ühiskonna mõju noore inimese arengule oma senise elu kaudu.

„Kõige suurem saavutus on jääda iseendaks maailmas, mis püüab sind pidevalt vormida kellekski muuks“ – Emerson Barrett Kropp

Tänapäeva ühiskonda peetakse pigem vabaks ja isikupärasust toetavaks, kuid tegelikult elame ootusi täis maailmas – olgu need ootused kõrghariduse omandamine, töökoha leidmine ja lapse saamine enne kolmekümnendat eluaastat või hoopis midagi muud. Me ei pruugi neid ootusi iga päev teadvustada, kuid need mõjutavad meie mõtteid, valikuid ja enesetunnet rohkem, kui arvata oskame.

Ühiskondlikud ootused ei teki tühja koha pealt. Sotsioloogias nimetatakse seda protsessi sotsialiseerumiseks: me võtame lapsepõlvest alates üle mustrid, mis ümbritsevad meid kodus, koolis ja ühiskonnas laiemalt. Ja sageli hakkame nende ootuste järgi elama isegi siis, kui need ei vasta sellele, kes me sisimas oleme. Konformism ei ole automaatselt halb, vaid üks ühiskonnas kooseksisteerimise viis. Nii tekib nähtamatu süsteem, kus normidele vastamine annab turva- ja kuuluvustunde, kuid võtab vabaduse olla sina ise.

Seda, kes me ise oleme ning seda, mille oleme välistelt mõjutajatelt üle ja omaks võtnud, on raske eristada. Kuid kui kujundame enda olemust selle järgi, mis tundub olevat ühiskonnas aktsepteeritav, ei ole me enda suhtes ausad. Jäik kinnihoidmine normidest ning iseenda mahavaikimine ei lase meil avastada oma täielikku potentsiaali.

Foto: Tao Yuan, Unsplash

Mänguasjad ja soolised piirid

Mäletan lapsepõlvest oma viha, kui venna kolmanda sünnipäeva eel sundis vanaema mind mu mänguautode kollektsiooni vennale kinkima. Ma ei saa siiamaani aru, miks ta seda tegi. Olin oma kollektsiooni üle väga uhke ja autodega mängides korralik. Kuid ma ei mänginud nendega traditsioonilisel viisil. Mulle tundus huvitav neid lihtsalt koguda ja järjestada ning aeg-ajalt teid ehitada nägemaks, kas auto suudab neid läbida. Praegu arvan, et see kõlab veidi autismi sümptomite moodi, aga võib-olla veedan ma lihtsalt liiga palju aega TikTokis.

Arvan, et just sellest hetkest alates hakkasin ma soolisi norme teadlikult eirama. Ma ei saanud aru, miks on meie maailm jagatud kaheks – meeste ja naiste maailmaks. Miks on täiega okei, kui mu vend tahab saada ehitajaks, aga kui mina tahan saada kraanajuhiks nagu mu eelmainitud vanaema, on see tragöödia.

Erialavalik kui perekondlik konflikt

Kui varem oli pahandusi mänguasjade pärast, siis nüüd on probleemid suuremad. Mina õpin sotsioloogiat ja mu vend valmistub politoloogia erialale kandideerimiseks. Meie uus perekondlik tiitel on ema arust „tulevased töötud intellektuaalid“.

Minu pere norm on see, et naised töötavad tervishoiusüsteemis. Võtsin alateadlikult selle omaks ja kaua aega mõtlesingi, et tahan saada bioanalüütikuks. Siin tuleb mängu konformism: me kohandame oma välimust, suhtumist ja isegi elueesmärke selleks, et olla „normaalsed“ ja „edukad“. Soolised stereotüübid ja rolliootused on üks olulisimaid valdkondi, kus ühiskondlik surve olla „normaalne“ kujundab inimese identiteeti ja piirab tema vabadust. Küsimus on, kuivõrd suudab inimene jääda iseendaks maailmas, kus iga ta sammu hinnatakse läbi soolise ja kultuurilise prisma.

Minu erialavalik oli suure perekondliku konflikti põhjuseks. Vaatamata sellele, et olen praegu ainuke meie peres, kes on ülikoolis õppinud, olid nad minu peale vihased. Kuulsin väidet „sul on tunduvalt suurem potentsiaal“ning küsimusi „kes on sotsioloog?“ ja „mida ta teeb?“. Nüüd oskan neile küsimustele vastata isegi kell kolm öösel.

Mitte keegi ei peaks maha pidama lahingut oma õiguse eest valida elu, mis teda päriselt õnnelikuks teeb. Kellegi unistused ei peaks olema teiste aruandmise objekt.

Foto: Dom Fou, Unsplash

Muusikakooli astumine

Lisaks erialastele valikutele on sarnaseid mustreid ka minu elu teistest aspektidest, kus mu tegevused on juhindunud perekonnas kujunenud soolistest ootustest.

Mu peres on arusaam, et naine peab oskama mõnda pilli mängida. Kui ma küsisin, miks nii on, siis vastuseks ei tulnud, et see arendab inimese aju ja peenmotoorikat, vaid et see on naise jaoks loomulik. Keegi minu perest ei ole tegelikult selle peale eriti mõelnud, nad näevad seda perekondliku traditsioonina. Minu vanavanaema mängis flööti, vanaema laulis, ema mängib klaverit ja tädi kitarri.

Ka mina olen suur muusikasõber ja kui tuli minu aeg muusikakooli minna, olin väga elevil. Kahjuks selgus, et mul ei ole piisavalt hea peenmotoorika, et klaverit mängida. Kui ütlesin seepeale, et tahan väga kitarri õppida, karjus ema: „Sa oled ju vasakukäeline!“ Kui vend ütles, et tahab õppida viiulit mängima, oli see esialgu järjekordne tragöödia. Viiul ei ole nimelt meie vanemate maailmapildis eriti mehelik pill. Nad elasid selle siiski üsna kergelt üle – praegu mängib vend viiulit ja mina kitarri ning kõik on sellega rahul.

Ükskord sattusime emaga meie mõlema kõige suurema lemmiku – bändi Palaye Royale – kontserdile ning saime võimaluse muusikutega rääkida. Just sellest õhtust alates on mu peas lause, mida ütles bändi trummar: „Kõige suurem saavutus on jääda iseendaks maailmas, mis püüab sind pidevalt vormida kellekski muuks“. Mõnikord me vajame inspiratsiooni, et koguda julgust olla sina ise, olla vaba.

Mina ostsin endale kitarri viis aastat pärast seda, kui mu ema ütles, et ma ei saa seda mängida, sest olen vasakukäeline. Tegin seda kohe, kui avastasin, et minu lemmikbändi kitarrist Sebastian Danzig on ka vasakukäeline. Sain näite, mis andis mulle julguse proovida. Iga inimene vajab eeskujusid.

Foto: Kelli McClintock, Unsplash

Julgus teha oma elule ruumi

Sotsialiseerumine, perekondlikud normid ja kultuurilised raamid annavad turvatunde, kuid võivad samal ajal piirata vabadust valida oma tee, unistused ja identiteet. Autentsus ei sünni vastandumisest iga normiga, vaid julgusest eristada, mis on päriselt minu ja mis on omaks võetud teiste ootuste tõttu. Olgu see erialavalik, muusika, eneseväljendus või sooline enesemääratlus – endaks olemine ei tohiks vajada õigustust. Suurim samm vabaduse poole tekib arusaamast, et paljud piirid eksisteerivad vaid meie mõtetes. Julgus neid piire aegamisi nihutada tekitab ruumi elada elu, mis on päriselt kooskõlas iseendaga. Leia iseennast ning tee kõike just oma tahtmise järgi.