Kuidas teha sõnadega kahju
Vanas Kuuba muinasjutus otsustab maailmavalitseja Obtalah valitsemise oma truule abilisele Orulale üle anda, kuid otsustab tolle enne proovile panna. Ta palub Orulal valmistada endale maailma parim ja halvim roog. Mõlemal korral valib Orula loomakeele. Selgituseks räägib ta, et keelega on võimalik inimest nii ülendada, tänada kui ka kiita, aga ka maha teha ja hukatusse tõugata.
Oluline teooriamõte kõneaktide performatiivsusest pärineb keeleteadlaselt John Langshaw Austinilt, kes näitas oma teoses „Kuidas teha sõnadega asju” (1962, eesti keeles 2018), et keelega saab teha palju muud peale olukordade kirjeldamise: kõne on tegu. Klassikaline kõnetegu on millelegi nimetuse andmine. Austinile toetudes kirjutas feministlik filosoof Judith Butler kahjustavast keelest (injurious speech), rõhutades, et kõneteo kahjustavaks lugemise juures on olulisim öeldu tähenduse sõltuvus kontekstist ja keskkonnast, sh ajaloolisest taustast. Keelekasutuse kahjustav mõju on oluline küsimus ajal, mil osa ühiskonnast kasutab sõnavabaduse mõistet, et normaliseerida vähemusi ja naisi alla suruvaid väljendusviise.
Kahjustav keel kujutab endast olemasoleva ebavõrdsuse võimendamist keele kaudu: seksismi, naistevaenu, rassismi, homofoobia ja muude allutamise süsteemide õigustamine ja hoidmine tugineb keelel. Lisaks ilmselgele vaenule üles kutsumisele, solvamisele või ähvardustele võib kahjustav keelekasutus olla esmapilgul märkamatu, kodeeritud ja alateadlik. See võib avalduda ohvri süüdlaseks tembeldamises või kellegi väärtuse vähendamises. Allpool toon välja kolm võtet, kuidas keelt inimesi kahjustavalt kasutatakse.
Dehumaniseerimine: inimeste kujutamine mitteinimestena
Dehumaniseerimine on keeleline ja psühholoogiline võte, mille kaudu näidatakse, et osa inimesi ei vääri inimõigusi, sest nad ei ole ütleja silmis võrdselt inimesed. Ajaloolane Anne Applebaum on ilmekalt kirjutanud, kuidas võimuesindajad on oma riigi elanikke keelekasutuse kaudu süsteemselt rõhunud, kõigepealt sildistamise ja seejärel propaganda kaudu, millega hakatakse sildistatud gruppi vaenlasena kujutama. Hitler kirjeldas juute kui kahjureid, Rwandas võimul olnud hutu partei kutsus tutsisid prussakateks ja umbrohuks, Nõukogude Liidu poliitilisse sõnavarasse kuulusid sellised „rahvavaenlasi” märgistavad sõnad, nagu kulakud ja marutõbised koerad.
Eestikeelses meedias on levinud pagulaste sidumine sõnadega tulvad või sissevool või liitsõna massi-immigratsioon kasutamine, kuvades nii pilti loodusjõust, mille vastu tuleb kõigi meetmetega võidelda. Sarnasesse repertuaari kuulub Ukraina naiste kujutamine prostituutidena, kes hakkavad haigusi levitama, mida tegi 2022. aasta lõpus EKRE aseesimees ja riigikogu liige Mart Helme. EKRE poliitik Urmas Reitelmann nimetas mõned aastad varem eestivenelasi parasiteerivateks tibladeks ja sõjapõgenikke inimrämpsuks ja saastaks.
Immigratsioonivastased grupid ja poliitikud on aastaid kasutanud dehumaniseerivat keelt, et märgistada sõjapõgenikke ja sisserändajaid, eriti neid, kelle nahavärv ei ole valge. Kellegi metslasteks, parasiitideks, kriminaalideks, karjaks, hordideks, vooludeks ja tulvadeks nimetamine ei pruugi alati viia füüsilise vägivallani, aga see mõjutab inimesi sihtmärgi kannatustest kõrvale vaatama. Ja siiski võib arvata, et keelekasutus mõjutab ka käitumist: pärast 2016. aasta USA presidendivalimisi, kui Trump oli Lõuna-Ameerika immigrante sõnadega dehumaniseerinud, kasvas keskmine päevane vihakuritegude arv 92% võrreldes aasta alguse päevase keskmisega. Kõige rohkem kasvasid ladinaameeriklaste vastu suunatud kuriteod – 176%.
Patologiseerimine: inimeste kujutamine kahjustuse või ebanormaalsusena
Patologiseerimine on võte, millega lausutakse isik või grupp ebanormaalseks või hälbeliseks. Patologiseerimine on meditsiinile ja psühholoogiale viitav inimeste mitmekesisuse paigutamine hierarhilistesse kategooriasse, nimetades ühtesid kehasid või olemise viise teistest halvemateks. Selline pseudoteaduslik põhjendus on minevikus viinud absurdsete diagnoosideni, näiteks selleni, et naiste ärevust, minestamist, seksuaalset iha ja võrdsete õiguste nimel kampaaniate korraldamist peeti hüsteeria sümptomiteks või nimetasid töösturid orjade põgenemissoovi drapetomaaniaks, et rõhutada allutatute irratsionaalsust ja enda ülimuslikkust.
20. sajandi alguses pidasid eugeenika ehk nn rassiteaduse eestkõnelejad puuetega inimesi kahjustuseks ja ohuks tulevasele inimtõu jõulisusele. Üks esimesi asju, mida natslik režiim tegi, oli seadus, mis kohustas steriliseerima pimedaid, kurte ning skisofreenia- ja epilepsiadiagnoosiga inimesi. Natsismi ohvrite seas oli sadu tuhandeid puuetega sakslasi ja ka Eestis on 19. ja 20 sajandil „mittetäisväärtuslikke” inimesi sundsteriliseeritud.
Patologiseerimine avaldub tänapäeval näiteks situatsioonides, kus paiksoolisest või heteroseksuaalsest normist erinevaid inimesi sildistatakse haigeteks või segaduses olevateks ning omistatakse neile nimetusi, mida nad ei ole ise endale valinud. Patologiseerimine avaldub ka puuetega inimeste sildistamises erilisteks ja haletsust vajavateks, alatisteks kannatajateks, kellel puudub enesemääratlus ja soov ise otsuseid langetada.
Nähtamatuks muutmine: inimeste olemasolu maha vaikimine
Nähtamatuks muutmise kaudu muudetakse inimsed ja nende kogemused nähtamatuks. See ei mõjuta ainult inimeste eneseteadvust, vaid muudab ka enda eest seismise raskeks: mida pole, sellega ei osata arvestada. Kui ERRi reporter esitab intervjuud tehes küsimuse „Kas te valite meest või erakonda?”, ignoreerib ta 33% inimestest, kes sel aastal riigikokku kandideerivad – naisi.
Nähtamatuks muutmise kahju võib seisneda ka selles, et teenuste, uuringute, hoonete, andmehaldussüsteemide loomisel ei ole arvestatud kõigi inimestega. Kuidas ratastoolis liikuv inimene treppidest üles-alla saab või vaegnägija õige koha üles leiab, on paljudel juhtudel inimese enda probleem, mitte miski, millele teenuseid luues on tähelepanu pööratud. Lisaks puudega inimestele mõjutab nähtamatuks muutev keelekasutus iseäranis tugevasti ka trans-inimesi. Lihtsaim näide selle kohta on iseenesestmõistetavus, millega kõikvõimalikud avalike teenuste ja küsitlustega seotud ankeedid ignoreerivad mittebinaarsete inimeste olemasolu. Transsoolistele meestele ja naistele jääb aga sageli selgusetuks, mida neilt sellistes ankeetides täpselt oodatakse.
Nähtamatuks muutmise mõju võib kahjulik olla ka teistpidi: peitu jääb see, kellele peaks tähelepanu teravik olema kriitiliselt suunatud. Naistevastase vägivalla juhtumite meediakajastuses on kujunenud peaaegu normiks, et jutt keskendub ohvrile, mitte toimepanijale. Näiteks ei ütle Postimehe pealkiri „Jõulude ajal said lähedase rusikat tunda nii elukaaslased kui ka emad” mitte midagi vägivallatsejate kohta ja edastab niimoodi vaikimisi sõnumit, justkui oleks ohvriga juhtunu paratamatu ega sõltuks selle toime pannud isiku otsusest. Samuti jääb varju tõsiasi, et enamik lähisuhtevägivallast on meeste vägivald naiste vastu.
Kokkuvõtteks
Keelekasutus vormib tegelikkust ehk seda, kuidas inimesed endast aru saavad, maailma interpreteerivad ja teisi kohtlevad. Dehumaniseerimine, patologiseerimine ja nähtamatuks muutmine on kolm laialt kasutusel olevat keelel põhinevat võtet, millega kindlustatakse ühiskonnas olemasolevaid võimustruktuure ning eiratakse naiste ja vähemusgruppide agentsust. Seepärast on äärmuspopulistide seletamine, et nemad kui mehed soovivad lõpetada meeste allasurumise või et Eestis ei ole võrdse kohtlemisega probleeme, demagoogiline rünnak ja sellisena sama absurdne, kui mõisakupja kurtmine, et talli juures nuuti saanud külarahvas teda kiusab, sest ei võta tänaval mütsi maha ega kummarda piisavalt sügavalt.
[1] Butler, J. 1997. Excitable Speech: A Politics of the Performative. – Routledge.
[2] Applebaum, A. 2018. The dark history behind Trump’s inflammatory language on immigration. – Washington Post, 22.06.
[3] Lomp, L.-E. 2022. Helme: võib-olla hakkavad sajad tuhanded Ukraina sõjapõgenikud prostitutsiooniga tegelema. – Postimees, 13.04.
[4] Vt nt: Vasli, K. 2019. Urmas Reitelmanni väljaütlemisi läbi aegade: raipeõgijatest ajakirjanikud, seedekulglaleksikat kasutav minister ja parasiteerivad tiblad. – Delfi, 11.10. https://www.delfi.ee/artikkel/87716899/urmas-reitelmanni-valjautlemisi-labi-aegade-raipeogijatest-ajakirjanikud-seedekulglaleksikat-kasutav-minister-ja-parasiteerivad-tiblad
[5] Evans S. E. 2004. Forgotten Crimes: The Holocaust and People with Disabilities. – Ivan R Dee Publishing.
[6] Randlaid, S. 2022. PEREVÄGIVALD LOKKAS ⟩ Jõulude ajal said lähedase rusikat tunda nii elukaaslased kui ka emad. – Postimees, 27.12.
Artikkel on esmaavaldatud Müürilehes.
