Lend rämeparadiisis

02.03.2020

Kuidas on olla vahesoolisuse ehk intersoolisuse (ingl intersex) seisundis sündinud teismeline konservatiivses kogukonnas, kui sa tunned – ja päriselt ka oled – poiss, aga su vanemad sunnivad sind kandma kleiti ja vanad semud, kellega sa väiksena mürasid, peavad sind haigeks? Kirjastus ;paranoia on avaldanud Kanada kirjaniku ja aktivisti Alec Butleri autobiograafiliste sugemetega romaani “Rämeparadiis”. Teos jutustab loo transsoolise noore Terry Tomey teismeeast, kuhu mahtusid kiire kehaline areng, esimene suur ja kirglik armastus, vanemate vaen ja leppimine, seksuaalne vägivald ja traumaga toimetulek ning peategelase avastus, et ta kannab endas indiaani verd.

Vägivald ja hirmutunne põimuvad romantiliste seikluste, uljaste unistuste ja märgade unelmatega, muutes teose sisulise raskuse vahetuks ja kaasahaaravaks, koguni lennutavaks kogemuseks. Põlatud “teistsuguses” ärkab keegi, keda Ameerika põlisrahvad pidasid pühaks.

Two-Spirit ehk kahevaimuline autor

Alec Butler “Rämeparadiis” (Rough Paradise, originaalis ilmunud 2014). Tõlkija Joanna Ellmann. Kirjastus ;paranoia, 2019.

Ammu enne Alec Butleri 2014. aastal avaldatud originaalteose tõlkimist eesti keelde oli mul õnn temaga isiklikult tutvuda. Meie sõprus sai alguse 2012. aastal Berliinis Entzauberti nimelisel queer’il DIY filmifestivalil, kus filme näidati vabas õhus vagunelamute vahel roheluses. Oma esimesel mälupildil Alecist näen teda palaval suvepäeval istumas – ülakeha paljas – backstage’i-tsoonis plastmasstoolil, mis kuulub jätkuvalt paljude aiapidude sisustuse hulka. Alecil olid pikad tumedad juuksed, hõre habe, suured silmad ja sõbralik naeratus. Üle tema käsivarte jooksid tätoveeringud mütoloogilistest tegelastest ja tema suured rinnad rippusid vallatult kõhul. Ja kuidagi said meist kiiresti festivali bestikad.

Entzaubertil esitles ta oma animafilmide triloogiat pealkirjaga “Misadventures of Pussy Boy”, millest sai õhtu hitt. Pussy Boy või Kiisupoiss oli ka viis, kuidas “Rämeparadiisi” peategelast kutsuti – küll pilkavalt, aga ka hellitavalt. See animafilmide seeria (lingid allpool) on Aleci sõnul raamatu omamoodi kaasteos.

Ühtlasi juhendas Alec festivalil töötuba Põhja-Ameerika põlisrahvaste pärimusest, mille käigus tegime rituaali, esitades palvuseid nelja ilmakaarde. Alec on auhinnatud näitekirjanik, autor ja filmitegija ning selle kõige kõrvalt ennekõike aktivist ja sotsiaaltöötaja. Aga ta on ka vahendaja: kahevaimulisena (ingl two-spirit) on ta Põhja-Ameerika põlisrahvaste pärimuse ja vaimsuse kandja.

Nimelt on väga paljude Põhja-Ameerika põlisrahvaste hulgas täheldatud eri vormides sootransgressiivset käitumist ja identiteete. Pikka aega viitasid koloniaaluurijad ja antropoloogid nendele nähtustele berdache’i termini kaudu, mida nüüd peetakse halvustavaks. Nimetus two-spirit ehk kahevaimuline või liitsooline kuulutati välja 1990. aastal eelmist sõna asendama. Sellest sai uus katustermin kõikide Ameerika põlisrahvastest normatiivsuseväliste soolistatud käitumisviiside ja identiteetide märkimiseks. “Rämeparadiis” on niisiis ka sissevaade Aleci enda teismeikka, kui ta alles avastas oma etnilised juured ja leidis sellest tuge iseenda aktsepteerimiseks.

“Ma tahan olla vaba traataedadest, lennata seal sinises taevas üleval”

Raamatu peategelane Terry, sünninime järgi Teresa, kasvas üles imeilusal saarel Põhja-Ameerikas. Vaatamata ümbritsevale paradiisile puutumatute järvede ja valgete liivarandadega on Terry lapsepõlve mänguruum terasetehase räpane küljealune tõrvapapist barakkide ja sopaste teedega. Saarel tuntakse seda kanti räbulinnana. Siin haiseb mädamuna järele ja igapäevase helitausta loob rongirööbaste ragin.

Tegevustiku toimumise ajaks on 1969. aasta Stonewalli rahutustest New Yorkis – sündmus, mida peetakse LGBT liikumise alguseks – möödunud neli aastat ja Pink Floydi “Dark Side of the Moon” albumi üllitamisest mõned kuud. 14-aastast Terryt on tabanud puberteet – tema õlad muutuvad laiemaks ja lõual kasvab habe. See kõik oleks muidugi okei, koguni rõõmustav, kui vaid tema isa ja ema ei sunniks teda kleiti kandma, arst psühhiaatriahaiglast ei kavatseks tema riista lühemaks lõigata ja nende ühine soov poleks Terry “korda teha”, ta “ära parandada”.

Kui veel lapsepõlves pidasid nii vanemad kui ka õuepealsed mängukaaslased, kellega Terryle meeldis maadelda, tema poisilikku olekut omamoodi armsaks, siis puberteet lõi elu segamini. Korraga muutus sugu ja sooline esitus oluliseks teemaks. Koguni sedavõrd tähtsaks, et sellest sai põhiprobleem nii Terry vanematele, koolikaaslastele kui ka kunagistele semudele. Terry vanemad panevad ta katoliiklikkusse tüdrukutekooli. Teda narritakse, mõnitatakse, lüüakse. “Hei, mis sa oled? Poiss või tüdruk?”

Arst niinimetatud Koorekompvekkide Paleest, mis vaatamata ahvatlevale nimele viitab psühhiaatriahaiglale, rakendab Terry peal “aversiooniteraapiat”, mida muudel aegadel ja muudes kontekstides – ehk siiski ka mõne teise tolleaegse meditsiinitöötaja poolt – mõistetaks seksuaalse kuritarvitamisena. Vägistamisena. Need piinarikkad kogemused panid peategelase pinge ja häbiga suhtuma oma kehasse ja seksuaalsusesse. Ja kuskil eemal – nii lähedal ja samas nii võimatult kaugel – on maaliline ja maagiline paradiis.

Lohutust sellel karmil pinnal pakkusid Terryle raamatud ja vastuse otsimine maailmast väljaspool paradiisisaart küsimusele, kas leidub teisigi temasugused. Vihjeid ja mõningast tuge leiab ta Kreeka mütoloogiast, kuni tema ellu tuleb imekaunis ja põikpäine indiaanlanna Darla – ainus inimene, kes teda aktsepteerib ja tunnustab. Darla enda elu pole sugugi kergem. Baariomanikust isa mitte üksnes ei kupelda oma tütart klientidele, vaid väärkohtleb teda seksuaalselt ka ise.

Kaks outsider’it leiavad teineteist. Nad armuvad, neist saavad parimad sõbrad ja teekaaslased. Ühtlasi ütleb Darla, et Terry-sugused on indiaanlastest esivanemate järgi pühad.

Armastuskiri vanematele

Vahesoolisuse seisundis sündinud peategelase asetamine töölisklassi keskkonda võrdlemisi suletud ja rassistlikku olmesse võimaldab paljudele trans inimestele osaks saanud vägivalda – nii vaimset, füüsilist, meditsiinilist kui ka seksuaalset – esitleda mikroskoopilise täpsusega. Kuidas ühe isiku kehalistest omadustest tekitatakse korraga selline probleemistik, milles tema enda keha ja sügavalt subjektiivne tunnetus seda üht või teistviisi väljendada pole sugugi tema vaba eksistentsiaalne olemus ja tahe, vaid objekt, mida võib vastavalt ülejäänud inimeste soovidele ja ettekujutustele noomida, vormida või teda seepärast kogukonnast välja heita. Sest ta on “haige”. Ta on queer – 1970ndatel kasutati seda tõesti sõimusõnana, kuni aktivistid selle järgmise kümnendi käigus kodustasid ja teadlased sellest omakorda valdkonna ja teooria vormisid.

Terry ja Darla romantiline suhe asetub vägivaldsesse taustasüsteemi. Selles tegevusliinis joonistub välja emotsionaalselt toetavate intiimsuhete olulisus queer-kogemuses. Seksuaalne suhe ja armastus ei ole mitte lihtsalt meeldivad kogemused, nagu ilmselt paljud meist on harjunud mõtlema. See mõjub ka enesekinnituslikult. See annab julgust ja selgust – tunde, et sind armastatakse ja hinnatakse sellisena, nagu sa oled. Seksuaalsuse väljendus nimelt on ka enesekinnituslik praktika, mis on seda olulisem just trans kehade puhul, kes on ilmselt märksa sagedamini kogenud häbitunnet ja haavatavust seoses oma keha ja seksuaalsusega.

Teine oluline tegevusliin puudutab Terry suhet oma vanematesse, kes olid suures segaduses oma vahesoolisuse seisundis sündinud lapse pärast ja samas teda väga armastasid. Alec on öelnud, et seda osa oli tal emotsionaalselt kõige keerulisem kirjutada. Kuna ema ja isa lõpuks lepivad ja tunnustavad oma lapse sooidentiteeti, peab autor teost omamoodi armastuskirjaks oma vanematele.

Struktuurse vägivallaajaloo peegeldus

1990. alguses käivitunud trans uuringute valdkonna üks olulisemaid seisukohti oli teadmiste autorsuse mitmekesistamine – et ka transinimeste enesekirjeldus ja eneserefleksioon on legitiimne teadmiste allikas. Sellega vastanduti senistele valdavalt patologiseerivatele teaduslikele käsitlustele transsoolisusest, kus trans inimesed olid paiksooliste (ingl cis-gender) teadlaste uurimisobjektiks. Trans kehad asetati tavaliselt soo normatiivsesse raamistikku ja transsoolisust kujutati 20. sajandi teises pooles valdavalt lineaarse liikumisena ühest fikseeritud sookategooriast teise.

Taolised arusaamad soost puudutasid omakorda vahesoolisuse seisundis sündinud lapsi, kelle puhul sageli “parandati” suguelundid normile vastavaks veel enne kui lapsel oli välja kujunenud sooline tunnetus. Selge see, et millegi eemaldamine on märksa lihtsam kirurgiline protseduur kui millegi ehitamine, mistõttu kannatasid eriti just vahesoolisuse seisundis sündinud trans mehed nagu ka romaani peategelane.

Mõned aastad enne teose tegevustikku avaldati koguni teaduslikke publikatsioone sellest, et sugu on võimalik kasvatuse kaudu korrigeerida. Tuntud on niinimetatud Johni/Joani juhtum identsetest, poisina sündinud kaksikutest, kellest ühte kasvatati tüdrukuna. Kogemus tekitas mõistagi asjaosalisele korvamatu psühholoogilise ja füsioloogilise kahju. Raamatu tegevustik asetub perioodi, kus taolised käsitlused olid veel värskelt õhus. Nii sepitseb ka psühhiaatriahaigla arst plaani eemaldada elund, mis olevat tüdruku jaoks liiga suur, aga mida Terry peab oma riistaks ja sooviks pigem, et arst aitaks seda suuremaks muuta.

Selge osutus struktuursele vägivallale siira ja otsekohese teismelise hääle taustal muudab loo väga liigutavaks. Lugu rõhutab selliste kirjandusteose olulisust ühiskondlike muutuste esilekutsumisel, mis on kirjutatud perspektiividest, mis pole normatiivsed. Just seetõttu on kirjastus ;paranoia ja tõlkija Joanna Ellmanni töö tänuväärne. Sest nüüd on eestikeelsena kättesaadav üks kaasahaarav, mõtlemapanev, koguni metafoorse jõuga lugu trans kogemusest struktuurse vägivalla tingimustes.

Ilmselt mäletame kõik, kuidas on olla teismeline. Kui me alles õpime kõndima selles soolistatud maailmas, mil võime koguni obsessiivselt suhtuda asjadesse ja tegevustesse, mida seostatakse meeste või naiste “maailmadega”, kui otsime romantikat, armume meeletult ning kogeme iha naudingute ja ebakindluste vahelisel peenel joonel. Ent vaid vähestele on tuttav, kuidas on kogeda noorust nii, kui sa tunned, et oled poiss (või tüdruk), aga keegi sind millegi pärast ei usu.