Maskuliinsuse mõru maik
Kevade lõpp on toonud sooteemadest huvitatuteni mitu sündmust. Maskuliinsuse üle sai mõtiskleda 29. mail Sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil „Kui mees on mees“, mille mitu ettekannet viis siinkirjutaja mõtted ikka samale rajale tagasi – traditsioonilisel maskuliinsusel ON praeguses ajahetkes mõru maik man’. Vägivald, palgalõhe ja piiratud eneseteostusvõimalused sooliselt ebavõrdses ühiskonnas on mündi üks pool. Meeste vaimne tervis, ületöötamine, varajane suremus ning riskikäitumine, et vastata soonormidele, on aga mündi teine ja sama inetu pool. Soolise ebavõrdsuse seeklitel ei olegi ilusamaid külgi.
Oma töös puutun palju kokku noortega, olles seksuaaltervise alal koolitajana tegev pikki aastaid. Soonormide ja identiteedi lõik on minu jaoks üks südamelähedasemaid, kuna sellest algab palju ja sellesse lõppeb palju. Millised on need tähelepanekud, mida noortega suheldes saab teha? Peamine on lootus, et pealekasvava põlvkonna jaoks ei iseloomusta mehelikkust agressiivsus enese ja teiste suhtes, jõud, pealiskaudsus tunnetes, näiline hoolimatus, riskikäitumine jne. Noorte jaoks tundub olevat iseenesestmõistetavam, et mehed ja naised on ennekõike inimesed ja sugu ei pea meid defineerima.
Ühel viimastest koolitustest kirjutasime 8. klassi noortega tahvlile tulpadesse töid, mida peetakse meestetöödeks ja töid, mida peetakse naistetöödeks. Arutelu käigus segunesid mõlemad tulbad omavahel ja noored vestlesid kirglikult sellest, mis teeb stereotüüpide järgi mehest mehe ja naisest naise ning miks sooline võrdõiguslikkus ja soonormide murendamine on oluline olenemata sellest, millisest soost inimest see puudutab. Palju sellest, mida kogen oma töös, on rõõmustav, julgustav, innustav ja lootustandev. Usun, et muutuste võti on noorema põlvkonna käes, kuigi ka oma põlvkonnas näen järjest enam maskuliinsuse ja soonormide ümberdefineerimise püüdu.
See püüdlus aga ei tule iseenesest. Noored ei ole iseenesest vastuvõtlikumad kui vanemad inimesed ega kasva iseenesest sallivamaks. Meie pidev töö ja eeskuju on äärmiselt oluline, sest „saatan töötab siis, kui meie istume käed rüpes“. Meie endi võimekus ja soov neis teemades koostööd teha, alustades kodanikuühendustest ja lõpetades riigiinstitutsioonidega, on siin võtmeküsimus. Sõnumid, mida saadame oma tööd tehes noorteni, peavad kooskõlas olema meie endi tegevustega, sest eeskuju on see, mida ja millesse noored usuvad.
Noori kõnetab arusaam, et stereotüübid, mille järgi mees peab joonduma, on meestele kahjulikud. Ebareaalsed ideaalid, millele mees peab vastama patriarhaalses ühiskonnas, rõhuvad ka mehi. Noormehed on väljendanud oma haavumist, et mehi nähakse kui tundetuid mühkameid, eluaegseid lapskuid poisse, kes enese eest hoolitsemisegagi hästi hakkama ei saa või kui naistest saamatumaid lapsevanemaid. Aga erineda maskuliinsuse normist on meeste puhul vaat et valusamaltki „karistatav“ kui naiste puhul kõrvalekaldumine harjumuspärasest feminiinsuse pildist.
Mees, kelle jaoks on olulised nn pehmed väärtused, nagu suhted, perekond, sallivus, oma panuse andmine teiste inimeste heaolu parandamiseks, inimõiguste eest seismine, saab kiirelt külge pehmo-sildi ning sel sõnal ei ole endiselt meil mail positiivset kõla, vaid tegemist on pigem pildiga, millele tõeline mees vastama ei peaks. Mees, kes soovib riietuda normist väljaspool või soovib oma välimusega eksperimenteerida, pälvib väga palju ebatervet tähelepanu. Mees, kes on haavatav ja oma tunnetega kontaktis, ei ole oma soo kõrgusel. Mees ei tee vigu.
Meie aga saame edastada noorteni sõnumi, et need normid on vananenud ja kuuluvad ajaloo prügikasti. Seda sõnumit saame aga anda vaid meie ise. Meie, kes me sellesse usume.
Kuidas mehed ise end neis raamides tunnevad? Kuidas mõjutab sugu mehe elu? Kas ja mida sooviksid mehed ise muuta? Usun, et maskuliinsuse ja soonormide teemalised foorumid või avalikud arutelud just meestele annaksid selgema sõnumi ka noortele, et muudatus on toimumas ja maskuliinsus on saamas uut mekki. Mehed, nõustuge või vaielge vastu!
Toimetas Aet Kuusik