Miks me ei taha näha vägivallatsejat?

Üks mees mõisteti kümneks aastaks trellide taha, sest ta ründas oma naist tüli käigus ning peksis ta surnuks; teine pussitas, valas kütusega üle ja pani põlema lapseootel tüdruksõbra, sest ei olnud valmis isaks saama; kolmas mees lõi naist rusikaga näkku, peksis harjavarrega, võttis elektrijuhtme ning andis sellega elektrilööke; neljas mees viskas talumaja aknast sisse süütevedeliku pudeli ja süütas naise vanematekodu.

Nendest õudsetest tegudest rääkivate artiklite juures olevatel fotodel ei ole näha teo toime pannud mehi, kuigi nende isikuandmed on uurimisorganitele teada või on nad juba süüdi mõistetud. Neid lugusid ilmestab hoopis nuttev, kägaras, õuduses naine, võrgutav naine või prostituut, või siis tuleleegid ja söestunud maja. Pildikajastuse poolest ei ole olulist vahet, kas tegu on tõsise või kollase meediaga, pildid, mida selle aasta esimese kahe kuu jooksul vägivallateemal kollektsioneerisin, on üsna ühelaadsed, olgu nad pärit ERRi, Postimehe, Delfi või Õhtulehe veebilehtedelt.

Toome tegija esile?

Foto valiku ajend meedias on harilikult huvi isiku vastu, kes on midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Tavaliselt esitab pilt tegijat. Üha pildilisemaks muutuvas meedias nõuab pilti ka lihtsalt formaat, maketis reserveeritud lünk – peaasi, et sinna oleks kiiruga panna midagi värvilist, mis illustreeriks ja tõmbaks klikke koguma.

Üldiselt hindab meedia naiselikuks peetud valdkondi ebaoluliseks ja naisi on lehepildil näha harva, nende igapäevategemised ei ole tähendusrikkad. Meie uudismeedia sugudevaheline suhe fotodel on 3–4 meest ühe naise kohta.

Naiste- ja lastevastast vägivalda kajastava uudise juures oleval pildil on teo tegija aga äärmiselt haruldane nähtus. Fookus on eelkõige reaalsel või potentsiaalsel ohvril, aga eelkõige ohvri sool – valdavalt esitatakse pildil naist kui „suvalist naist pildipangast“, st mitte konkreetset ohvrit, vaid andmebaasist valitud illustreerivat materjali, kus on kujutatud naissoost isikut.

Vägivallatseja aga jääb avalikkuse eest varjatuks, ka tema sugu on esitatud marginaalse vihjena üksiku rusika, külje, selja või musta varjuga. Nägu on ohvril, olgu see kasvõi pildipanganägu. Tegijale vihjab pildipangast pärit külg või selg. Vägivallatsejat sobib esindama ka linnavaade, auto, lennuk. Siinses pildivoos, mis koosneb selle aasta esimese kahe kuu jooksul meediast kogutud materjalil, ei ole nägu ühelgi koleda teo tegijal (vt esimene pilt üleval).

Pilt kui ühiskonna kehakeel

Näib, et just pilt väljendab ühiskonna väärtushoiakulist kehakeelt ehk seda, mida sõnades ei ole poliitiliselt korrektne edastada. Pilti saab kasutada nii, et pilt ja sõna on vastuolus ja just see vägivallauudiste juures enamasti juhtubki. Näiteks väljendab pilt argivestlustes levinud arusaama, et naistevastases vägivallas on kõvasti naiste vastutust ja süüd. Nähes naist pildil uudise juures, mille sisu on see, et mees pani toime vägivaldse teo ja on uurimise all või karistatud, võib meediatarbijal tekkida küsimus – mida väärkoheldu siiski ise tegi, et mees ta kallal vägivalda tarvitas?

Vägivallauudised annavad harva infot mehe kohta, kes teo on toime pannud – ta on harva nimega, enamasti nimetu, kuigi tema nimi on teada. Foto esitab aga naist, kes juhtus vägivalla ohvriks langema, samas jõud, mis vägivalla toime pani, on nähtamatu. Näib, et pildi sisuline funktsioon on heita kahtlust ohvrile ja kui mitte konkreetsele ohvrile, siis ohvri soole – kogu aeg on naistega häda ja nendega juhtub õnnetusi. Naised lihtsalt kord juba on sellised!

Jaanuari ja veebruari jooksul avalikkusele teada antud vägivallategudest saame teada nelja vägivaldse mehe nimed – nemad on süüdi mõistetud. Pildil aga ei ole neist ühtegi. Samas on aga tekstis märgitud ära faktid, mis edastavad kummalisi hoiakuid, näiteks seda, et üks mees on olnud 20 aastat tagasi eduka jalgpallikoondise liige, või et autovarguse eest karistamisel on lisaks märkimist väärt, et mees piinas naist elektriga, või selgitatakse, et ju polnud mees isaduseks valmis, ja paistab, et mees on mõnitaja ning ähvardaja.

Süüdimõistetud mees on teada ja meedias esitatud nimega

Vaatamata sellele, et vägivallatseja on teada, isegi vaatamata sellele, et kohus on ta süüdi mõistnud, jäetakse paljude vägivallatsejate nimed siiski avaldamata või avaldatakse vaid eesnimed. Küllap on vahel vaja kaitsta temaga seotud inimeste (eriti laste) privaatsust. Kuid sama oluline näib olevat pildiga varjata teo tegija sugu.

Meile ei näidata mitte meest ehk „suvalist pildipangameest“, nagu näidatakse ohvriks sattunud naist ehk „suvalist pildipanganaist“, vaid tuleleeke, söestunud maja. Ühistranspordis vägivallatsenud meest sobib illustreerima kasvõi lennuk.

Kahe kuu pildivalikus on ka kolm nimega esitletud ohvrit, kuid mehed, kes nende kallal vägivallatsesid, jäävad identifitseerimata, puudub nii nimi kui ka nägu.

Vägivallatsenud mees uurimise all või süüdi mõistetud, artiklis nimeta või eesnimega

Lastevastaste vägivallategude puhul ei ole haruldane pildivalik, kus teismelist eksponeeritakse kui ahvatlenud naist, kuigi ametliku statistika järgi on vägistamisjuhtumite puhul alaealise ohvri keskmine vanus 10.

Pildivaliku normaalsus on see, et seksuaalvägivald on illustreeritud naise pildiga sõltumata loo sisust ja fookusest.

Artikli sisu võib näiteks avada, mil moel oleks kõige õigem kohelda lapsi ja noori, kes võivad teisi lapsi seksuaalselt väärkohelda või väljendavad muul moel seksuaalkäitumisprobleeme, aga pildivalik illustreerib, et see võimalik väärkohtleja on kui potentsiaalne vägivallatseja? Ei, laps kui „naine“, sest „naisega juhtub“.

Arusaam vägivallast ühiskonnas

Meedia kajastab vägivallategude esinemise kohta tehtud uuringuid. Saame näiteks teada, et Eesti elanike seas on vägistamiste puhul levinud ohvrit süüdistav hoiak: koguni 47% küsitletutest nõustub kas täielikult või pigem nõustub väitega, et naised põhjustavad oma riietusega vägistamise ohvriks langemist.

Ka uurimusi ja probleeme tutvustavad artiklid on illustreeritud nn visuaalse üldistusena, st piltidega, kus võib ikka ja jälle näha naisi miniseelikus, sinikaga, mõtisklemas (huvitav, kas ta mõtleb: „Mida mina siiski ise saan ära teha, et mind ei vägistaks?“).

Vägivallaga seotud meediakajastust pildiliselt vaadates kujuneb välja üldistus – vägivald juhtub ise, vägivallatseja (ka tolle sugu) on nähtamatu (me näeme teda varjuna, küljega, seljaga – ja igatahes mitte eksponeerituna). Vägivalla subjekt on „naine“, „pildipanganaine“, sooliselt määratletud inimene.

Pildivoog on huvitav uurimisaines. Kui muudel teemadel tegelik elu ja soolised mustrid lahknevad väga olulisel määral, tõstes esile mehi ja taandades naisi, siis naiste- (ja laste- ning noorte-) vastases vägivallas on nähtavad naised, mitte mehed. Pildil kujutatavate valik loob ja kinnistab ühiskonnas normaalsusi. Soolisust saab vaadelda võimusuhtena – naisele saab lähemale minna kui mehele – mehe kui indiviidi suhtes on vajalik respekt, üht suvalist naist saab käsitleda ka lihtsalt oma soo esindajana. Meediapildil on „lihtsalt (pildipanga)naine“ palju sagedam esineja kui „lihtsalt (pildipanga)mees“.

Meeste vägivald naiste suhtes on midagi, mis toimub ise, situatsioon, kus võib juhtuda, keskkond, kus juhtub. Teo toimepanija visuaalne esitus on ebaoluline — mitte ühtegi nii nime kui ka näoga esitatud kurjategijat siinses valikus, kus vaatlesin valdavat osa suurte väljaannete esilehtedel näha olnutest selle aasta kahe esimese kuu jooksul.

Me näeme seda normaalsust, mida oleme harjunud nägema, sellisena, nagu me seda õigeks peame ja nii, kuidas me tahame seda näha. Millegipärast me vägivallatsejaid näha ei taha.