Miks toetada seksuaalkasvatust juba varases eas?

Seksuaalkoolitaja Rita Holm kirjutab, kui oluline on seksuaalkasvatus, millest see koosneb ja mis on selle roll laste ja noorte ning intellektipuudega inimeste kaitsmisel. 

Alustasin seksuaalkasvataja õpinguid 2018. aastal. Enne õpingute alustamist teadsin, et WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) toob seksuaalkasvatust puudutavates materjalides Eestit esile kui väga positiivset eeskuju, kus vabariigi taastamise alguses on oma ala spetsialistid seksuaalkasvatust reforminud, võttes eeskujuks teiste riikide edusamme. Ma ei osanud siis kuidagi ette näha, et ühiskonnas leidub nii palju vastaseid seksuaalharidusele nagu praegustest meediaväitlustest välja on joonistunud. Soovin anda ülevaate, millist eesmärki täidab seksuaalkasvatus lastele ja intellektipuudega inimestele, lootuses, et see aitab minu töö sisu ja eesmärke paremini mõista. 

Mis on seksuaalharidus ja seksuaalkasvatus?

Laiapõhjaline seksuaalkasvatus põhineb WHO Euroopa seksuaalkasvatuse standarditel, mille on välja töötanud eri riikide laste ja noortega tegelevad spetsialistid. Paljude uuringute alusel ei alusta koolis laiapõhjalist seksuaalkasvatust saanud noored seksuaalelu varasemas eas, vaid see hoopis lükkub edasi hilisemasse ikka ja vähendab ka seksuaalsete riskide võtmist, mille tagajärjeks on suguhaigused või soovimatu rasedus.

Seksuaalkasvatus on erapooletu, eale ja arengutasemele vastav õpetus ja toetab lapse normaalset arengut. Lapse inimõigus on saada seksuaalkasvatust. Inimene on seksuaalne sünnist kuni surmani.

Seksuaalkasvatuse eesmärkideks loetakse järgmist.

• Hea seksuaaltervis
• Piisav info seksuaalsusest
• Arusaama juurdumine, et seksuaalsus on positiivne ja selle üle võib ise otsustada 
• Laps teab oma õigust saada õiget infot 
• Lapse igakülgne heaolu ja turvalisus

Kuidas lapsi õpetada?

Seksuaalkasvatuses võetakse alati arvesse lapse iga, räägitakse just sellest, mis on konkreetses eas sobilik. Lapse küsimustele tuleb alati anda aus vastus, ja isegi siis, kui laps ei küsi, tuleb täiskasvanul rääkida eakohastest teemadest, näiteks lapsesaamise põhialused, oma kehaosade nimetused. Kui laps küsib, kust lapsed tulevad ja talle vastatakse, et laps kasvab emme kõhus ja kui küsija jääb selle vastusega rahule, pole vajagi sellel hetkel rohkemat rääkida. Aastatega lapse kasvades lisatakse pidevalt uut informatsiooni.

Iga eagrupp vajab seksuaalharidust. Foto: Flickr CC

Lapse seksuaalsusega peaks tegelema õppeasutus koostöö koduga. Loomulikult on kodul suur roll, aga kahjuks mitte kõik vanemad ei oska või ei taha seksuaalsusega seotud teemadest kodus rääkida. Põhjuseks võib olla näiteks lapsevanemate enda puudulik seksuaalkasvatus. Mäletan ise väga hästi koolis saadud olematut seksuaalkasvatust, kus õppealajuhataja marssis klassi ja viibutas sõrme: “Vaadake, tüdrukud, et te kutsekoolipoistega ei käi. Neil ei ole muud meeles, kui tahavad teid põõsasse vedada.” Aga mis seal põõsas juhtub, sellest ta enam ei rääkinud. 

Oluline on see, et kui lapsel tekivad küsimused, siis vanemad on võimelised andma õigeid vastuseid. Aga paljude vajalike küsimuste peale lapsed lihtsalt ei tule – näiteks küsida oma turvalisuse ja oma õiguste kohta. Järjepidevalt tuleks koolitada pedagoogilist personali, et nad oskasid lastele ja lapsevanematele seksuaalsuse teemasid lahti rääkida. Eestis koolitab lasteaia pedagoogilist personali praegu Tervise Arengu Instituut. Suuremates linnades on ka kooliõpilaste seksuaalkasvatus hästi organiseeritud, oleks aga vaja rohkemat tähelepanu pöörata ka väikelinnade ja maakoolidele. Kui käisin praktika korras ühes Rakvere koolis, nägin kui vajalikud olid minu tunnid. Teise klassi õpetaja käis ekstra palumas, et ma ka nende juurde läheksin. See, et algklasside õpetaja pidas seksuaalkasvatuse tundi oma õpilastele vajalikuks, on positiivne ettenägelikkus.

Mis juhtub, kui seksuaalkasvatus on kodus ja koolis puudulik?

Kui laste seksuaalkasvatus on puudulik nii kodus kui ka koolis, hakkavad lapsed infot otsima internetist ja pornost. Pornograafia annab aga seksist väära pildi. Lapsed veedavad väga palju aega mitmesuguses sotsiaalmeedias, kus porno on vabalt kättesaadav. Kui lapsed on saanud seksuaalkasvatust, kus neile on ka pornost räägitud, on nad teadlikud, et päris elus toimuvad kõik need asjad teisiti ja porno on vaid lavastus, millel pole tõelise eluga palju ühist. Kuigi lastele-noortele peetakse seksuaalkasvatuse loenguid, on fakt siiski see, et nad ikkagi hangivad suurima osa oma teadmistest interneti vahendusel. Sellepärast on äärmiselt vajalik, et netis oleks saadaval spetsialistide koostatud seksuaalkasvatuse materjale, kus seksist räägitakse realistlikul moel.

Alaealiste seksuaalkasvatuses on tähtis rääkida ka nende seksuaalõigustest, muu hulgas õigusest nautida oma keha ja õigus väljendada oma seksuaalseid soove.

Lastele mõeldud seksuaalkasvatus on tunde- ja turvalisusekasvatus. Foto: Flickr CC

Seksuaalkasvatuse üheks tähtsaks ülesandeks on ennetada seksuaalkuritegusid

Seksuaalne vägivald ei haava mitte ainult inimese seksuaalsust, vaid kogu tema olemust. Sel puhul ei räägi me seksist, vaid jõu kasutamisest.

Lapse seksuaalse väärkohtlemise alla kuuluvad kõik ilmingud, mis kahjustavad lapse seksuaalset puutumatust. Kuna paljusid seksuaalvägivalda puutuvaid termineid kasutatakse läbisegi, olgu mõned olulised kirja pandud. 

• Lapse seksuaalne ärakasutamine on see, kui last kasutab vanem/tugevam osapool seksuaalse objektina oma soovide rahuldamiseks. Laps ei ole selles olukorras võimeline ise otsustama ja andma nõusolekut, sest ta on nõrgem osapool ja pole võimeline nõusolekut andma.
• Intsest on seksuaalne tegu, mille on toime pannud oma perekonnaliige lapse või noore suhtes. Kusjuures kõik need inimesed ei pruugi olla pedofiilid, aga võivad olla.
• Pedofiil on inimene, kellel on jätkuv seksuaalne huvi laste vastu.

Seksuaalne vägivald jätab jälje kogu eluks. Kahjuks ainult väike osa seksuaalvägivalla ohvritest otsib abi. Põhjuseks on ennekõike häbi ja süütunne. Kuidas minusse suhtutakse pärast seda? Kas mul on jõudu läbi käia uurimist ja kohtuprotsessi? Kas mind usutakse? Kui väärkohtlemine on juhtunud lapsepõlves, varajases nooruses, on kuritegu sageli juba aegunud.

Aga ohver ei ole kunagi süüdi. Kuidas saaks olla süüdi väike ja väeti laps, kelle kallal tarvitatakse jõudu. Keda sunnitakse ähvardades vaikima? Vahel väidetakse, et laps valetab. Aga kuidas oskaks laps midagi sellist välja mõelda nagu seksuaalsed vägivallateod?

Foto: Unsplash

Kõik seksuaalvägivalla ohvrid vajavad abi

Õnneks on abi seksuaalvägivalla ohvritele praegu saadaval. Selleks on olemas seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, lastemajad, ohvriabitöötajad, abitelefonid. Väga oleks vaja organiseerida tasuta teraapiat ka nendele seksuaalvägivalla ohvritele, kelle väärkohtlemine on toimunud aastaid tagasi.

Lapsena seksuaalvägivalda kogenud täiskasvanutele on olemas Eestis ka tugigrupp, mis alustas tegevust eelmise aasta sügisel ja on edukalt juba aasta otsa tegutsenud. Lõime selle grupi koostöös Ohvriabiga. Sellel sügisel avame teise grupi Tartus ja plaanis on avada tugigrupp ka venekeelsetele Eesti elanikele. Tugigrupiga saab otse kontakti meili teel: tugigrupp555@gmail.com või Ohvriabi poole pöördudes. Vägivallategu unustada ei ole võimalik, aga oma elu kvaliteeti on võimalik paremaks muuta ja mis kõige tähtsam: saada lahti süütundest.

Kas laste seksuaalkasvatusega peaks algust tegema juba lasteaias?

Lasteaias alustamine on äärmiselt vajalik. Lasteaiaealiste seksuaalkasvatust on parem nimetada tunde- ja turvalisuse kasvatuseks. Tundide käigus antakse lapsele neutraalseid, eale ja arengule vastavaid, teaduslikule alusele põhinevaid teadmisi ja oskusi. Samuti kujundatakse positiivseid hoiakuid selliste põhiväärtuste suhtes, nagu positiivne suhtumine endasse ja teistesse, oma keha väärtustamine, erinevuste tunnustamine jne. See informatsioon tugevdab lapse enesekindlust ja toetab turvalist ja positiivset seksuaalsust. See ei ole seksiõpetus, nagu paljud seksuaalkasvatuse vastased pidevalt väidavad.

Üks põhjus, miks seksuaalkasvatusega peaks algust tegema just lasteaias, on seksuaalkuritegude ennetamine. Kahjuks väärkoheldakse väga tihti just lasteaiaealisi lapsi – nad n-ö kerge saak: nende vastupanu on kerge murda, nad ei saa asjadest aru, nad teavad, et täiskasvanu on see, kes peaks neid kaitsma.

Lastele tuleb õpetada kolme sammu reeglit, et nad oskaksid selle järgi toimida, kui keegi võõras neid puudutab või midagi lubamatut nendega teeb: 1) ütle ei, 2) mine ära ja 3) räägi turvalisele täiskasvanule. 

Lastele tuleb õpetada kolme sammu reeglit, et nad oskaksid selle järgi toimida, kui keegi võõras neid puudutab või midagi lubamatut nendega teeb: 1) ütle ei, 2) mine ära ja 3) räägi turvalisele täiskasvanule. Foto: Flickr CC

Kui väärkohtleja on oma pere liige?

Aga mis siis, kui see väärkohtleja ongi oma pereliige? Väikese inimese peas läheb kõik sassi, kui väärkohtlejaks on oma isa, vanaisa või isegi ema. Kui see on inimene, kes peaks teda kaitsma, kelle juurde peaks minema abi otsima, teebki sulle tegelikult haiget. Tavaliselt käitub täiskasvanust väärkohtleja nii, et osutab vaheldumisi nii armastust kui ka teeb haiget. Kelle juurest peaks laps sellisel juhul minema abi otsima? Kui ta teab, et nendest asjadest rääkimine ei ole tabu, julgeb ta abi otsida näiteks lasteaiaõpetajalt.

Samuti on oluline, et laps oskaks nimetada oma suguelundeid õigesti ja ta teaks, et need on kõigi teiste kehaosadega samaväärsed. Kui me aga keelame lapsel neid kehaosi nimetamast, kuidas saab laps rääkida täiskasvanule, et keegi on teda valest kohast puudutanud? 

Samuti on äärmiselt oluline muuta iganenud psühhiaatrilise abi seadust, et psühhiaatri juurde saaksid iseseisvalt pöörduda ka alla 18-aastased lapsed-noored ilma vanema kirjaliku nõusolekuta. Kuidas saab muidu abi otsida väärkoheldud alaealine, kelle väärkohtleja on ta vanem?

Intellektipuudega inimeste seksuaalsus

Seksuaalse väärkohtlemise seisukohalt tuleks rääkida veel ka intellektipuudega inimestest. Eelmise aasta suvel andisn seksuaalkasvatuse loenguid Tartu ja Viljandi hooldekodudes. Kui jõudsime osani, mis rääkis seksuaalvägivallast, selgus vestluses, et paljusid neid oli lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Ka nemad on n-ö kerge saak, kui nad pole osa saanud seksuaalkasvatusest ning ei tea, mis on õige ja mis on vale. Ääretult oluline on parandada ka puuetega inimeste teadmisi ja oskusi omaenda ja teiste inimeste seksuaalsusest ja õpetada selgeks kolme sammu reegel: ütle ei, mine ära ja räägi tuttavale täiskasvanule. Nii tulevad väärkohtlemised ka personalile teadmiseks ja saab midagi ette võtta.

Ka puuetega inimeste puhul arvatakse vanamoeliselt, et kui nendele seksist ei räägi, siis nad seda ka ei harrasta ja kui neile seksist rääkida, siis nad innustuvad sellest liigselt. Puuetega inimesed on kohe kindlasti inimesed, kellel on samuti õigus oma seksuaalsust ellu viia, see on inimõigus. Seksuaalsus on loomulik osa ka puudega inimeste elus, neil on õigus tunda ja nautida, sest puuetega inimestel ongi samasugused tunded ja vajadused kui puude või erivajaduseta inimesel.

Nagu kõigi teiste gruppide puhul, tuleb ka nende puhul arvesse võtta, et seksuaalkasvatus oleks kohandatud eale ja arengutasemele. Et teadlikkust ja heaolu parandada, tuleb õpetada ka näiteks kondoomi õigesti kasutamist, eneserahuldamise oskusi ja teadmisi sellest ning õpetada abivahendite kasutamist. Lisaks seksile peaksid intellektipuudega inimeste seksuaalkasvatuse juurde kuuluma vestlused menstruatsioonist, ejakulatsioonist, isiklikust hügieenist, aga ka sõprusest, lähedusest ja peresuhetest. Seletamisel saab abiks võtta lihtsa keele, sellest on kergem aru saada. Uusi ja keerulisemaid asju, nagu enda piiride kehtestamine ja teiste piiride austamine, tuleb üle korrata ja selgitada nii palju, kui on tarvis. Lõpptulemusena on sellest kasu kõigil. Inimesed on teadlikumad, rahulikumad, rahuldatud ja õnnelikumad ning ka personalil on nii nendega kergem töötada.

Igal inimesel, ka intellektipuudega inimesel, on oskused ja soov langetada isiklikke otsuseid, aga vahel vajavad nad selleks nõuandeid ja tuge, ühed rohkem, teised vähem. Koolitused hooldekodudes möödusid väga edukalt, kliendid olid teemast huvitatud ja ka hooldekodude töötajaid said uusi teadmisi juurde. Kasutasin koolitustel soomekeelset materjali, mis on nüüdseks eesti keelde tõlgitud, pildimaterjali abil on intellektipuuetega inimestel tunduvalt kergem materjali omandada. 

Kokkuvõttes oskan ainult kahju tunda, et tänapäeval leidub nii palju seksuaalkasvatuse vastaseid. Aga tahan südamest loota, et see olukord muutub, sest Eestis tegelevad seksuaalkasvatusega oma ala parimad spetsialistid Tervise Arengu Instituudist, Tartu Ülikoolist ja Eesti Seksuaaltervise Liidust.

Lõpuks ei saa kuidagi jätta märkimata fakti, mis mulle väga rõõmu valmistab: tänu “Pealtnägijas” esinenud vaprale noorele naisele on meie tugigrupis ühe õhtuga seitse uut liituda soovijat juures.