Mis on feministlik ruum? Ülase12 sotsiaalkeskus ja hoolitsuspoliitika

“Miks kirjeldad Ülase12 sotsiaalkeskust feministliku paigana?” Olen alati olnud võimetu andma sellele küsimusele kiiret ja veenvat vastust – kuigi pean seda iseenesestmõistetavaks – seega arvasin, et võib olla on kergem sellest kirjutada. Minu arusaama järgi on feministlik ruum mistahes koht, kus inimesed ei võistle omavahel, vaid teevad horisontaalselt koostööd – ilma hierarhiata, juhita või üksteisele käsklusi jagamata, mida võib teha ja mida mitte. 

Nad hoolitsevad üksteise eest ja rakendavad oma ideaale kaasamisest ja heaolust. See on paik, kus “tuleviku ideaalühiskonda” juba ning pidevalt ehitatakse ja kogetakse.

Ülase12 on feministlik koht, kuna me oleme otsustanud üksteise eest hoolitseda. Oma nõrkusi tunnistades loome koos midagi, mis võtab arvesse kõigi vajadusi, suutlikkust ning piire; töötame kollektiivselt, et takistusi ületada. Nendele, kes ei tea –  Ülase12 on isemajandav hierarhiateta antikapitalistlik sotsiaalkeskus, mis seisab patriarhaadi ja seksismi vastu ja kus vahetatakse ideid kohalolijaile kordaminevatel teemadel, näiteks migratsioon, vaimne tervis ja sugu. Ülase eesmärk ei ole olla teistest võimsam ja edukam, vaid väheste vahenditega hakkama saada, eksisteerida.

Kakskeelne veekatkestus

Päeval nagu iga teine, ei olnud Ülasel jooksvat vett ning läksime naabrilt probleemi kohta küsima. Eke, kaasaktivist, küsis naabrilt, et ega ta midagi vee kohta ei tea. Eke küsis seda eesti keeles. Naaber vastas, et vett pole olnud terve päev. Ta vastas eesti keeles, ilmselge vene aktsendiga. Eke päris veel veidi, seekord vene keeles, mis on tema jaoks võõrkeel, millele naaber vastas vene keeles, oma emakeeles. Lõpuks jätsid nad hüvasti, kasutades mõlema keele segu.

Mäletan seda juhtumit nii selgelt, kuna see oli tähelepanuväärne: kunagi varem polnud ma täheldanud Eestis sellist kollaboratiivset kakskeelset vestlust. Kumbki ei pahandanud teise grammatiliste vigade või raske aktsendi üle. Kumbki ei kiitnud teise keelelisi võimeid ega käitunud üllatunult, justkui oleks see, kui keegi teisest etnilisest grupist – kui eufemistlik on 30% protsenti elanikkonnast vähemusrahvuseks nimetada? – räägib tema emakeelt, kas anomaalia või kohustus.

Koostöö ühise eesmärgi nimel – jättes kõrvale haavatud natsionalistlikud egod, moraalse üleoleku tunde või valdavad ja pahatahtlikud stereotüübid – on üks Ülase kommuuni tunnusjooni. Ligipääs (keeleline või muu) on väga tähtis. Tänu kommuuni multikultuursele taustale on inglise keel peamine suhtluskeel, kuid vajaduse ja võimalikkuse korral pakutakse ka subtiitreid ja tõlget. Muidugi on paranemisruumi, näiteks ligipääs ratastooliga. Seda probleemi üritame lahendada “feministliku inimjõuga”, mis pole loomulikult parim lahendus, kuid tähendab, et oleme teadlikud, hoolime ja teeme nii palju kui saame, et raskusi ületada ja kaasata.

“Koostöö ühise eesmärgi nimel – jättes kõrvale haavatud natsionalistlikud egod, moraalse üleoleku tunde või valdavad ja pahatahtlikud stereotüübid – on üks Ülase kommuuni tunnusjooni.” Foto: Anton Porsche, Unsplash

Erinevus õitseb ohutus ruumis

Järjekordne üritus. On üpris vaikne ning sotsiaalkeskuse ainsas toas kõlab kõneleja hääl selgelt. Kuulda on kõlinat: rütmilist, pidevat. Keegi ei kurda selle üle, isegi mitte kõneleja. Keskendun ja märkan, et heli tekitab kõneleja ise, mängides metallist käevõruga, samal ajal ruumis edasi-tagasi sammudes ja rääkides vaimsest tervisest, paljad käsivarred armidega kaetud. Ta ei ole arst. Ta on ellujääja, aktivist, üks meist.

Kui oled tähelepanelik, võid märgata inimesi põrandal istumas, teisi paljajalu. Keegi kiigutab end toolil ühele-teisele poole, teine sööb snäkke, üks on tukkuma jäänud. Kõik võtavad osa nii palju, kui suudavad või tahavad; valitseb lugupidav atmosfäär, kuigi ruum on väga avatud erinevustele, normatiivsusest väljaspoole jäävale ja neuroatüüpsusele. Kõneleja on ilmselgelt ekspert, mis sest, et tema ekspertiisi ei ole tunnistanud ükski institutsioon ja see pärineb hoopis tema elukogemustest. Tema vaated ja arvamused on puhtalt subjektiivsed – nagu kõigi teiste – ja ta ei räägi võimupositsioonilt, vaid sõbrana.

Vaimse tervise ja trans-üritustel pöörame tähelepanu esindatuse küsimustele, lastes inimestel iseenda eest rääkida. Istume eesmärgipäraselt maha ja arutame läbi oma reeglid, et luua ohutut ruumi. Siiski ei ole see midagi, mis juhtub mistahes ja igal Ülasel toimuval üritusel. Näiteks ei pälvi kõik arvamusavaldused tunnustust ja juhul kui keegi on teiste suhtes ebaviisakas, päritakse tema käest aru ning vajaduse korral palutakse tal lahkuda. Me hoolitseme üksteise eest ning võitleme igasuguse kiusamise ja vägivalla vastu. Teeme seda koos, taasluues ja toetades neid käitumismudeleid, mida tahaksime näha peegeldatuna üldisesse ühiskonda.

Pese oma nõud

Lõppes just üritus puuete ja seksuaalsuse kohta. Inimesed tunduvad väsinud ning rahulolevad. Tõuseme üles ning hakkame ruumi korda seadma. Mõned pesevad nõusid, teised pühivad põrandat; viime toolid allkorrusele, pakime ning jaotame laiali allesjäänud vegansuupisted. Kuna meid on kokku kümme, lõpetame korrastamise kiiresti, lukustame uksed ning lähme koju.

Kuigi selline pilt võib sotsiaalkeskustes või klubides olla väga haruldane, on see väga harilik mõne sõbra peol või perega kodus olles. Ülase12 on isemajandav koht, mis tähendab, et me kõik võtame toimuvast osa. Eri viisidel koostööd tehes on vastutus ja töö jagatud ning sellega on kergem toime tulla. Üritustel, nagu vestlusringid ja filmiõhtud, pole sissepääsumaksu, kuid annetused on teretulnud. See lubab igal ühel meist otsustada oma suutlikkusele vastavalt, kui palju saame panustada. Samuti saavad inimesed kaasa aidata üritusi organiseerides, ruumi koristades, suupisteid tehes või mistahes muul moel. See kombinatsioon autonoomiast ja koostööst teeb Ülase ligipääsetavaks ja avatuks inimestele mitmesuguste finants- ja ajavõimalustega. Inimesed on teineteisest liiga erinevad, et rakendada kindlaid standardseid nõudeid kommuuniga liitumiseks. Kui inimesed hoolivad, on nad helded erinevatel viisidel.

“Me teame, et oleme haavatavad, kuid see on meie tugevus.” Foto: Himanshu Singh Gurjar. Unsplash.

Miks seadus pole lahendus

Ülase12 on kahtlemata feministlik paik, kuid võib-olla on seda raskem sellena ära tunda, kuna feministlikud ideaalid, mille eest võitleme, on palju laiema ulatusega kui teised feminismi tüübid.

Kui ühel päeval väheneb lõpuks palgalõhe naiste ja meeste vahel, kas kaob maagiliselt ära ka palgalõhe eesti ja vene keele rääkijate vahel? Kuidas oleks cis– ja transsooliste vahelise palgalõhega? Kas vaesus väheneks oluliselt või oleks kõigi miinimumpalk suurem?

Kui kooseluseadus on lõpuks täielikult rakendatud, kas mittekodanikud saavad siis oma perekondadega taasühineda? Kas paraneb nende perekondade tunnustamine, mis ei ole monogaamsed? Kas perekonna loomine muutub kergemaks nende jaoks, kellel pole finantsilisi ressursse, toetusvõrku, turustatavaid oskuseid? Kui kunagi võetaks vastu üldarusaadav diskriminatsioonivastane seadus, kas see lõpetaks kiusamise tänavatel, koolides, perekondade sees? Kas oleks võimalik saavutada tõeliselt võrdne ligipääs haridusele, tervishoiule, töökohtadele?

Ülase12 on pühendatud ohutute feministlike paikade loomisele ja jagamisele, kuid teeme seda alt ülespoole isemajandamise, ressursside jagamise ning üksteise harimise kaudu. Me teame, et oleme haavatavad, kuid see on meie tugevus. Kuna rabeleme, et hakkama saada, mitte edu saavutada, oleme painduvamad, võimelised kohanema ja tulema toime meie väga mitmekesiste ning pidevalt muutuvate vajadustega.

Mõned teist ei pruugi olla veendunud, et “feministlik” on parim sõna kirjeldamaks kohta, kus hoolitsuspoliitikat igapäevaselt rakendatakse. Tegelikult ei ole see oluline, kuna tegemist on ju vaid ühe sildiga. Kuid kohe kindlasti on Ülase koht, kuhu tahan kuuluda.

*Amaranta/Torian on Ülase12 aktiivne liige, kuid selles artiklis väljendatud arvamused on isiklikud.

Tõlkinud Hedvig Madisson, toimetanud Aet Kuusik.