Mis on sugu? 3. osa – külastame loomaaeda
Sageli on soost ja seksuaalsusest rääkides kuulda argumente, mis lähtuvad loomade elust ja käitumisest. Ka Eesti avalikus arutelus kohtab viiteid loodusseadustele ja loomariigile, millega julgelt põhjendatakse poliitilisi valikuid (tavaliselt seda, miks valikuks on mittemillegi tegemine – sest ühiskonda ei saa ometi muuta loodusseadustevastaseks).
Üks näide on klassikute hulka kuuluv sõnavõtt templiahvidest, millega endine riigikogu liige Arvo Sirendi säras riigikogu kõnepuldis ajal, kui menetleti soolise võrdõiguslikkuse seadust.
„Näiteks säilivad paljud loomaliigid tänu sellele, et sooline ebavõrdsus on sügavasti juurdunud. Näiteks templiahvid. Ahvide ühiskond, muide, on vanem kui inimühiskond, järelikult on ta meile ka eeskujuks selles mõttes, et ta on kauem kestnud. Ma ei hakka rääkima seeneliikidest, mis seal soojal maal ühe ööga kasvavad, ega ka ahvide liikidest, kes seal templis elavad, aga hommikul, kui need kübarseened on parajasti söömiskõlblikud, siis on võimalik neid ära süüa tänu sellele, et ahvide hulgas valitseb hierarhia. Kui kõik korraga neid sööma läheksid, kui kõigil oleks võrdne õigus, siis tallataks seened viimseni puruks ja mitte keegi ei saaks süüa. Kui te olete vaadanud National Geographicu filme, siis olete näinud, et…“ [1]
(Ei, me vaatasime sellel ajal krokodill Genat ja mõtlesime, et huvitav, kas Potsataja on ahv.)
Sirendi jättis kasutamata suurepärase võimaluse olla vait ning jätkas filosoofilisi mõtisklusi inimõiguste teemal:
„Nii et ärgem hakakem vaidlema nende asjade üle, mis on loodusseaduste vastu. Sootsium ei pea ühiskonnaseadusi loodusseadustevastaseks kujundama. Inimesi ei saa seadusega võrdseks teha, kui nad tegelikkuses ei ole võrdsed, ei saa olla võrdsed ega tohiks olla võrdsed. Me peame mõtlema inimkonna tulevikule. Tänan!“ [1]
Illustreeriva näite abil ütles Sirendi välja selle, et ka inimeste kujundatud ühiskonnas peaks kehtima hierarhia. Inimesed mitte ainult ei ole võrdsed, vaid nad ka ei tohiks olla võrdsed, sest võrdsed õigused seavad ohtu inimkonna tuleviku. Mõelge ahvidele.
Ebaloomulik loodus
Bioloogiast leidub igasuguseid näiteid, muuhulgas ka eri sotsiaalsete suhete ja kooseluvormide kohta. Kuid sama arvukalt ka soovahetajate, hermafrodiitide, samasooliste seksuaalpraktikate ja ilma paaritumiseta paljunemise kohta.
Evolutsioonibioloog ja zooloog Malin Ah-King on näidanud, et kuigi ühiskonnas kirjeldatakse sageli bioloogilisi soolisi erinevusi kui olemuslikke ja mittemuutuvaid, ning seksuaalseid praktikaid, mis langevad väljapoole emane-isane nähakse kõrvalekalletena, on loomariigis esinev variatsioon sedavõrd suur, et see teadmine tuleks ühildada üldise pildiga soost ja soolisusest. [2] Kui vaadata National Geographicu loodusfilme, võib tõesti jääda mulje, et ainult emased ja isased paarituvad omavahel, tegelikkus on aga midagi muud.
Mõned näited kireva loomaelu kohta: krokodillide ja enamiku kilpkonnade munad saavad areneda nii emaseks kui ka isaseks, tulemuse määrab ära temperatuur muna arenemisfaasis.
Krokodill, kellest oleks võinud saada emane.
Osade loomaliikide puhul on kõik isendid soovahetajad, näiteks paljudes krevetiliikides kooruvad alguses isased ning arenevad teatud kehasuuruse juures edasi emasteks.
Kalade, austrite ja usside puhul on soovahetus tavaline teatud tingimustes (nt, kui muutub temperatuur, happelisus või sotsiaalne interaktsioon). Ühe kalaliigi puhul (lad Thalassoma bifasciatum) on sugu sotsiaalselt määratud – see sõltub suuresti sellest, kas isend kasvab üles üksinduses või koos teistega.
Mesilastel on jälle teistsugune süsteem: viljastamata munarakkudest saavad isased ja viljastatud munarakkudest emased, kes arenevad edasi kuningannadeks või töölisteks, sõltuvalt toitumisest. Mõned liigid (nt kala-, sisalike- ja putukaliikide seas) koosnevad ainult emastest, kes munevad viljastamata mune, millest omakorda arenevad uued emased. Lehetäidel koosnevad terved generatsioonid ainult emastest, samas kui järgmine generatsioon võib koosneda emastest ja isastest. Loetelu võiks jätkata pikalt ning lisaks soole ja paljunemisele tuua juurde ka „soorollide“ käsitluse.
Loomariigil ja loodusseadustel põhinevaid argumente on võimalik kasutada ükskõik millisel poliitilisel eesmärgil. Arvo Sirendi valis templiahvid ja argumenteeris, et kui Eestis keelatakse ära soopõhine diskrimineerimine, satub inimkonna tulevik ohtu. Kümme aastat hiljem on sagedased loomariigil põhinevad argumendid samast soost inimeste vahelise kooselu ja abielu kontekstis – argumendina kasutatakse nii seda, et kuna loomad „samasooliste“ seksi või kooselu ei praktiseeri, on see ka inimeste juures „ebaloomulik“, kui ka seda, et kuna samast soost loomad paarituvad või praktiseerivad kooselu, on see ka inimeste puhul „loomulik“.
Fakt on see, et loomad paarituvad nii samast soost partneriga (nt inimahvi bonobo ehk kääbusšimpansi juures on kõikidel isenditel paaritumispraktikaid mõlema sooga) kui ka kooselu (nt Hawaiil elavate Laysani albatrosside juures moodustavad 30 protsenti pesitsevatest paaridest samast soost linnud), kuid ainus järeldus, mida sellest teha maksab, on see, et inimesi puudutavate otsuste puhul tuleks argumenteerida inimestest lähtuvalt.
Fakt on see, et esineb nii samast soost loomade paaritumist (nt inimahvi bonobo ehk kääbusšimpansi juures esineb kõikidel isenditel paaritumist mõlema sooga) kui ka kooselu (nt Hawaiil elavate Laysani albatrosside juures moodustavad 30 protsenti pesitsevatest paaridest samast soost linnud), kuid ainus järeldus, mida sellest teha maksab, on, et inimesi puudutavate otsuste puhul tuleks argumenteerida inimestest lähtuvalt.
Vastasel korral võib ennast leida maailmast, kus emased söövad isased pärast paaritumist ära (nt harilik ristämblik).
Allikad:
[1] Riigikogu stenogramm 22. I 2003.
[2] Ah-King, Malin. 2011. „Biologins paradox: föränderliga kön och rigida normer“. Lambda Nordica nr 4/2011.
Loe ka:
