Kiilaspea ja väiksed rinnad. Alvar Loogi juhtum

Vasakul on Mihkel Kunnus ja paremal Mart Sander

Öeldakse, et ajakirjanduse jaoks ei ole uudis mitte see, et koer hammustas inimest, vaid see, et inimene hammustas koera. See loogika kehtib ka hiljutise juhtumi puhul, millel kohe natuke pikemalt peatun. Nimelt avaldas Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loog 14. mail oma koduväljaandes isegi veebimeedia kohta tavatult pika artikli pealkirjaga “Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom?”. See kujutab endast naeruväärsuse piiril põhjalikku arveteõiendamist Facebookis tegutseva feministliku grupiga “Virginia Woolf sind ei karda”. Nimelt kommenteeriti grupis kriitiliselt nädalapäevad varem Postimehe kultuurirubriigis ilmunud Loogi arvustust Eia Uusi romaanile “Tüdrukune”. Loogile tundusid kommentaarid tema isiku, soo, vanuse ning välimuse kohta piisavalt räiged, et mõelda postituse, mida jagati sõnadega “Mees ülbitseb”, peale kohtu poole pöördumise peale.

Ühe konkreetse kommentaari meeldivaks märkinute kohta teeb Loog oma artiklis tõelist detektiivitööd, uurides laikijate töökohti ning hariduskäike ja tuues välja nende ühiskonnas silmatorkavalt lugupeetavaid positsioone. Parlamendiliige, õppejõud, ERMi töötaja, nädalalehe toimetaja … (Loog kasutab nende puhul oma artiklis küll initsiaale.) Kuri kommentaar feministlikus grupis ise kõlab järgmiselt: “See Loogi arvustus kõlab, nagu mingi keskealine pervert oleks sattunud piiluma kusagilt august gümnaasiumiealiste tüdrukute duširuumi: tüdrukutest ta midagi ei jaga, nende hingeelu teda ei huvita, aga pihku peksta kõlbab küll.”

Lisaks lubab teine sealne kommenteerija, tuntud kirjanik ja tõlkija, endale mürgiseid märkusi Loogi välimuse, tema punapõskede ja “kiilaspeakese” kohta. Keegi arvab, et arvustuse seksistlik ja naiste ning feminismi suhtes üleolev toon on tingitud kirjutaja testosteroonitasemest ja seda põhjustavatest munanditest.

Mida me siin aga tegelikult näeme? Vaid õige natuke nihkes peegelpilti sellest, mida kogeb enamik naissoost autoreid – ükskõik, mis ala autoreid –, astudes kas oma sõnavõttude või siis loominguga avalikkuse ette.

Naise välimus, vanus ja (üldjuhul kõigest oletatav) eraelu on peamised argumendid, mille kaudu need, kellele tema sõnum ei meeldi, püüavad naist diskrediteerida. Üldiselt on kommenteerijate arvates naissoost isik millegi suhtes kriitiline, kuna ta on ise vana, enamuse jaoks ebaatraktiivne, tal pole meest ning keegi ei ihalda teda seksuaalselt! Ja muidugi klassika – hüsteeria ja seksuaalne rahuldamatus!

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Rõhutan veel kord: selles, et lugupeetud ühiskonnaliikmed teevad avalikult ja oma nime all kellegi suhtes, kelle ükskõik, mis viisil edasi antud sõnum ei meeldi, seksistlikke ja šovinistlikke märkuseid, on maailma kõige tavalisem asi. Juhul muidugi, kui see avalik isik on naine.

Taolised seksistlikud ning šovinistlikud kommentaarid on igale kasvõi osaliselt avalikkuse ees tegutsevale naisele niivõrd tuttavad, et nad ei pea harilikult vajalikuks neile enam reageeridagi. Isegi Eesti edukaim blogija Mallukas (kodanikunimega Mariann Treimann) on avalikult rääkinud, kuidas tundmatud mehed saadavad talle regulaarselt sõnumeid, et nemad küll ei taha teda “panna”. On ka karmimaid näiteid: tuntud Eesti feministlikule kunstnikule Mare Trallale, kelle eelmisel suvel Pärnus tehtud šovinismivastase performance’i fotosid hakati üle maailma sotsiaalmeedias sihilikult postitama, saatsid paljud mehed ja ka naised tapmis- ning vägistamisähvardusi. Tema figuuri kritiseerida ei pidanud paljuks ka tuntud Eesti mehed. Postimehes aeg-ajalt isegi kunstist kirjutav ajakirjanik Neeme Raud kommenteeris Mare Tralla performance’it Facebookis väljendiga “õudusstriptiis”. Üsna – parema väljendi puudumisel – “lihtne” inimese kohta, kes pretendeerib mingilegi arusaamale kunstist …

Taolistele lahmivatele hinnangutele reageerimine, olgu need ilmunud anonüümselt lehesabades, sotsiaalmeedias või mujal oma nime all, tundub paljudele naiivne ja üliemotsionaalne. Sellised kommentaarid ja arvamused on naiste suhtes norm, mitte erandite jada.

Seda minu isiklikel kogemustel põhinevat arvamust kinnitab hulk rahvusvahelisi uuringuid. Jah, naiste kirjutatud artiklite või muude meedias ilmunud väljaütlemiste suhtes ollakse palju kriitilisemad kui meeste omade. Jah, nende kohta ilmunud kommentaarid on isiklikumad, seksistlikumad ning šovinistlikumad. Ja jah, nende lugemine mõjutab arvamust (naissoost) autori väljaütlemiste kohta. Nende autoriteet ning sõnum kannatab tänu kommentaaridele, millest lõviosa on kirjutanud mehed. See mehhanism laieneb isegi naissoost sporditeadustajatele!

Samas lubab 90% meediaväljaannetest internetikommentaare, kuna need paraku suurendavad väljaannete loetavust. Tänapäeval on end lisaks jõuliselt tõestanud sotsiaalmeedia, “igameheõigus” öelda kõige ja kõigi kohta, mis vähegi pähe tuleb.

Kõike seda arvestades – aga ainult asja sooneutraalselt võttes! – sattus Postimehe kirjandustoimetaja täiesti tavalisse, kuigi omajagu ebameeldivasse olukorda. Liiga tavalisse, et see mingitki uudiskünnist ületada võiks. Mida aga tema teeb? Kasutades oma ametialast positsiooni, avaldab ta pika-pika vasturünnaku, milles kritiseerib väljendeid tagasihoidmata nii 8000 liikmega sotsiaalmeediagruppi, tänapäevast feminismi kui ka mitut kommenteerijat isiklikult. Ta analüüsib grupis postitatud väljendeid ja lauseid süsteemselt, tuues põhjalikult välja nende solvava sisu. Pseudovabandab korduvalt. Rõhutab nende solvangute sügavust ning ulatust ning üritab “päevavalgele tirida” nende kommentaaride autoreid, nähes vaeva, otsides “paljastavat” infot nende töö- ja haridusalase tausta kohta. Sest me paraku ei ela sooneutraalses maailmas. Grupp naisi avalikult ilkumas mehe nii olemuse kui ka välimuse üle – see ongi see, et inimene hammustab koera.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Taolistele lahmivatele hinnangutele reageerimine, olgu need ilmunud anonüümselt lehesabades, sotsiaalmeedias või mujal oma nime all, tundub paljudele naiivne ja üliemotsionaalne. Sellised kommentaarid ja arvamused on naiste suhtes norm, mitte erandite jada.

Rõhutan veel kord: selles, et lugupeetud ühiskonnaliikmed teevad avalikult ja oma nime all kellegi suhtes, kelle ükskõik, mis viisil edasi antud sõnum ei meeldi, seksistlikke ja šovinistlikke märkuseid, on maailma kõige tavalisem asi. Juhul muidugi, kui see avalik isik on naine. Loog meesautorina aga satub enda jaoks nähtavasti ootamatusse ja totaalselt šokeerivasse olukorda. Ning loomulikult on Postimees, mis juba mõnda aega esindab muu hulgas meesõiguslust ning uuskonservatiivsust, selleks äärmiselt sobilik koht, kust ulatuslik vastulöök anda. (Teine Postimehe toimetaja Mihkel Kunnus, ühes isikus nii meesõiguslane kui ka perevägivalla eest kohtulikult süüdi mõistetud isik, arvustas samuti Eia Uusi raamatut “Tüdrukune”. Tema kui avalik feminismivastane heitis aga peamiselt ette selle peategelaste vähest moraalsust ja olematut konservatiivsetele pereväärtustele vastamist …)

Alvar Loog aga annab feministidele ikka täie rauaga tuld. Raskekahurvägi! Kui munanditele ja testosteroonile vihjamine, “pihkupeksmine” ja “kiilaspeake” feministlikus grupis on juba teda käivitanud, siis ei ole ta oma vasturünnakus “märatsevale naisšovinismile” (Loogi väljend) just klassikaline džentelmen. Väike valik tema kasutatavatest väljenditest: “küberruumi kanalisatsioon”, “kõrge kaarega soolikaid tühjaks laskma”, “vingus v#itud virtuaalsel saunalaval”. Ei mingitki püüdlust olla oma vastastest parem, andestavam, moraalsem!

Üldiselt meenub siinkohal mulle enamiku ajast vähemalt oma visuaali ja hääletämbri poolest sõdadevahelist härrasmeest kehastada üritav meelelahutaja ja “multitalent” Mart Sander. Kes umbes kümme aastat tagasi vastas meeleolukalt Delfis minu kolumnis ilmunud kriitikale tema maalimisharrastuse tulemuse kunstilise taseme suunas. Nimelt ütles Mart Sander samas meediaväljaandes ehk Delfis vastuseks ajakirjaniku küsimusele, mida ta minu hinnangust tema maalimisoskusele arvab, et tema arvates on mul ebaproportsionaalselt väiksed rinnad! Kuna olen naissoost ja olin selleks ajaks piisavalt meedias figureerinud, ei olnud ma isegi väga üllatunud sellest reaktsioonist. Ükskõik, mida naine teeb, mida millestki arvab, alati võib “pädeva” vastulausena kritiseerida tema füüsilist välimust!

Jah, arvestades seda kõike, ei ole mul Alvar Loogist ühes tema mitme meessoole viitava atribuudiga, mille suunas Woolfi-grupi mõned liikmed õelutsesid, mitte karvavõrdki kahju. Tema nähtav ehmatus ja solvumine viitavad tema senisele teatavale privilegeeritusele ja hoitusele meesautorina. Privilegeeritusele, mille aeg on loodetavasti peatselt möödas.

Kui avalikkuse ees figureeriv mees riskib langeda täpselt sama lahmiva, seksistliku, isikliku või pseudoisikliku (spekuleeritakse autori või arvaja eraeluga, millest ta pole kunagi avalikult ise rääkinudki) räigustelaviini alla langeda, siis ehk jõuab nii meestele kui ka naistele, nende hulgas nii “äärmusfeministidele” kui ka meesõiguslastele nii mõndagi kohale. Näiteks, et sellised märkused ei ole ei asjakohased ega sobivad. Inimese karvakasvu, soo, riietusstiili, vanuse, tegeliku või oletusliku eraelu, seksuaalse orientatsiooni, juuksevärvi, kehaehituse, perekonnaseisu, rahvuse, etnilise päritolu ründamine sooviga teda paika panna pole ei jätkusuutlik, veenev ega ka lihtsalt aus strateegia.

Seega – ma loodan väga, et natuke naisšovinismi praegusel hetkel aitab ära kaotada või vähemalt parandada senist kommenteerimiskultuuri. Mille ohvriks on seni paraku langenud peamiselt naised. Sest olgem ausad – Alvar Loog sai Facebooki feministlikust grupist enda kohta teada vaid murdosa sellest, mida keskmine “avalik” naine peale oma väljaastumisi oodata võib.

Muuseas. Ma arvasin ja arvan Mart Sanderi maalimisoskusest väga halvasti sõltumata oma rinnakorvi suurusest. Aga vägagi sõltuvalt oma hariduse omandamisest veel allakäigueelses EKAs, kus näiteks plastilisele anatoomiale rõhku pandi, ja üleskasvamisest kunstiklassiku peres.

45
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Utoopiasari. Emane sinivaal

Mida tahta feministlikust utoopiast? Mina tahan lihtsaid asju. Selliseid, millest ma ise võidan. Ja muidugi ka selliseid, millest võidavad kõik…

Aasta sõimu ja iibepropagandaga

Pühapäeval tähistasime emadepäeva. Paradoksaalsel kombel juba teist korda kahe kuu jooksul. Nimelt peeti märtsis naistepäevakonverentsi, kus räägiti peamiselt ainult emadusest…