fbpx

Rootsi soofotograaf tarbis nädal aega Eesti meediat

Kuidas mehed tünnisaunas käivad. Allikas: kuvatõmmis Õhtulehest

Korraldasin hiljuti 2021. aasta Tallinna feministlikul foorumil (TALFF) töötoa oma erialasel teemal: soostereotüübid meedias ja normikriitiline fotograafia.

Minu osaluse puhul otsustasime koos korraldaja Nele Laosega, et oleks huvitav muuta nädalaks minu dieeti: koduse Rootsi ajakirjanduse asemel tarbisin nädala jooksul hoopis Eesti veebiajalehti, võttes appi Google’i tõlke.

Mõeldud, tehtud. Võtsin ette päevalehed Postimees, Õhtuleht ja Eesti Päevaleht, nädalalehe Eesti Ekspress ning ärilehe Äripäev.

Enne, kui uurime, milliseid avastusi ma nädala jooksul tegin, pean tunnistama, et ma pole kunagi Eestis käinud. Olen külastanud kõiki selle naaberriike – Soomet, Lätit ja Venemaad –, kuid Eestisse pole ma veel jõudnud. Seepärast palun vabandust võimalike kultuuriliste valestimõistmiste eest. Normid on ühtemoodi soonormidega sotsiaalselt konstrueeritud ja seega kultuurilised. On igati võimalik, et väljavalitud näidetes on mõni nüanss minust mööda läinud. Olen parandustele avatud. 

Kui arvate, et minu analüüs mis tahes foto kohta on täiesti vale, ärge peljake sellest mulle teada anda aadressil genderphotographer@gmail.com.

Aga vaatame nüüd, mida ma Eesti uudistest kohaliku soolise dünaamika (või stereotüüpide) kohta õppisin.

1. Naiselik vs. mehine viis tünnisaunas käia

 

Tunnistan, et see Õhtulehe artikkel tundub olevat sisuturundus, mitte tegelik uudis. Aga arvan, et see on siiski paljuütlev.

Ah et nii naudivad Eesti naised tünnisauna!

Nad muudavad selle koos oma täpselt ühesuguste sõbrannadega koduspaaks. Nad rüüpavad vahuveini ja jäävad keset päeva toitvatest puuviljakokteilidest svipsi. Neil on seljas ühesugused mustad trikood ja juuksed on mässitud rätikusse, et need kräsuseks ei muutuks. Ees on päikeseprillid, et kaitsta silmi pimestava lume eest (???).

Kui näitasin seda fotot Tallinna feministliku foorumi töötoas, kostis kuulajate hulgast kohe mitu kaebust.

„Me ei joo saunas vahuveini. Me joome õlut!“

„Miks neil nii palju riideid seljas on? Saunas ja kümblustünnis ollakse tavaliselt alasti.“

„Miks see sooliselt eristatud on?“

Tõesti väga head küsimused. Artiklis tuuakse välja, et „tünnisaun, mis heale lapsele omaselt laialt tuntud ka kümblustünni nime all, pole ainult naistele ja nende ilurituaalidele …“.

Olgu. Kuidas siis mehed tünnisaunas käivad?

Siin on vastus! Mehed tirivad tünni otse oma eramotokrossiraja äärde. Sinna pargivad nad ka oma mootorrattad. Sest meestel on vaja midagi muud vaadata, et nad kogemata üksteisega silmsidet ei looks, sisukasse vestlusse ei koperdaks ega, jumal hoidku, vilksamisi üksteise tätoveeritud kehasid näeks.

Isiklikult arvan, et nendest kahest lämmatavalt stereotüüpsest olukorrast meenutab selles tünnisaunas istumine kõige rohkem õudusunenägu. Istuge siis vähemalt seal tünnis! Või on lõõgastumine liiga gei?!

2. Elektrihinna tõustes saab vähem kooki

 

Ma ei suuda otsustada, kas see praegust energiakriisi käsitleva artikli jaoks valitud foto on meelega naeruväärne või mitte.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Foto koos pealkirjaga tuletab meelde 1950. aastate seksistlikud reklaamid, näiteks selle vana hea pärli:

Rootsis on anonüümne blogi nimega „Kohaliku ajalehe pettumused“, kus kogutakse just sedalaadi fotosid: nähtavalt meelehärmis inimene meelehärmi põhjustava asja kõrval. Selles näites on selleks külm radiaator (kasuka järgi vaadates). Lisaks peos olevad rahatähed – mida on liiga vähe!

See on väga otsene viis probleemi näitlikustada. Proovime aga vaadata stiilist mööda ja keskenduda rohkem soolistele sõnumitele … Miks on kütmisest rääkides just naine radiaatori ees põlvili? Miks mitte mees?

Sedalaadi stereotüüpe kinnistavad pildid viitavad sellele, et just naise töö on kodu ja selle energianäljaste seadmete eest hoolitseda, ja tagada, et kook on laual. (Ja see sellel naisel ebaõnnestus!)

3. Issile meeldib end puitpaneelide taha peita

 

Kõigepealt tahtsin veenduda, et ma ei mõtleks heteronormatiivselt …, kontrollisin, ja selle artikli autoril tundub olevat meessoost abikaasa.

Kahju, et ta ei jõudnud sellele armsale perepildile!

Tõsiselt rääkides – mind ei häiri selle artikli juures ei foto, pealkiri ega mitte miski muu artiklis. Mind häirib, et pole sarnaseid artikleid, mille autor oleks mees.

6. globaalse meediamonitooringu projekti (GMMP 2020) järgi on kolm neljandikku Euroopa uudisteartiklite ekspertidest mehed. Kuid ühes valdkonnas tõmbavad mehed end autoriteetse allikana tagasi: kuidas toimida lastega.

Kui Postimees tahaks anda panuse soolisesse võrdõiguslikkusesse, võiksid nad lasta rohkematel meestel väljendada arvamust lastekasvatuse kohta või lasta neil teha ülevaade viimastest uuringutest sel teemal. Kui nähakse rohkem mehi rääkimas enesekindlalt näiteks laste soovitatavast vanusevahest peres, saaksid paljud mehed innustust võtta laste eest hoolitsejana rohkem vastutust, või vähemalt mitte lihtsalt eeldada, et laste ema käes on kõik vastused ja lahendused. See vabastaks omakorda rohkem naiste aega, et jagada ajakirjandusega oma eksperditeadmisi ka muudel teemadel kui lapsed.

Ja nii ongi.

4. Kui mehed on õnnelikud, on seda selgesti näha

 

Oo, Tallink teenis kasumit! Milline meeldiv üllatus, vähemalt pealkirjade põhjal. Ja vaadake, kui rõõmustav on see Tallinki tegevjuhi Paavo Nõgene ja enamusaktsionär Enn Pandi jaoks.

Naiste objektistamise, seksualiseerimise ja dehumaniseerimise kohta massimeedias võib rääkida nii mõndagi, kuid miski, millest vaevu räägitakse, on see, kuidas mehi dehumaniseeritakse. Neil ei lubata näidata välja kogu inimemotsioonide spektrit. Selle nurga alt vaadates on meeste emotsioonivalik üsna nigel.

See foto kujutab muidugi ka võimu. Isegi kui te ei teaks, kes need kaks alfakassi on, teaksite seda, et nad on olulised. Kaks kivinägu vahetab teavet. Pilt on tehtud alt üles, mis on läbi aegade tõestatud meetod kellegi sümboolse jõu võimendamiseks (mõelge propaganda peale), näidates neid suurema, domineerivama ja muljetavaldavamana.

Nad näitavad ka meedia kõige levinumat soolist mustrit: mehi kujutatakse aktiivsena. Nad ei ole passiivsed, nad ei poseeri. Vasakul olev boss isegi liigub – vahest alustab ta kohmakat käepigistust.

Nende jõuliste meeste ärksuse veelgi tugevamaks rõhutamiseks on taustal uinunud naine.

5. Naised on väga praktilised – nad ei võta palju ruumi

 

Kui tegu pole just mingi skandaaliga, on mul raske ette kujutada, et meessoost poliitikut nii kujutataks: pooleldi peidus olevana.

Nimetan sedasorti fotosid peitusepiltideks: naised piiluvad välja raamatuvirnade või nurkade tagant või peidavad end puude taga.

Sellest on kahju, sest kui fotograaf astunuks kõigest kaks sammu vasakule ja Eesti justiitsminister Maris Lauri poleks pooleldi varjus, näeks see tõenäoliselt välja kui võimuportree. Käed ristis. Selg sirge. Intelligentne, teadmishimuline pilk. Kahju, et mingi sinine, must ja valge kangas ette jäi.

Peitusemäng! Mina näen ministrit.

6. Mehele meeldib sõrmega osutada

 

Ta seisis vaikuses. Vaatas oma tühja nurgapealse kontori panoraamaknast välja. Kui oli möödunud nelikümmend minutit, tõstis ta lõpuks sõrme ja ütles: „Sinna kiriku otsa ehitan ma tünnisauna.“

7. Normilõhkuja ei suuda kunagi tõeliselt normi eest põgeneda ja üks pilt võib tühiseks teha tuhat sõna

 

Edukas eesti maalikunstnik Sirje Runge otsustas mitte lapsi saada, et teha karjääri kunstnikuna, ja pealkirja järgi ta ei kahetse seda.

Kuid see pole lugu, mida räägib artiklile lisatud foto.

Sirje Runget on kujutatud, käsi suu ees. Tõstetud kulmudega. Käes tihedalt kõrva vastu surutud telefon. See on näoilme, mis kehakeeleekspertide sõnul edastab üllatust, šokki, muret või kahetsust. Ta oleks nagu just kuulnud halba uudist.

Mis veel hullem, Sirje Runge kunstist pole pildil hõngugi. See pole kunstniku kujutamisel vajalik. Artikli kohta, mis peaks edastama sõnumit, et laste puudumine ei tekita temas tuska, ning rõhutama tema edu ja saavutusi kunstnikuna, näeb ta välja hoopis … üsna üksildane.

Loomulikult on juba selle intervjuu olemasolu norme lõhkuv. Lugu naisest, kes on pidanud vastu ühiskonna, meedia ja normide survele lapsi saada ning otsustanud elada lastevabalt (mitte lastetult), võib olla pöördeline kellegi jaoks, kes tunneb samuti, et laste kasvatamine pole tema jaoks.

Sirje Runge juhib ka ise artiklis tähelepanu sellele, et ta murrab norme juba sellega, et ta on 70-aastasena meedias nähtaval. GMMP 2020 järgi on ainult 3% kõigist uudistes esinevatest naistest 65–79-aastased, samal ajal kuulub sellesse vanuserühma 15% kõigist meedias esinevatest meestest. See on nähtus nimega sooline vanuseline diskrimineerimine.

Kuid ükskõik kui norme murdev see artikkel ka poleks, ei ole see normikriitiline.

Miks peab intervjuudes naistega – olgu neil lapsed või mitte – pidevalt mainima lapsi, kui teemaks on nende saavutused, erialased oskused või kunstilised ambitsioonid?

Miks ei küsita edukatelt meestelt peaaegu kunagi samu küsimusi? Kas pole mitte mehed tavaliselt need, kes avastavad liiga hilja, et nad on oma karjääri nimel ohverdanud pereelu ja lähedased suhted oma lastega?

Kas seda kirjeldataks sõnaga rabavalt, nagu praeguses pealkirjas, kui meessoost kunstnik tunnistaks, et valis laste saamise asemel töö ja prestiiži? Mina arvan, et selline pealkiri tunduks meile küllaltki võõras hoolimata sellest, kas elame Eestis või sõidame kruiisilaevaga veidi kaugemale ja anname Eesti ajakirjadele hinnanguid eemalt, sest maailm pole võrdne.

Kujutame ette, et maailmakuulus eesti helilooja Arvo Pärt otsustas mitte lapsi saada (tegelikkuses on tal kaks last), või, veelgi parem, et kuulsal rootsi filmirežissööril Ingmar Bergmanil polnud üheksat last viie naisega. Vaatame aga siiski Arvot, kuna ta on elus. Kas muusikut kujutama palgatud fotograafil tuleks idee paluda tal kahetsust täis pilguga aknast välja vaadata?

„Arvo Pärt, teile on kõne! Su olematud lapsed helistavad.“

„Oi? … Jah, Arvo kuuleb. Halloo?“

„…“

30
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.