Mündi kahest küljest …

Uskumatu, kui erinev on olla mees või naine. Ma olen üks neist “õnnelikest”, kes on kogenud mõlemat, nii seda, mis tunne on olla peetud naiseks, kui ka seda, kui sind peetakse meheks. Kui lugeja ei saa aru, millest ma räägin, siis ma tulen kohe kapist välja – olen transmees ehk siis mees, kes on elanud ka sellist elu, kus inimesed on mind küllalt pikka aega näinud naisena.

Mängisin enne kapist väljatulekut palju arvutimänge, eriti tulistamismänge. Kuna olin netis “ainus tüdruk”, kommenteeriti seda lõputult. Kui mängisin hästi, imestati ikka “vau, ise tüdruk”, ja kui halvasti, siis “pole viga, sa oled ju ikkagi tüdruk”… Kui ma praegu halvasti mängin, kupatatakse mind lihtsalt teise tiimi.

Kui olin 17, töötasin kalatöötlusettevõttes ja polnud veel kapist välja tulnud, kuigi sellele päris lähedal. Tegemist oli pereettevõttega, mida pidasid kaks mitte enam noort venda ja vanamees, kes oli nende isa. See nende isa oli tõsiselt rõve. Käperdas kõiki tüdrukuid, mind kaasaarvatud. Küsis, kas võib aidata mul tööriideid selga ajada, ei leppinud keeldumisega ja ajas ikkagi, nii et ma paigale tardusin. Otsustasime sõbrannaga sellest ülemusele (tema pojale) rääkida. Arvestage, et ma poleks iialgi seda ise teha julgenud. Poeg rääkis vanamehega, aga see ajas asja ainult hullemaks. Kõik läksid suvel mõneks ajaks puhkama, jäime ainult mina, mõned täiskasvanud mehed ja vanamees. Ma pidin niimoodi orjama, ei tohtinud kella 7–16 vahel ühtegi pausi teha, olgugi et tavaliselt tegid sama tööd korraga kolm täiskasvanud meest … Kui keegi mind kiitis või aidata tahtis, läks vanamees närvi. Tegin kõik ära, aga see jäi ka minu viimaseks tööpäevaks.

Olen nüüd, pärast kapist väljatulemist töötanud baarides, paljudes on olnud vanemaid inimesi ja igasugu pässe, aga minusse on alati suhtutud lugupidavalt ja mul pole vaja karta, kui pean minema vahetuse ajal meestevetsu puhastama. Siis olen kuulnud, kuidas kliendid räägivad mu naiskolleegidest, kui pirtsakad ja ülbed nad on … aga kui mina olen pirtsakas ja ülbe, on kõik vait.

Ma võin õhtuti üksi tänaval käia, ilma et peaksin paranoiliselt mõtlema, mis kõik juhtuda võib. Enne see nii ei olnud.

Ma võiks selliseid näiteid tuua veel lõputult ja kuigi soolise ahistamise ohvriks võivad sattuda ka mehed, on kõigi nende lugude taga naised, kes peavad olema sellisteks asjadeks valmis iga päev.

Islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk

Foto: Aaron Mello. Unsplash CC

Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik küsis kahe Eesti transsoolise mehe käest, kuidas nemad on mündi kahte külge kogenud.

August

(nimi muudetud):

“Enne üleminekut meheks Soomes spordikeskuses töötades kogesin naistevastast diskrimineerimist küll. Seal on reegel, et kui kollektiivis on rohkem kui teatud arv naissoost töötajat, siis peab organisatsioon olema välja töötanud arenguplaani selle kohta, et naistel oleks võrdsed võimalused karjääriteel. Seal tehti seda hästi formaalselt, koosolekul küsiti: “Noh, naised, kuidas teil läheb, kas keegi diskrimineerib või kiusab teid?” ja see oli kõik. On ilmselge, et keegi ei hakka selliselt esitatud küsimustele vastama, kui ahistaja võib su kõrval istuda. Sellest teemast liiguti sujuvalt edasi.

Teises keskuses töötades olid erinevad tööd tasustatud suhteliselt suure vahega: nimelt said mehed õhtuti teha ülesandeid, mis oli liigitatud ohtlikuks tööks. Selle tasu juurde lisati nn ohtliku töö tasu ja õhtul töötamise tasu. Kui ma avaldasin soovi ka neid ülesandeid täita, siis mu naissoost ülemus lihtsalt naeris viis minutit telefoni. Mul olid kõik eeldused ja oskused selleks olemas, ma oskasin juba aastaid ATV-ga sõita ja ehitustöid teha.

Samuti on mulle pakutud muid soopõhiseid ülesandeid. Töötasin näiteks ühes teenindusettevõttes, kus naiste riietusruumile pandi ette kardin. Kuna see oli liiga pikk ja lohises maas, siis ülemus käskis selle mul koju kaasa võtta ja lühemaks õmmelda, eeldades, et ma oskan või tahan seda teha. Et see käib minu kui naise töökohustuste juurde. Mu töö ei hõlmanud õmblemist.

Küll aga ei olnud mul Eestis probleemi naisena tööd leida, nagu siis, kui mind juba peeti meheks. Olin vist ka nii noor, et lapse saamise küsimus ei kerkinud kordagi päevakorda. Hiljem, pärast üleminekut soovitud soole on olnud töö leidmine keerulisem. Olen pidanud CV-st haridust ja oskusi vähemaks võtma, sest see ei ole mõjunud tööandjale positiivselt, kui kõik ausalt üles lugesin. Naise puhul tundus normaalne, et CV on täis mitut paralleelselt tehtud projekti ja hulka koolitusi. Intervjuudel käies on mu käest mitu korda küsitud suhte kohta vägijookidega, naisena mitte kunagi, kuigi CV-st on näha, et olen töötanud teenindussektoris, kus liikus alkoholi. Siis ma tulin selle peale, et targem oleks juba ise oma elulookirjeldusse lisada, et mind pole kriminaalkorras karistatud ja ma ei liialda alkoholiga. Ja see mõjus – järgmisel päeval helistas mitu tööandjat ja kutsus intervjuule. Samuti on minult assistendiks kandideerimisel küsitud, et miks ma juhiks ei kandideeri. Ma ei usu, et mulle naisena sellist küsimust iial esitatud oleks.

Soopõhisest ahistamisest – enne üleminekut baaris töötades tõesti käperdati kogu aeg, see oli justkui igapäeva osa. Tavaline oli ka see, et tehti ettepanekuid seksida, ka raha eest. Kui inimesed näevad, et ma olen mees, siis mind muidugi keegi ei käperda.

Mulle tundub, et meestevaheline vägivald on hästi ränk ja näiteks minul on öisel tänaval käia rohkem hirm, kui oli siis, kui mind peeti naiseks. On hirm, et vägivald kulmineerub ja sel võivad olla hullud tagajärjed. Naisena ma niivõrd ei kartnud, sest ma teadsin, et mind ei peksta läbi. Naised kardavad vägistamist … no mina olin füüsiliselt päris tugev, nii et mul otseselt seda hirmu ei olnud.

Kontseptsioonid nagu “traditsiooniline mees” või “traditsiooniline naine” on lihtsalt rumalus. Kõik saavad sellest aru ja ometi mängivad seda mängu. Ma arvan, et ka konservatiivid, neil on lihtsalt palju võita mingite soorollide ülalhoidmisest ja seepärast nad seda trummi taovad. Mõni otsib võimu ja teised plaksutavad kaasa.”

Foto: William Recinos. Unsplash CC

Paul

(täisnimi on toimetusele teada):

“Mul on proportsionaalselt palju rohkem kogemusi sellega, et mind on peetud naiseks, kuna olen praegu soovitud soole alles üle minemas.

Aga alles hiljuti peeti mind tänaval meheks, kui mult suitsu küsiti. Mees, kes seda tegi, oli väga sõbralik, uuris, millega ma tegelen ja kiitis tubliks noormeheks, kui kuulis, et õpin ülikoolis. Kui minusse on suhtutud kui naisesse, on suitsuvestlus mitu korda üle läinud hoopis ahistamiseks – sigareti saamisele järgneb soovimatu ebamugav lähenemine. Mulle tundub, et suhtumine on täiesti erinev. Minu kui mehe vastu tuntakse siirast huvi, naisele tahetakse ligi tikkuda.

Meenub väga hiljutine lugu. Käisin koos naissoost sõbraga jõusaalis. Letis arvati, et ma olen naine ja anti võti naiste riietusruumi. Olen aru saanud, et sageli mõjutab otsust minu soo kohta see, kes mu kõrval on. Naine ja mees sageli koos jõusaalis ilmselt ei käi. Garderoobis vahetasime riideid ja üks inimene, kelle kapp oli minu kapi kõrval, hakkas mind veidralt vaatama. Mõtlesin, et talle ei meeldi, et ma tema ruumi liiga palju hõivan, võtsin siis oma asjad ja läksin eemale. Ta jätkas mu poole kõõritamist. Lõpuks küsis ta mu sõbra käest mu sugu. Sõber ütles, et on, kes ta on – ta ei tahtnud ka mu soolisust vastu mu tahtmist välja rääkida. Olukord oli ühest küljest pingeline ja teisest küljest halenaljakas, ja ma leidsin, et ma pean teda veidi rahustama. Ütlesin siis: “Olen-olen, olen tüdruk,” millega ta paistis rahule jäävat.

Läksime edasi jõusaali, kus oli üks härra, kes paistis olevat vana jõusaalikala. Hakkasime vaikselt trenni tegema. Tema vaatab mind ja hakkab õpetama, kuidas masinaid kasutada, kuigi ma polnud üldsegi seda teenust tellinud. Tundus, et ta nägi minus kunagist ennast, ehk algajat noormeest tundmatute seadmete taga. Minu naissoost sõbrale ta mingit tähelepanu ei osutanud ja talle midagi ei õpetanud.

Võib tekkida küsimus, miks ma transmaskuliinse inimesena üldse läksin naiste riietusruumi. Aga mulle anti letist see võti. Ja ma ei ole pilkude või palju hullemate reaktsioonide eest kaitstud ka meeste riietusruumis, tegelikult on naiste riietusruum ilmselt turvalisem. Ma tunnen, et kui ma juba olen trenni tulnud, siis kuskil ma pean ju saama oma riided ära vahetada. Kui ma lähen trenni üksinda, siis ma kardan juba ette seda riietusruumiprobleemi. Koos sõbraga minna on turvalisem.

Õhtul tänaval kõndides on mul jälle hea meel, et mind võidakse pidada meheks, sest minus on hirm, et keegi võib mind seksuaalselt rünnata, arvates, et ma olen naine. Kuigi ma tean, et enamik vägistamisjuhtumeid toimub hoopiski tuttavate vahel või kodudes.”

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

Selle artikli koostamist on rahaliselt toetanud on Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Artikli sisu eest vastutavad vaid rahastatava projekti koordinaatorid ja artikkel ei pruugi kajastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu seisukohti ja tegevuskavu.