Naisi pelgavad erakonnad, mitte Eesti valijad

Nagu restoranis ei saa tellida rooga, mida menüüs pole, nii ei saa ka valida kandidaati, keda nimekirjas ei ole. Politoloog Maarja Lühiste kirjutab, et Eesti naiste vähene esindatus poliitikas ei tulene valijate eelistustest, vaid erakondade pakutud menüüvalikutest.

Oktoobris toimuvad kohalikud valimised lubavad nii häid kui ka halbu uudiseid enamikule Eesti erakondadele. Erakondade käekäigust veelgi olulisem on aga see, kuidas valijatel läheb ehk kui hästi esindatult ühiskondlikud grupid end tunnevad. Traditsioonidelt on eesti meesvalijad olnud naistest vähemalt arvuliselt paremini esindatud – nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil on meil meesparlamentääre ja -volikoguliikmeid oluliselt enam kui naisi.

Empiirilised uuringud pakuvad tugevat toetusmaterjali eeldusele, et naiste vähene osalus nii kohalikel kui riiklikel valimistel vähendab ka naiste sisulist poliitilist esindatust.

Akadeemiline kirjandus, mis keskendub just arvulisele või nn kirjeldavale poliitilisele esindatusele, esitab väite, et erinevate sotsiaaldemograafiliste ühiskonnagruppide sisuline esindatus on võimalik üksnes siis, kui valitud “näevad välja” nagu valijad.^{1  2  3}

Kui valijaskond laiemalt ei koosne peaasjalikult näiteks meestest, puudeta inimestest või ainult ühest rahvusest, siis samamoodi ei peaks demokraatlikult valitud esinduskogus olema (üle)esindatud vaid mainitud grupid. Ehk sisuline esindatus, mis viitab, et “valitud käituvad valijate huvides viisil, mis on nende suhtes esinduslik”⁴, on teostatavam, kui eri ühiskonnagruppide liikmed on esinduskojas ka ise füüsiliselt kohal^{5  6}. Empiirilised uuringud viimastest aastakümnetest pakuvad üsna tugevat toetusmaterjali eeldusele, et naiste vähene osalus nii kohalikel kui riiklikel valimistel tõenäoliselt vähendab ka naiste sisulist poliitilist esindatust.

Valijad ei diskrimineeri naiskandidaate

Kui eesti valija lihtsalt eelistaks mehi naistele, siis võime rääkida niinimetatud valijapoolsest diskrimineerimisest naiskandidaatide suhtes. Minu uuringu⁷tulemused 2023. aasta Riigikogu valimistest aga näitavad selgelt, et Eesti valijal ei ole midagi naiskandidaatide vastu. Kui arvestada kandidaatide algset positsiooni nii ringkondlikes kui ka riiklikes nimekirjades, siis kandidaadi sugu lõplikku häältesaaki ega tõenäosust saada valituks statistiliselt olulisel määral ei mõjutanud. See tähendab, et kui naissoost kandidaat sai samaväärselt hea koha nimekirjas kui meeskandidaat, olid tema võimalused valituks saamiseks võrdsed. Probleem peitub seega hoopis mujal.

Menüü määravad erakonnad

Nagu restoranis saab klient tellida ainult seda, mis on menüüs, nii saavad ka valijad valida ainult nende kandidaatide seast, kelle erakonnad on nimekirja pannud. Veelgi enam, nimekirjapositsioon, kuhu nad on pandud, loeb ka. Kuigi valijad saavad ringkondlikke nimekirju oma häältega „ümber teha“, järgib enamik valijaid erakondade antud signaali. See tähendab seda, et need kandidaadid, kes on nimekirja eesotsas, saavad oluliselt rohkem hääli, kui need, kes on keskel või tagapool. Minnes tagasi menüümetafoori juurde, kui kokk ja restoraniomanik otsustavad, et kala menüüs pole, siis klientidel pole võimalik sel õhtul kala tellida. Samamoodi, kui erakonnad panevad naised nimekirja lõppu – või jätavad nad hoopis välja -, ei saa valijad neid valida isegi siis, kui tahaksid.

Uuringu  tulemused 2023. aasta Riigikogu valimistest näitavad selgelt, et Eesti valijal ei ole midagi naiskandidaatide vastu.

Minu analüüs⁸ näitas, et peaaegu kõik erakonnad andsid eelmistel Riigikogu valimistel meeskandidaatidele parema lähtepositsiooni. Kui vaadata ringkondlikke ja riiklikke nimekirju eraldi, võis tunduda, et mõne erakonna puhul polnudki olukord nii paha. Tegelikkuses aga andis kahe nimekirja positsiooni kombinatsioon enamasti meeskandidaatidele eelise (Joonis 1). Kui välja arvata Eesti 200 ja SDE, on iga erakonnajoonise vasak alumine nurk kontsentreeritult sinine – see tähendab, et positsioonid, mis kõige suurema tõenäosusega tagasid koha Riigikogus (kõrge koht nii riiklikus kui ka ringkondlikus nimekirjas), läksid peaasjalikult meestele. Eriti silmatorkav oli see, et konservatiivseid väärtusi esindavates erakondades nagu EKRE ja Isamaa oli naisi kõige vähem ning nende positsioonid keskmiselt kehvemad.

Kohalike valimiste võimalus

Oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised pakuvad erakondadele suurepärast võimalust näidata, et nad ei arvesta mitte üksnes soolise võrdõiguslikkusega, vaid usuvad ka eesti valijasse. Kuna tõendeid selle kohta, et valijad oleksid soopõhiselt eelarvamuslikud, ei ole, võivad erakonnad julgelt nimetada rohkem naisi oma valimisnimekirjadesse ja panna neid parematele positsioonidele, kui siiani on kombeks olnud.

Kohalikul tasandil on soolisel tasakaalul eriti suur tähtsus, sest just volikogudes tehakse otsuseid, mis mõjutavad nii üksikisiku kui ka perede igapäevaelu kõige otsesemalt.

Kohalikul tasandil on soolisel tasakaalul eriti suur tähtsus, sest just volikogudes tehakse otsuseid, mis mõjutavad nii üksikisiku kui ka perede igapäevaelu kõige otsesemalt. See on ka oluline lävepakk tulevasteks Riigikogu valimisteks. Samas on praegune olukord murettekitav: ainult 20% linnapea ametikohtadest ja 20,3% vallavanema ametikohtadest on naiste käes. Kohalikes volikogudes on naiste esindatus küll parem (29,6%), kuid jääb siiski oluliselt alla naiste osakaalule Eesti ühiskonnas. Need numbrid näitavad, et kohalik tase vajab eriliselt tähelepanu ja erakondadel ning nende tagatubadel on võimalik seda olukorda lahendada.

Soovitused erakondadele ja valimisliitudele

Tuginedes eelpool viidatud andmetele, julgen erakondadele ja valimisliitudele soovitada järgmist.

1. Leidkem rohkem naiskandidaate – valijad ei karda neid valida, eriti kui erakonnad ja valimisliidud ise näitavad, et usuvad naistesse.
2. Vaadake üle oma kandidaatide valiku protsess – kas see eelistab meeskandidaate või pakub võrdseid võimalusi?
3. Mõelge juhtpositsioonidele – praegu on ainult viiendik linnapea ja vallavanema ametikohtadest naiste käes, kuigi volikogudes on naiste esindatus parem. Erakondade ja valimisliitude nimekirjades peaks kajastuma ka valmisolek nimetada naisi juhtpositsioonidele.
4. Kasutage ära kohalike valimiste spetsiifikat – rohkem ringkondi annavad võimaluse rõhutada konkreetseid kohalikke teemasid, kus naissoost kandidaatide kogemus võib olla eriti väärtuslik.

Eesti valija ei näi kartvat sooliselt mitmekesisemat poliitilist maastikku. Kui ka erakonnad (ja valimisliidud) saavad üle oma põhjendamatust hirmust diskrimineeriva valija suhtes ja panevad naissoost kandidaadid headele positsioonidele, on neil kõik võimalused edukalt kandideerida.

1. Krook, Mona L. (2010). “Why are fewer women than men elected? Gender and the dynamics of candidate selection.” Political Studies Review, 8: 155-168.
2. Mansbridge, Jane. (1999). “Should Blacks represent Blacks and women represent women? A contingent “Yes”.” The Journal of Politics, 61(4): 628-657.
3. Sapiro, Virgina. (1981). “Research frontier essay: When are interests interesting? The problem of political representation of women.” American Political Science Review, 75(3): 701-716.
4. Pitkin, Hanna F. (1967). The concept of representation. University of California Press.
5. Campbell, Rosie, Sarah Childs, and Joni Lovenduski. (2010). “Do women need women representatives?” British Journal of Political Science, 40(1): 171-194.
6. Krook, Mona L. (2010). “Why are fewer women than men elected? Gender and the dynamics of candidate selection.” Political Studies Review, 8: 155-168.
7. Lühiste, Maarja. (2024). “Sooline tasakaal(utus) 2023. aasta Riigikogu valimistel. Erakondade ja valijate mõju mees- ja naiskandidaatide võiduvõimalustele.” Riigikogu valimised 2003: Kiiresti kaotatud toetus. Tartu Ülikooli Kirjastus.
8. Lühiste, Maarja. (2024). “Sooline tasakaal(utus) 2023. aasta Riigikogu valimistel. Erakondade ja valijate mõju mees- ja naiskandidaatide võiduvõimalustele.” Riigikogu valimised 2003: Kiiresti kaotatud toetus. Tartu Ülikooli Kirjastus.