fbpx

Toimetuse veerg. Rahvuskonservatiivsusest võidavad vaid seda ellu viivad poliitikud

Illustratsiooni autor Brit Kikas

Rahvuskonservatiivsus on ideoloogia, mis põhineb vastandusel meie vs. nemad kus välisgrupile ei laiene samad õigused, mis sisegrupile, sest muidu jääks sisegrupp oma eelisseisundist ilma. Selline mõtteviis põhineb hierarhiatel ja määratlustel, mis aitavad tõmmata joont, millest ühele poole jäävad omad ja teisele poole ülejäänud. Selle joone taha võib jääda igaüks. 

Alanud valimiskampaanias on üks rahvuskonservatiivne erakond valinud ennast esindavaks sõnumiks loosungi „Päästame Eesti!“. Milline on see Eesti, kus päästmist vajavaid „meid“ eristatakse „nendest“, kes Eestit ohustavad? Kust läheb piir rohkem ja vähem omaks peetavate vahelt? Kes väärib heaolu, haridust, tervishoidu ja vabadust? Kelle huve kaitsevad päästjad-rahvuskonservatiivid, kes oma retoorikas peavad aadeteks riiki, kultuuri ja keelt? Kas Eestis sündinud inimene väärib rohkem hoolimist kui inimene, kes on siia jõudnud mujalt? Mitu põlvkonda peaks inimese ajalugu siin maal tagasi ulatuma, et ta natsionalistide silmis eestlaseks muutuks?

Neile küsimustele pole vastuseid, sest natsionalistlikul poliitilisel ideoloogial (mida Helir-Valdor Seedri sõnul Isamaa ja EKRE jagavad) pole muid põhimõtteid kui populism. Võib tunduda, et natsionalistide väärtused on iseenesestmõistetavad – rahvus, riik, kultuur. Kuid meelevaldne joon, mis on tõmmatud õigete eraldamiseks valedest, ei ole muutumatu, see liigub olenevalt sellest, kes võimul olevat tuumikut parasjagu ohustab või keda saab vähese vaevaga oma poliitilisteks eesmärkide nimel ära kasutada. Nendeks võivad vastavalt vajadusele olla lastetud naised, venelased, LGBT inimesed, valgest erineva nahavärviga inimesed, naistearstid, seksuaaltervise edendajad, teadlased, ukrainlased, inimõiguste aktivistid, keskkonnakaitsjad, feministid – kes iganes. Võib-olla taluvad natsionalistid üksikisikuid nimetatud rühmadest, eriti neid, kes omaenda gruppi vaenavad: naiste õiguste vastased naised ja inimtekkelist kliimasoojenemist eitavad teadlased aitavad populistide eesmärkidele kenasti kaasa.

Populistide huvi ei ole probleeme lahendada

Rahvuskonservatiivne populism peidab end mingisuguse „oma rahva kestmise ja hinge küsimuse“ salapärase loori taha, rõhudes üha rahva, riigi, kultuuri päästmisele ja noomides inimesi liigse leiguse pärast rahvuskultuuri suhtes. Sedasi loovad rahvuskonservatiivid sisemist vaenlast, kasutades sildistamistaktikas sõnu „punane“, „kommunist“, „vasak“, „sots“ sõltumatult sihtmärgi tegelikust poliitilisest maailmavaatest (vt Tallinna inimeste postkastidesse topitud rahvuskonservatiivne reklaamleht Vana Toomas 2/2022). Samas ei paku rahvuskonservatiivid mingisuguseidki lahendusi rahvakillule, kelle ühiskondlikule ilmajäetusele järjepidevalt rõhutakse – jääb vaid mulje, et nende valija põhiline kultuuriväljund on valgenahaliste eestikeelsete paljulapseliste heteroseksuaalsete tuumikperede kalkvel silme all, lipp püsti, skautide ja kodutütardena ringi käimine. Statistikanäitajate järgi on ilmajäetus üsna teistsugust nägu

Kui poliitikute eesmärk peaks vähemalt teoorias olema avalike probleemide lahendamine, siis populistide modus operandi on leida või luua probleem ja seda mitte lahendada. Lahendamine on suisa vastunäidustatud, kuna see kahandab populistide toetust. Seega on ääremaastumine ja palgavaesus rahvuskonservatiividele kasulikud, sest need hoiavad inimesed ärritatuna ja piiravad kriitikameelt. Enda ette kujutamine pisikese ohustatud saarekesena, mida kõik ümberringi ründavad, annab justkui õigustuse olla närvilised ja paranoilised, sest siis hakkavad immigrandimasside, islamiseerumise, Euroopast sissevoolava geipropaganda, süvariigi ajakirjanduse, kultuurimarksismi, sooneutraalsete lasteaedade, aborti tegevate naiste ülekülluse ja juutide maailmavalitsuse probleemid viirastuma eriti tumedate tontidena ja mis kõige olulisem – need ei lõpe iial otsa, sest mudel genereerib neid automaatselt juurde. 

Eesti poliitika vajab alternatiivi rahvuskonservatismile

Äärmuslikud „rahva nimel“ tegutsevad poliitikud on pühendunud iga hinna eest võitma. Nende ainsaks tegelikuks eesmärgiks on võim ja üleolek, seepärast peavad natsionalistid enda loomupäraseks õiguseks haiget tegemist kõigile, keda eraldab oma ja võõra vaheline joon. Rahvuskonservatiivse sise- ja ka välispoliitika liikumapanevaks jõuks on moraali, avaliku huvi või justkui seni puuduliku stabiilsuse valges varjus lihtsakoeline võimuahnus. Võimulembusele on omakorda iseloomulik kokkulepete murdmine, vägivald ja ükskõiksus.

Muidugi ei hooli rahvuskonservatiivsed populistid mingitest inimestest. Nad ei huvitu muust kui vaid oma poliitilisest edust, mille nimel läheb kõik kaubaks. Kuidas teisiti mõtestada seda üksmeelset natsionalistlikku mõminat, et Ukraina inimesed peavad jääma „oma riiki üles ehitama“, mitte massiliselt pommide eest põgenema? On ju teada, et paljud sõjapõgenikud pöörduvadki koduriiki tagasi, mõned vaid paari nädala või kuuga. Kui Ukrainas kuulutatakse ühel päeval välja rahu, lähevad seda riiki üles ehitama nii laialipillutatud Ukraina inimesed kui ka paljud teised igalt poolt maailmast. 

Ajada ukrainlasi Eestist ära tähendab eelkõige allumist Putini Venemaa terrorile, mis on end ise Nõukogude kommunismi järjeks kuulutanud. Kui rahvuskonservatiivid tahavad sõbralikke suhteid Putiniga ja annavad segaseid sõnumeid, kas Eesti ikka peaks kuuluma NATOsse – mis Venemaa imperialismi peletab! – siis mida täpselt EKRE „Päästame Eesti!“ või Isamaa aateparteilisuse sisu endast kujutab? Kes Eestis vajab natsionalistlikku päästmist või on ka liberaalsetel erakondadel mingi tulevikuidee ette näidata? Miks ei ole nüüd, valimiskampaania alguses, üldse kuulda liberaalide valjut vastuhäält ja vastuplaani patriarhaalsele allutamispoliitikale, mis varjamatult Hitleri natsiokupatsiooni 1941. aasta plakatile viitab? 

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.