Noorus on aeg

Foto: Andrew Malone, Flickr (cc)

Alustuseks ajast – arusaadavatel põhjustel tekitab „(Mitte just) armastuslugu” kiusatust kõrvutada Rebeka kogemust enda mälestustega ja arutleda, kas romaanis on ikka usutavalt kujutatud 90ndaid, noorust ja ühe tüdruku teismeiga. Lossivein, kassettpleierid ja korteripeod kuuluvad minugi mälupiltide fotoalbumisse. Samas tuleb siin märksõnadega „90ndate tüdruk” ringi käia ettevaatlikult. Rebeka ei kehasta kindlasti tüüpilist Eesti 90ndate teismelist: „Teiste meelest on nad pigem boheemlased. Aga targad.” (lk 28). Nii oma muusikamaitse kui huvide poolest on tema sõpruskond pigem alternatiivse hoiaku esindaja. Niisiis võib, olenemata lugeja põlvkondlikust kuuluvusest, Rebsi elustiil ja muusikamaitse esile kutsuda ka arusaamatust ja nõutust.

Bändid, pleierid ja peilerid, mida teoses ohtralt mainitakse, on küllap kõige silmatorkavamad „pööraste üheksakümnendate” väljendused. Aga teksti on peidetud ka väikesi olustikulisi detaile, mis ajastuvaimu tehnikaimedest sootuks lähemale toovad. Näiteks: „Isa on juba all ja kraabib telefonikaardiga aknaklaasi jääst puhtaks.” (lk 92). Märgiline on ka uusaasta tähistamine (1997/1998), kus „Tuba hakkab sassi minema. Siin-seal vedelavad pooltühjad veiniklaasid. Teleka peale on keegi asetanud pooleldi näritud verivorsti.” (lk 80). Veiniklaasid ja verivorst. Viimane veel teleka peal, mis toona kodudes ikka aukohal oli, linikuga kaetud nagu pühasenurk. Just see viimane annab aimu ühekorraga peo „pöörasusest” ja on samas äravahetamatult ühe koha, aja ja vaimu nägu.

“(Mitte just) armastuslugu” (Varrak), toimetanud Marika Mikli, kujundanud Liis Karu

Teose jutustamislaad on lihtne ja sirgjooneline. Autorile on omane „ülimalt lihtsustatud lähenemine nii proosale, narratiivile kui ka tegelastele”[1]. „Tihti lühilausetega ja alati väga lihtsas keeles laused pikitakse üksteise järele sellise monotoonsusega, et olulist on võimatu eristada tühisest.”[2]. Ehkki tähelepanekute osas jääb üle vaid eelkõnelejatega nõustuda, leian, et teos tervikuna hoopis võidab sellisest stilistikast.

Enam-vähem niimoodi võib kõlada armunud teismelise eneseväljendus, kui üleelamistest räägitakse sõbrale/sõbrannale või täheldatakse päevasündmused üles oma lõhnavasse printsessipäevikusse. Rõhk on sündmuslikkusel – mitte miks või kuidas, vaid mis. Iseloomulik on absoluutne huvipuudus teiste siseelu vastu ja enesekesksus (ema loeb väsinud ilmel tudengite lõputöid – tähendab, tal pole minu jaoks aega). Vahetu eneseväljenduse juurde käib ka slängi ja lihtsa, viimistlemata väljendusviisi kasutamine. Sellistes tekstides esineb hulk nimesid, mis mõni aasta hiljem on juba meelest pühitud. Hinnangud sündmustele võivad aga hetkeemotsioonide ajel muutuda nii päevade kui lehekülgedega.

Eraldi tuleb siin rääkida teose fookusest. Teismeliste fookuskaugus on tihti üsna lühike. See on pealispindne ja minakeskne. See on nende identiteediloome teenistuses. Esiplaanil on selgelt muusika ja riietus. Seda just teiste jaoks – oluline on, kuidas Nemad mind näevad (sisekaemusega tegeletakse pigem hilisemas eas ja küllap siis leitakse ka vastavad vahendid).

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ja mida siis eelkõige otsitakse? Eks ikka armastust. Aga kuidas seda kõigi muude emotsioonide seas ära tunda, kui kunagi varem kogenud ei ole? Armastusega on Rebsi ja Ardo suhtel sama palju pistmist kui juustulaadsel tootel juustuga. Paremat teadmata käib kah.

Kooskõlas tegelastega on seegi, et tähelepanekud, mis enamasti jäävad kirjandusteostes detailide tasandile, on „(Mitte just) armastusloos” fookusesse tõstetud. Ehkki „peale aksessuaaride iseloomustas taasiseseisvunud Eesti esimest aastakümmet hunnik ühiskondlikke muutusi, näiteks järsult süvenev majanduslik ebavõrdsus või narkosõltlaste arvu hüppeline kasv”[3], ei tasu ka aksessuaaride jõudu alahinnata. Pärast järsku stiilimuutust on Rebeka saavutanud selle, et „teda peetakse küll veidrikuks, aga keegi otseselt kiusata ei julge” (lk 36). Inimese mina on 14-aastaselt veel elastne nagu Kadaka turult ostetud t-särk.

Humoorikad ja teismelise liminaalset seisundit hästi peegeldavad on lõigud, kus enam-mitte-päris-kohane lapselik käitumine põrkub täiskasvanute pahelise maailmaga. Näiteks klassivenna õpetussõnad: „Karlil oli üldse palju häid ideid. Näiteks hiljuti rääkis ta Rebekale, et kui keeta Coca-Colas aspiriini, eraldub sealt väike kogus kokaiini.” (lk 26). Või tüdrukute sünnipäevapeo kirjeldus: „Neil oli padjaõhtu. Nad kütsid ahju, sõid kooki ja jõid šampust. Liina, kes oli just baari tööle saanud, manitses neid, et õige on öelda šampanja, mitte šampus. Siis sülitasid nad kaugust ja Liina võitis. Kelly tegi pulli ja mängis, et on Godzilla – loivas ringi mööda tuba ja möirgas.” (lk 153) On juba huvi elu pahupoole vastu, baaritööd ja linnalegendid droogidest, kuid kõik see on veel lapselike eksperimentide ja elurõõmu kontekstis.

Lapse ja Täiskasvanu teineteise avastamine on kesksel kohal ka teost läbivas (mitte just) armastusloos – Rebeka ja temast kümme aastat vanema Ardo suhtes. Rebeka oma sõbrannadega on vanuses, kus nendega samaealised, täiesti normaalsed poisid, teevad seltskonnas pigem marki täis: „…poisid ei lase end Rebeka tõrksusest segada ja hõikavad igal võimalusel talle midagi enda arust jube vaimukat. Nad hüüavad talle, kuidas läheb. Siis kisavad nad, kuhu ta läheb. Ja lõpuks hüüavad, miks ta nii kurja näoga on.” (lk 72). Niisiis pöörduvad pilgud vanemate härrade poole, kes võiksid kodule ja koolile turvalist alternatiivi pakkuda. Paraku piirduvad need kohtumised korteripidude, viinakokside joomise ja kassettide kuulamisega. Lõpetuseks väike kabistamine kuskil trepikojas ja murtud südamed.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Enam-vähem niimoodi võib kõlada armunud teismelise eneseväljendus, kui üleelamistest räägitakse sõbrale/sõbrannale või täheldatakse päevasündmused üles oma lõhnavasse printsessipäevikusse. Rõhk on sündmuslikkusel – mitte miks või kuidas, vaid mis.

Milleks kõik see tung, mis kuhugi ei vii? „(Mitte just) armastuslugu” ongi eelkõige otsingutest, pendeldamisest erinevate valikute ja võimaluste vahel. Ja mida siis eelkõige otsitakse? Eks ikka armastust. Aga kuidas seda kõigi muude emotsioonide seas ära tunda, kui kunagi varem kogenud ei ole? Armastusega on Rebsi ja Ardo suhtel sama palju pistmist kui juustulaadsel tootel juustuga. Paremat teadmata käib kah. Suurema narratiivini, mis lubab edasiliikumist teismeea teivasjaamast, jõutakse alles päris teose lõpus.

Kokkuvõttes on tegu maheda teosega – seksi sisuliselt pole, drooge on vähe ja rokenrolli palju.

Disclaimer: Pea kõik Brigitta Davidjantsi „(Mitte just) armastuslugu” arvustajad on seni olnud naised, kelle lapsepõlv jääb 90ndatesse[4]. Erandiks polnud siinkirjutajagi. Valimi mitmekesistamiseks oleks põnev vahelduseks lugeda hoopis: a) mõne noormehe arvamust, kelle 30ndad eluaastad jäid 90ndatesse b) mõne tüdruku revü, kelle noorus jääb 2000ndatesse c) isiku nägemust, kes 90ndatel oli juba pereinimene d) tõlgendust kelleltki, kes tunneb küll noorust ja 90ndaid, kuid mitte toonase Eesti konteksti.

Loe raamatu esimest peatükki siit.

[1] S. Kartau, (Mitte just) armastuskiri ehk I Want To Believe. Värske Rõhk, nr 54/suvi 2018

[2] A. Teede, Palun paremaid noorteromaane! Vikerkaar, 2018, nr 6.

[3] S. Kartau, (Mitte just) armastuskiri ehk I Want To Believe.

[4] L. Tagel, Piinlik teismeiga ja väikeste tüdrukute bemmidega peikad. Eesti Päevaleht, 13.02.2018; G. Kõrvits, „(Mitte just) armastuslugu”: hoiatus himurate (vana)meeste eest. SL Õhtuleht, 19.03.2018; H. Kaldmaa, Kus on siin süžee? Postimees, 18.04.2018; S. Kartau, (Mitte just) armastuskiri ehk I Want To Believe. Värske Rõhk, nr 54/suvi 2018; A. Teede, Palun paremaid noorteromaane! Vikerkaar, 2018, nr 6.

1
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka