“Ma tahan vägistada teid” ehk miks nõusolekupõhine seksuaalharidus peaks olema igas Eesti koolis
2023. aasta sügisel valmis Progressiivse Liikumise ja Feministeeriumi nõusolekupõhise seksuaalhariduse koostööprojekt, mille käigus koolitati välja noori teemast huvitatud vabatahtlikke, kes on nüüdseks käinud õpitut jagamas koolinoortele üle Eesti.
Praeguse seisuga on vabatahtlikud külastanud rohkem kui kümmet kooli, peamiselt Tallinna ja Tartu ümbruses. Nõusolekupõhist seksuaalharidust on saanud umbes 300 noort inimest, kes õpivad 7.–12. klassis. Peamised teemad, millest neil kohtumistel räägitakse, on nõusoleku andmine ja küsimine eri kontekstides, seksuaalse nõusoleku mudelid, nõusolekuseadus ja muu nõusolekuga seonduv.
Ainult kooliteadmistest ei piisa
Olen ka ise üks neist vabatahtlikest. Minult on päritud, miks me seda teeme. Noored ju tundvat teemat paremini ning mõnes koolis juba käsitletakse nõusolekut. Vastan, et kuigi see on tänuväärne, et õpetajad räägivad oma õpilastele seksuaalkasvatuse juures ka nõusolekust, ei ole need teadmised jõudnud kaugelt mitte kõikidesse koolidesse ega ole piisavad. Tihti on noored isegi koolis pakutavatest teadmistest ees.
Teadmised olid kooliti väga erinevad.
Selle aasta jooksul olen käinud nõusolekust rääkimas mitmetes koolides ning juhtinud ka tervet vabatahtlike tiimi, kelle tagasiside lisaks mu enda kogemustele annab väga selgelt mõista, et seksuaalhariduse ja nõusolekukultuuri teemad tuleb Eestis koheselt käsile võtta. Üldiselt nägime, et teadmised on kooliti väga erinevad. Paljud noored olid nõusolekupõhisusest küll kuulnud, kuid ei teadnud, mis see täpsemalt on, teised polnud veel teemaga kursis, kuid kuulasid siiski huviga. Tasuta lisamaterjalid ning Värske Rõhu poolt meile kingitud Vanessa Springora raamatud pealkirjaga “Nõusolek” läksid nagu soojad saiad. Kahjuks aga leidus ka neid näiteid, mis panid meid karmilt mõistma, et nõusolekukultuuriga on Eestis endiselt halvasti.
Illustratsiooni autor on Kadri Nikopensius.
Piire ületav trollimine
Oleme koolitustel tihti kasutanud slido.com lehekülge, sest seal saavad õpilased ettekande ajal oma nutitelefonide kaudu anonüümselt küsimusi küsida. Teame ju omast käest, et paljusid neile päriselt olulisi küsimusi ei julge noored täiskasvanutega arutada, veel vähem klassi ees küsida. Anonüümsus võimaldas neil esitada küsimusi stiilis “kumba sugu usutakse rohkem”, “kas 17-aastasena 18-aastasega seksimine on legaalne” ning “kuidas “ei!” öelda”. Muidugi oli ka päringuid nagu “kas kassiga võib seksida?” ja “kas Selveri kilekott sobib kondoomiks?” Trollivate küsimuste puhul teavitasime klassi, et me saame aru, kui keegi üritab natuke rumalat nalja teha, kuid vastasime siiski siiralt: kas kass saab nõusolekut anda? Umbes nii kulgesid enamik küsimuste-vastuste voore, kuid oli klass, kus naljategemine ületas piiri.
See jäle lugu juhtus ühes gümnaasiumis, kus koos teise noore naisega 8. klassi õpilastele tundi andsime. Üle poole klassist olid poisid. Toon siia mõned näited lausetest, mida need 8. klassi lapsed meile saatsid:
- “Mis teha kui sul on väike peenis ja ei saa vägistada?”
- “Ma tahan vägistada teid”
- “Ma vägistan” ja “Mind ei koti”
- “Ma soovin teid…”
- “Anna keppi eit”
- “Ma tahan vägistada teid” (teist korda, et me ikka kindlasti näeks)
Ma tahan uskuda, et noored, kes neid lauseid kirjutasid, tegid enda meelest ainult nalja ega mõtle päriselt nii. On aga selge, et ükski 14-aastane laps ei peaks ütlema selliseid asju naistele, keda ta esimest korda elus kohtab. Muidugi saatsime kõnealused kommentaarid edasi nende klassijuhatajale ja direktorile, kuid kas klassijuhataja noomitus on piisav, et laste mõttemaailma muuta? Kuidas õpetada neile noortele, et vägistamine pole asi, mille üle nalja teha?
Naistevihkamine internetis voolab pärisellu
Aina enam näeme internetis levivat toksilist manosfääri (manosphere) sisu, mida söödetakse sisse juba noortele poistele. Kahjuks on sellised mehed nagu Andrew Tate või veidi “pehmemad” versioonid temast paljude noorukite iidolid, alustades keskmistest taskuhäälingu-tüüpidest ning lõpetades Jordan Petersoniga. Poiste ja tüdrukute poliitilised vaated erinevad aina enam ning vähem kui aasta tagasi saime teada, et veerand poistest arvab, et naised ei peaks üldsegi poliitikas osalema. Selle uurimistöö tulemused on suur ohumärk, sest naiste poliitilistes võimetes kahtlemine on kõigest esimene samm nende alandamises.
Noored on lõksus: kiusa ise või saa kiusatavaks.
Küsimusele, mis on sellise paremäärmusliku ja naistevaenuliku ideoloogia massilise leviku taga, on küll mitmeid vastuseid (misogüünia on “gateway drug” (lävepaku-uimasti) paremäärmuslusse, noori poisse pommitatakse internetis misogüünse sisuga, meeste probleemidega ei tegeleta piisavalt jpm), aga mitte eriti palju lahendusi. Ilmselge on aga see, et manosfäärilik internetikultuur voolab võrgust ka tavaellu ning paneb poisse arvama, et naistevihkamine ja vägistamisnaljad on naljakad, isegi soositavad. Oled mees või ei ole? Õige mees ju alandab naist, et end mehena tunda.
See mürgine arusaam mehelikkusest, millega üritati võõrastele naistele justkui kohta kätte näidata, tundus olevat üks juurpõhjus ülalmainitud kaheksanda klassi poiste käitumisele. Kui aga mõni nende meessoost eakaaslane peaks arvama, et taoline käitumine ei sobi või kedagi selle eest korrale kutsuma, siis muutub ta ise kiusatavaks. Niisiis on noored, eriti poisid, lõksus, millest välja saamiseks peab ühiskonnas, laste kasvatamises ja ka meediatarbimises suuremaid muutusi tegema.
Illustratsiooni autor on Kadri Nikopensius.
Mõni lahendus on juba olemas
Siin tulevad taas mängu nõusolekukultuur ja inimesed, kes esitavad mulle küsimusi nende seksuaalharidustundide vajalikkuse kohta, sest nad ei mõista. Nad ei mõista, kuidas noored õpivad juba varakult selgeks, et naised on objektid. Nad ei mõista, et selles vanuses poiste internetitarbimine, mis koosneb taolistest tegelastest nagu Andrew Tate, paneb neid arvama, et vägistamine ongi ohvri süü ning midagi, mille üle võib nalja heita. Nad ei mõista, et need on nende enda lapsed, kes ütlevad täiesti võõrastele noortele naistele koolis tunni ajal selliseid lauseid.
Kuidas käitub see laps, kes 14-aastasena mind vägistada soovis, oma esimese partneriga?
See kogemus ehmatas mind, kuid pani ka mõistma, kui väga selliseid koolitusi vaja on. Kui me ei räägi noortele, milline on tervislik seks ning kuidas toimib seksuaalne nõusolek, õpivad nad seda internetist ning, nagu minu kogemus näitab, see viib lõpuks väärastunud mõtteviisideni. Kuidas käitub see laps, kes 14-aastasena mind vägistada soovis, oma esimese partneriga? Kust ta õpib, kuidas oma partnerit kohelda? Kuidas me saame olla kindlad, et selline “naljatlemine” ei vii tegudeni? Need noored väärivad ja vajavad nõusolekupõhist seksuaalharidust. See peaks olema kättesaadav riiklikult, igas väiksemaski maakohas ning igas keeles.
Mind rõõmustas, kuid ka kurvastas üks sama klassi tüdruk, kes tuli pärast tundi meie juurde ning vabandas oma klassivendade käitumise eest. Taaskord oli näha, kuidas “paneme hea tüdruku paha poisi kõrvale istuma, et poiss paremini õpiks”-mõtteviis tüdrukute peal väljendub. Tüdrukud kannavad endiselt vastutust oma käitumisprobleemidega klassivendade ees, kes ilmselt ka nendesse halvustavalt suhtuvad. Samuti tuli meie juurde üks poiss, kelle nime klassivennad olid kasutanud, ning vabandas, et tema tegelikult selliseid asju kunagi ei kirjutaks. Teiste poiste meelest oli naljakas klassivenda sellega kiusata, et tema nimi vägistamisnaljade alla panna.
Need noored, kes meie vägistamise üle naersid, on juba praegu osa ühiskonnast.
Pärast meie lahkumist kirjutas anonüümselt veel keegi ning vabandas oma klassi eest. Oli tore näha, et on ka neid, kes julgevad massist eristuda ning välja öelda, et kellegi käitumine oli tõesti vale. Samas oli klassis valitseva kambavaimu valguses selge, et neid, kes nõmetsejatega ei nõustunud, kas kiusati või lihtsalt ignoreeriti. Ma ei tea, miks need kolm noort ülejäänud klassist teisiti mõtlesid ning vabandama tulid. Võib-olla olid vanemad nendega varem sellistest teemadest rääkinud või olid nad ise asjadest rohkem teadlikud. See aga näitab, et teisiti mõtlemine on võimalik ja olukord ei ole lootusetu.
Kõik need noored, kes meie vägistamise üle naersid, on juba praegu osa ühiskonnast ning kui nende teadmised seksuaalharidusest on nii puudulikud ning arvamused nõusoleku kohta nõnda väärastunud, nagu selles näites, siis jätkuvad laiemalt ka infosulust ning nõusoleku puudumisest tekkivad probleemid, mille käes me kõik võime kannatada. Kui noortele aga asjakohast haridust anda, siis kasvavad neist mõistlikumad inimesed, kes kohtlevad oma partnereid paremini ning ehk murrame viimaks ka seksuaalvägivalla nõiaringi.
