Ohvristaatusest virtuaalmaailmas: “Kui ongi tõsi, siis ise süüdi!”

Mitme hiljutise avalikuks tulnud juhtumi tõttu on noorte seksuaalse väärkohtlemise probleem ühiskonnas esiplaanil. Milline on aga arusaam seksuaalvägivallast, selle ohvritest ja toimepanijatest Eestis üldisemalt? Simone Eelmaa ja Maria Murumaa-Mengel uurisid, millised vägistamismüüdid ja soostereotüübid esinevad noorte veebifoorumipostitustes, kus räägitakse seksuaalvägivalla ohvriks langemisest. 

Seda, kuidas maailma näeme, mõjutavad kollektiivselt jagatud lood, mille alustalaks on stereotüübid. Stereotüübid aitavad keerulist maailma lihtsustada, samas on oluline meeles pidada, et need peegeldavad konkreetse aja, koha ja inimkoosluse väärtusi, kuid ei tugine ilmtingimata faktidele. 

Paljud seksuaalvägivallaga seotud stereotüübid ja müüdid süüdistavad ohvrit. Seda võib seletada tõdemusega, et sõltumata kultuurikeskkonnast on inimestel soov end kaitsta mõtete eest, et nendega võiks midagi halba juhtuda. Psühholoogilist kaitset pakuvad teatud uskumused. Näiteks, et  maailm on õiglane ning ebaõiglus juhtub nendega, kes on selle ära teeninud. Teiseks võimaluseks on erisuste rõhutamine ohvri ja enda vahel: mida erinevamaks end ohvrist pead, seda vähem arvad end samasugusesse olukorda sattuvat.

Eelmaa ja Murumaa-Mengel eristasid oma uurimuses kaks poolt: 1) stereotüübid, mida olid loonud seksuaalvägivalla ohvrid ehk foorumipostituste algatajad ja 2) foorumipostitustele vastajate (taas)loodud stereotüübid. 

Abiotsijate pöördumised foorumis

“Palun aidake, ma ei julge sellest kellelegi rääkida” on üks näide paljude hulgast, milles antakse märku, et foorum on üks esimesi kohti, kuhu seksuaalvägivalda kogenuna pöördutakse või kus kogutakse julgust enne “päris maailmas” abi palumist. Võrdselt leidus neid postitusi, milles kirjeldatud juhtum oli toimunud hiljuti, kui ka neid, kus meenutatakse aastatetaguseid juhtumeid, mis endiselt painavad. Foorumisse pöörduti, et juhtunu hingelt ära rääkida või saada nõu, kuidas abi küsida. Siinkohal on oluline välja tuua, et esmased reageeringud abi otsimisele määravad suures osas ära selle, kuidas hiljem traumaga kohanetakse ning kas ja mil viisil üldse edasist abi otsitakse. 

“Ma ei tea, kas see on üldse vägistamine”-laadne küsimus on samuti abiotsijate postituste iseloomulik joon. Ohvrid kõrvutavad enda juhtumit sellega, mis on nende teadmiste kohaselt “päris vägistamine” ehk võõra inimese vägivaldne rünnak. Kui nende kogetud olukord on erinev või vähem vägivaldne, siis kaheldakse, kas tegemist üldse oli seksuaalvägivallaga ning tullakse foorumisse sellele kinnitust leidma. Probleemne on näiteks olukord, kus füüsiline vägivald puudus või toimepanijaga oldi paarisuhtes.

Reaktsioonid abipalvetele

Lisaks abiotsijate enesesüüdistustele süüdistasid neid ka postitustele vastajad.

Eriti rõhutati ja küsitleti vastustes ohvrite käitumist. Näiteks anti märku, et kui ohver poleks kellelegi külla läinud, alkoholi tarbinud või väljakutsuvalt riides olnud, oleks ta ise saanud seksuaalvägivalda ära hoida. Kõige sagedamini viidati just riietusele, seda isegi siis, kui ohver polnud riietust üldse postituses kirjeldanud. Selline suhtumine taastoodab müüti, et ohver saab ise kontrollida, kas teda rünnatakse, ning vabastab ründaja vastutusest.

Minnakse ka veel kaugemale ning leitakse põhjuseid, miks seksuaalkuriteo toimepanijat õigustada. Näiteks sellega, et võib-olla ründaja ikkagi ei mõistnud, et nõusolekut polnud või veelgi lihtsamalt – vabandades, et “poisid ongi sellised”. Viimase mõtte puhul on ka oluline keeleline nüanss, kus meessoost pool on “poisike”, kuid naissoost pool “noor naine”. See pisendab taaskord vägivallatseja rolli ning suurendab ohvri vastutust. Paradoksaalsel moel nähti alkoholi tarvitamist ohvri puhul süüd raskendava, kuid toimepanija puhul süüd kergendava asjaoluna ehk kui vägivallatseja oli tarvitanud alkoholi, siis sellele viidati, et tegu tema õigustada.

Kes on müütiline “tõeline ohver”?

Postitajate ja vastajate jutust kumab tihti läbi väärarusaam, et on olemas n-ö õiged ehk “tõelised” ja “valed” ohvrid. Stereotüüpse tõelise ohvri puhul ei ole kellelgi kahtlustki, et ta ei olnud temaga juhtunus süüdi. Kui ohver sellele tüpaažile ei vasta, siis ta kas valetab või ei olnud temaga juhtunu nii hull, kui ta kirjeldab. 

“Tõeline” (ja seda kindlasti jutumärkides) ohver ei ole joobes, keegi ründab teda koduteel või kogeb ta vägivalda kodus, ründajaks on tüüpiliselt end peale sundiv võõras vanem mees või probleemsest perest pärit vägivaldne nooruk. Väärkohtlemine on ühekordne juhtum, mille puhul kasutatakse kõvasti füüsilist vägivalda ja ohvril on vigastusi, mis on talle asitõenditeks. “Tõeline ohver” elab juhtunut kirjeldades seda raskelt läbi, on emotsionaalne ja hirmul, mis justkui tõendab, et see oli talle tõepoolest traumaatiline olukord. 

Uuring leidis, et vaid “tõelise ohvri” stereotüübi piiridesse paigutudes said abiotsijad vastajatelt toetust ja kinnitust, et toimunu pole nende süü ning julgustust küsida edasist abi. Sellisele stereotüübile vastas kahekümne kaheksast vaid nelja ohvri postitus, kellest kolm hiljem ka foorumisse tagasi pöördusid, et tänada nõuannete eest. 

Seda kõike arvesse võttes on oluline mõista ning meelde jätta, et luues stereotüüpe “tõelisest” ohvrist, toimepanijast või seksuaalse vägivalla situatsioonist, me üldistame ja seeläbi välistame kõik muu, mis “tavapärasesse” pilti ei kuulu. Statistika järgi tähendab see lõviosa kõikidest olukordadest. Taoline arusaamine aga mõjutab ohvri enda arusaama olukorrast ja raskendab abi otsimist, traumast taastumist ning suurendab enesesüüdistamist.

Tartu Ülikooli teadlaste tööga saab täpsemalt tutvuda teadusajakirjas Mäetagused: Eelmaa, S.; Murumaa-Mengel, M. (2020). “Kui ongi tõsi, siis ise süüdi!” Seksuaalvägivallaga seonduvad stereotüübid ühe Eesti laste ja noorte veebifoorumi teemaalgatustes ja vastustes. Mäetagused, 76, 29−62.