Õiged ja valed venelased

Mõne nädala eest toimus mu Facebooki sõbralistis plahvatus – üks Narva noormees salvestas räpiloo sellest, kuidas tema, venelane, armastab Eestit. Poiss oli armas ja tahes-tahtmatult tõi video minugi näole naeratuse. Tõsi, sama ruttu naeratus mu näolt ka kadus.

Ma ei ole suurem asi räpisõber ega oska kõnelda laulu kunstilisest aspektist. See-eest olid laulu sõnad ja nende sotsiopoliitiline mõte lihtsasti mõistetavad. Poiss laulab siiralt sellest, kuidas ei tasu süüdistada oma probleemides teisi. Teiste all ei mõista ta mitte sadat immigranti, kiunuva koerakesega naabrit või higistavat kolleegi kontoris. Ei, ta peab silmas riigikogu. Sest viimased kaks ja pool aastakümmet on erinevad riigiorganid püüdnud kangesti rajada lõimunud ja õiglast ühiskonda.

Edasi järgneb refrään: “Kui ei meeldi, siis mine mööda.” Ehk siis ära irise. Sest täpselt nii lahendataksegi probleem – üks pool jääb vait ja püüab nii kuis võimalik situatsiooniga kohaneda, samas kui teine õnnitleb end konflikti suurepärase lahenduse puhul. Fantastiline, sest just selline lähenemine garanteerib, et lahendus ei maksa rohkema võimuga osapoolele hiljem kätte.

Tsirkusest ja puudlitest

Ilmselt ei ärritanudki mind mitte niivõrd laul ise – sest poiss on tõesti armas – vaid mu eestikeelse Facebooki reaktsioon. Mõni oli lihtsalt võlutud, mõni kutsus poissi jäämurdjaks. Et vaat selliseid olekski meil rohkem vaja!

Milles siis probleem? Ühelt poolt, jah, laulul on oma vajalik iva – seal, kus autor julgeb tunnistada, et kodukant on südamele armas. Ent kuna laulus mainitakse korduvalt ka, et “ära virise”, siis mõjub “põliseestlaste” eufooria muret tekitavalt. Sest ma kahtlustan, et nad lihtsalt ei saa seosest aru. Ausalt öeldes ma lausa loodan seda.

Loomulikult on “ära virise” vestlus sama legitiimne kui iga teine. Sellele võib vastu vaielda ja sellega saab nõustuda. Aga see vestlus peab leidma aset ringis, mille osalised on pisutki sarnasemal sotsiaalsel tasemel. Ja mu eestikeelsed sõbrad pole seda  ainuüksi seepärast, et nii on riik ülesehitatud.

Seda fenomeni seletab hästi intersektsionaalsuse mõiste – oskus näha, kuidas erinevad tunnused mõjutavad omavahel põimudes inimestele jagatavaid hüvesid ja seeläbi nende võimet ühiskonnas toime tulla. Just seepärast polegi mu põliseestlastest sõbrad parimagi tahtmise juures “sobival tasemel”. See pole midagi sellist, mida nad mõjutada saaksid. Jah, me oleme kõik eestlased, aga väga erineva taustaga, nii et meie kogemused ei kattu. Meie taust aga mõjutab omakorda seda, kuidas meid tajub ühiskond ja riik. Näiteks on meil Eestis jätkuvalt raske lülitada feminismiteemalisse vestlusse fakti, et kõik naised Eestis pole sarnased või et palgaerinevus ei esine ainult soo-, vaid ka keelenäitajate järgi.

Autentsus propagandaks

Suured “hurraad” Facebookis kõnelevad mulle vaid ühest – mu eesti sõbrad leidsid poisis oma “eeskujuliku venelase”, kelle järgi peaksidki kõik mitte-eestlased joonduma. Ja üldse, võib-olla polegi vaja lõimumisega niimoodi võimelda – see poiss meil ju on, vaat temast liigumegi edasi. Ka tõik, et ta kutsuti riigikokku, ei süsti optimismi ning paneb arvama, et mõttekäigust “kui ei meeldi, siis ära virise” saab meie uus loosung. Ainult et ära virise mille üle? Sest see on ju lihtsalt jätk kulunumale fraasile, et “kui ei meeldi, siis mine Venemaale”. Miks sellele siis rahvuslikul tasandil aplodeeritakse?

“Aga venelased kommenteerisid ju samuti videot, panid laike ja kiitsid,” võivad mõned nüüd öelda. Tõepoolest, kommenteerisid. Kommentaarid jagunesid aga kaheks. Ühed ütlesid, et “tubli poiss!”, teised väitsid, et “sa võid riiki armastada, aga riik sind mitte”. Ainult et miskipärast kiputi teist varianti ignoreerima. Seepärast jäigi laulu sõnumina prevaleerima üks idee – ole madalam kui muru ja vagam kui vesi.

Seega, kui laul levib “teiste” ringis, siis on see dialoog, sõltumata selles, kas jäädakse nõusse või vaieldakse vastu. Ent kui asi jõuab riigikogu tasandile, siis suhe muutub ja dialoogist saab käsk. Rõhuasetus nihkub sellele, kui palju antakse kellelegi ühiskonnas võimu, sotsiaalset staatust ja isegi legitiimsust. Ja kui üks “teistest” hakkab jagama omadele kasulikke suuniseid ning veelgi legitiimsem kiht riigist jagab talle selle eest paguneid, siis mis muud see on kui tsirkusepuudli tants?

Seepärast ma ei nõustugi sellega, et temast sai “õiget sorti” venelane. Ärge mõistke mind valesti – riik peab tegema jõupingutusi selle nimel, et meie ühiskond muutuks terviklikuks. Ning samal ajal las toimuvad selle lauluga sarnased dialoogid. Ent kõik need protsessid peavad toimuma paralleelselt. Nad ei tohi sulada ühte, sest nii kaob nende autentsus. Ja laulust, mille kirjutas üks tavaline noormees, saab propaganda.

Ehk siis proovime korra veel. Ainult et seekord mõeldes tervikpildile.