„Prima facie“ paljastab Eesti seadusandluse nõrga koha

Ott Raidmetsa lavastuse peategelane Tessa Jane Ensler koondab kokku nii seksuaalvägivalda kannatanute lood kui ka nende kogemused, kes seni nõusoleku teemal mõistmatult ignorantseks on jäänud.

Olgugi, et Suzie Milleri näidend „Prima facie“ kajastab originaalis Briti kohtusüsteemi, on see kõnekas ka siin ja praegu – Eestis. Kui nägin enamikku Draamateatri publikust pärast etenduse lõppu seistes aplodeerimas, tundsin taas, et meil on ühine arusaam õigest ja väärast. Eesti on valmis nõusolekuseaduse vastuvõtmiseks.

Selle näidendi tõi Eestis lavale Ott Raidmets. Lavastusest on seni ilmunud kolm arvustust – autoriteks Kaspar Viilup¹, Andrus Karnau² ning Auri Jürna³. Viilupi tekst keskendub peaosatäitja rollile ja stsenograafiale; Karnau kõneleb lavastuse kitsaskohtadest ning publikus tekkinud häbist; Jürna toob sisse ka nõusolekuseaduse, kuid jätab ühe olulise paralleeli välja – tardumisseisundis, mida kogeb peategelane, ei kaitse Eesti seadus praegu kannatanuid, kuigi peaks. Nõusolekuseadus muudab olukorda paremaks.

Tessa Jane Ensler (Marian Eplik). Foto: Draamateater, Anita Kremm

Tegemist on monolavastusega, mille edukast advokaadist peategelane läbib drastilise rollivahetuse, alustades seksuaalvägivallas süüdistatute kaitsjana ja lõpetades sama süsteemi ohvrina. Olles harjunud seksuaalvägivallas süüdistatuid õigustama, leiab ta end ootamatult kannatanu rollist – senine juriidiline mäng käib ta enda saatuse üle.

Tessa (Marian Eplik) muutumist lavastuse jooksul ilmestab ta suhtumine niinimetatud taksopeatuse reeglisse. Kui lavastuse alguses juhib kolleeg kriitiliselt tähelepanu sellele, et Tessa võtab viimasel ajal vastu palju seksuaalkuritegudes süüdistatute kaitsmise palveid, põhjendab too end „taksopeatuse reegliga“. Selle reegli järgi olevat taksojuht ja advokaat samas olukorras: nii nagu taksopeatuses seisev juht ei saa valida, kes ta taksosse istub ja kuhu sõita tahab, ei saa ka advokaat valida, keda ta kohtus kaitsma hakkab.

Kuna teatri kodulehel olev tekst annab juba kätte info, et peategelane vägistatakse, hakkab pikkade tööpäevade vahel arenev armulugu kolleegiga kandma kohe kahtluse pitserit. Kas tema teebki seda? Just nii. Sümpaatsena tundunud kolleg vägistab Tessa, mille järel põgeneb naine kuriteopaigalt. Ta tahab taksoga ema juurde sõita, kuid taksojuht keeldub. Tessa mõistab, et niinimetatud taksopeatuse reegel ei päde: kui sohver saab keelduda teda ema juurde sõidutamast – sest tol päeval otsustas juht vaid tasuvamaid lennujaama-otsi sõita –, siis saanuks ka Tessa valida ja seksuaalvägivallas süüdistatavaid kohtus mitte kaitsta.

Tessa Jane Ensler (Marian Eplik). Foto: Draamateater, Anita Kremm

Oma ala eksperdina mõistab Tessa, kui väikesed on tema võimalused kohtus võita, kuid otsustab sellegipoolest politseisse pöörduda ja süüdistuse esitada. Kuigi ta lõpuks kaotab – kuna süüdistataval õnnestub kohut veenda, et naine mõtles loo välja vaid tema maine kahjustamiseks ja ametikoha endale saamiseks –, on lavastuse lõpp tuleviku suhtes siiski lootusrikas. Tessa ütleb: „Ma ei tea, millest kinni haarata, kuidas püsti tõusta. Kuidas kohtusaalist välja kõndida? Kuidas sellest majast lahkuda? Ma tean vaid, et kuskil… Kunagi… Kuidagi… Peab midagi muutuma.“

Võibolla on see kuskil ja kunagi just siin ja praegu. Isegi päris tõenäoliselt. Praegu loetakse Eesti õigussüsteemis vägistamiseks vaid sellist tahtevastast suguühet, kus kannatanu oli abitusseisundis või kus kasutati vägivalda. Töös oleva seaduseelnõu järgi saaks seadus olema selline, et kuritegu on igasugune nõusolekuta seksuaalakt. Praeguses versioonis puudub nõusoleku definitsioon. Feministeeriumi soovituste järgi peaks nõusolek olema vaba, väljendatud (aktiivne), tagasipööratav, spetsiifiline ja informeeritud⁴. See definitsioon kaitseks nii „Prima facie“ peategelast kui ka paljusid päris inimesi.

Tessa Jane Ensler (Marian Eplik). Foto: Draamateater, Anita Kremm

Kui jätta arutluse alt välja – näidendi seisukohalt küll oluline, aga reaalelus mitte nii sage – peategelasele esitatud süüdistus mainekahju tekitamise soovis, on selles loos veel üks nüanss, millel tasub Eesti kontekstis pikemalt peatuda. Dialoog kohtusaali stseenist:

„Kas te ütlesite veel midagi? Karjusite?“

„Jah, ma püüdsin, aga tema käsi oli mu suu peal.“

„Mis edasi juhtus?“

„Ma sain vaevu hingata, kartsin, ma tardusin… Siis valu, mis lõikas läbi kogu mu keha. Šokk. Dissotsiatsioon. Ma tunnen seda isegi praegu.“

See, mida „Prima facie“ peategelane kogeb, on tooniline liikumatus ehk šokiseisundis tardumine, mille ajal ei suuda ohver öelda ei ega end kuidagi teisiti väljendada – kogemus, mis saab osaks kuni kolmveerandile vägistamisohvritest⁵. Kuni kolmveerandile! See tähendab, et praegu ei kaitse Eesti seadusandlus suuremat osa vägistamisohvritest. Kuigi ka tardumise korral võib jääda vägivalla märke, mis praeguse seaduse järgi ohvrit kaitseks, ei ole see piisav kõigi kannatanute kaitseks. Kui nõusolekuseadusega saaks kirja nõusoleku definitsioon – vaba, väljendatud (aktiivne), tagasipööratav, spetsiifiline ja informeeritud –, saaks toonilise liikumatuse juhtumite korral haarata kinni väljendatud ehk aktiivse nõusoleku tingimusest – täpsemalt selle puudumisest – ja ka selle loo peategelane oleks kaitstud.

Tessa Jane Ensler (Marian Eplik). Foto: Draamateater, Anita Kremm

See, et „Prima facie“ peategelase perenimi on Ensler, ei ole juhuslik. Autor tänab ja nimetab oma eeskujuna näidendi eessõnas Eve Enslerit (autorinimega V) – inimõiguste eestkõnelejat ja näitekirjanikku, kelle 1996. aasta dokumentaalnäidend „Vagiina monoloogid“ algatas ilmumise ajal V-day-nimelise kampaania naistevastase vägivalla vastu. Näidend koondab ligi 200 naise intervjueerimisel saadud lood ning on siiani naiskogemuse võimestamise sümbol kogu selle ampluaas. Nii nagu V näidend „Vagiina monoloogid“ koondab paljude naiste kogemused, teeb seda ka Tessa Jane Ensleri tegelaskuju. Peategelane väljendab nii seksuaalvägivalda kannatanute lugusid kui ka nende kogemusi, kes seni mõistmatult ignorantseks on jäänud.

Veidi enne esietendust OPile antud intervjuus ütleb peaosatäitja Marian Eplik: „Ideaalmaailmas oleks see selline tükk, mis etenduks, ja pärast inimesed ütleksid, et ma ei tea, millest seal räägiti, mind see ei kõneta, ma ei näe, et see oleks probleem. See oleks ideaalne, aga nii see kahjuks ei ole.“⁶ Õnneks suudab lavastus ka kõige ignorantsemad kõrvalseisjad tardumusest välja tuua ja tekitada empaatiat lugude suhtes, mis jäävad tihti suletud uste taha.

1. https://kultuur.err.ee/1609928753/arvustus-prima-facie-votab-monolavastuse-mudelist-maksimumi
2. https://www.draamateater.ee/uudis/draamateater-saadab-uuslavastusega-uhiskonnale-sonumi/
3. https://www.sirp.ee/naise-oigus-oiglusele/
4. https://drive.google.com/file/d/1nh1R4R3QHHfEU9gaqTGhSbXXVaP1y87q/view
5. https://www.err.ee/1609481819/kai-part-nousolekuseadus-muudab-suhtumist-seksuaalvagivalda
6. https://kultuur.err.ee/1609905136/marian-eplik-monolavastusest-prima-facie-ideaalmaailmas-ei-konetaks-see-kedagi