Räägime seksist: liiga madalad ootused

Olen töö tõttu viimasel ajal noortega palju seksist rääkinud. Noorte jagatud seksuaalkogemused varieeruvad väga laial skaalal, alates sellest, et noor naine ei tea, kas ta on vahekorras olnud või mitte, sest pärast külalisterohket pidu suvilas tuli keegi öösel ta külje alla magama ja hommikul päris täpselt ei mäleta, kas midagi juhtus, kuni kirjeldusteni sellest, kuidas esimest korda seksides naudingut tunti ja kuidas see kujutletust erines.

Ka Feministeeriumile saadetud #minaka-lugudes jutustatud kogemused on eripalgelised. On neid, mille kohta ei teki küsimust, kas see on väärkohtlemine: vägistamine, seksuaalrünnak või ahistamine. Ja leidub teistsuguseid, mida ühendab joon, kus naise (kõik lugude jagajad on olnud naised, ühe puhul oli tegu transsoolise mehega) kõrvale ilmub, näiteks suusalaagri hostelitoas tüüp, kes lükkab särgi üles ja silitab, proovib läheneda, asub ootamatult lahti riietuma, ronib teki alla või hakkab seksi välja kauplema. Ehk siis katsub õnne, kas pealesurumine läheb läbi või mitte. Tahangi rääkida neist viimastest.

Mõni näide

“Hommikul aovalguses ärkan selle peale, et minu kõrvale magama juhtunud meesterahvas – paljudel juhtudel hea sõber, aga mitte kunagi keegi, kellega midagi romantilist seoks – hõõrub “läbi une” oma erektsiooni vastu mind.”

“Ma arvasin, et kui täiega veab, siis saab natuke ka suudeldud (selline tavaline hormonaalse tiineka unistus). Poiss aga tahtis rohkemat ja tema toas vahepeatust tehes tegi ka edasised sammud. Ma kartsin, et kui talle “ei” ütlen, siis ma enam talle ei meeldi. Seega kannatasin ära.”

“Oli vaja veidi magada enne esimesi busse, aga magamisest ei tulnud suurt midagi välja, sest mees imetles mu juukseid, rääkis, kui väga ma talle ta ema meenutan ja palus minult oraalseksi. /…/ Aga tol õhtul sai vene mees ühe hädise, vastumeelse handjob’i ja mina, vastikusest ja kurbusest (lähed kurvast ja tigedast kodust ära, loodad, et mujal on helge ja hea, aga ei, veel kurvem, veel kurjem) vaevu tukastanuna läksin sõbrannaga varahommikul esimese bussi peale.”

Foto: Unsplash

Kui neid lugusid #minaka-sarjas avaldama hakkasime, järgnes ühe lugeja protest. Kuidas saab tegu olla millegi negatiivsega, kui kedagi ei vägistatud, tüdruk oli ärkvel ja mõistis toimuvat? Miks ta ära ei läinud või jalaga ei andnud? Milles seisneb probleem, kui kõik on ju korras ja selget “ei”-d ei kõlanud?

Jah, legaalselt võibki olla kõik korras ja politseid kutsuda ei saa. Aga kui juriidiline piir on ainus, mille ületamist me maha laidame, siis on latt (naiste) seksuaalsetele kogemustele selgelt liiga madalal.

Nõusolek on miinimum

Ma olen noortega vesteldes jõudnud ka veendumusele, et intuitiivselt saavad nad hästi aru, et kui miski ei meeldi, siis seda ei peaks tegema. Probleem on selles, et selle sisetarkuse kohta ei kaja palju ühiskonnast vastu. Nii jääb kehtima arusaam, et ühel mehel ongi igati sobilik sellisel viisil seksini jõuda ja partneri vajadustega arvestada pole vaja.

Sellise seksuaalkogemuse saanud naised tunnevad end süüdi, kuigi ei peaks. Mõned #minaka-lugude saatjad kirjeldavad seda nii:

“See, et nad tagajärjena sinuga vahekorda astuda tahavad, on juba sinu enda süü, sest sa oled neile jätnud mulje, nagu see oleks võimalik, ehkki sa ise sellega nõus pole.”

“Seda kõike kirja pannes tuleb tagasi häbi- ja süütunne. Äkki see oli kõik mu enda süü? Äkki romantiliste suhete loomine algabki niimoodi ja ma ise olin loll ja oskamatu ja hirmul ja kompleksides ja neil meestel ei jäänud muud üle?”.

“Mulle igatahes väga ei meeldinud, tihti oli valus ka ja ma ei osanud ise midagi teha, et parem oleks olla. Siis oli küll selline tunne, et see on minu süü, et mul hästi ei läinud. Nüüd selle peale mõeldes, ega tema kunagi ei näinud vaeva, et minu heaks midagi teha.”

Kuni me peame normaalseks seda, et pelk “ei” puudumine on seksis osalemise ainus aktsepteeritav tase, jääb noori naisi valdama segadus- ja kahetsustunne: sa pole justkui öelnud “ei”, aga päriselt ja entusiastlikult “jaa” ka mitte.

Seks eeldab vastastikusust

Mis toob mind interpersonaalse tundlikkuse juurde – konkreetse inimese konkreetsed soovid. Tahaksin, et seksist rääkides muutuks arvamus, et kui inimene selgelt “ei” ei ütle, on kõik edasine okei ja soovitud. Ei ole. Jah, see võib olla “legaalne”, aga mida see pole, on üksteist arvestav, võrdne inimestevaheline suhtlus.

Vestlusi partnerite vahel ei pruugi olla esimese hooga lihtne alustada. Kuidas öelda jah? Mida võiks teha teisiti? Võib-olla tuleks arvesse võtta, et hea seksuaalkogemus võibki sisaldada mõningast ebakindlust. Aga kui partner tundub kõhklev, kuid samas innukas, siis on kõik korras. Kuid kui üks partneritest tundub olevat napilt nõus, siis pole see päris see, mida tahta.

Seksuaalsed kogemused peaksid olema meeldivad ja vastastikused, milles on esmatähtsal kohal kokkulepe, mitte see, et keegi on teisele loa andnud. Hea seksuaalkogemus ei ole vaid vägistamise, vägivalla, ahistamise või rünnaku puudus, see on madalaim tase. Kuni me rutiinselt tahame rääkida ainult sellest, mis on “seaduse järgi” vale, ja kõik ülejäänu õige ja hea, on meil lihtsalt seksile väga madalad ootused.

Neid lugusid, kus naine selgelt ei väljenda, et ta tahab seksida, kurdab väsimust või ei anna märku, et ta tõesti on tegevusega ihu ja hingega päri, aga kuidagiviisi liigutakse seksiga edasi, on liiga palju.