Relvaostunimekirjad või uuendusmeelne pilk? Erakondade julgeolekulubadustest Riigikogu valimistel
Tänavu avaldame neli valimisprogrammi analüüsi ühiskondlikult aktiivsetelt noortelt, kes valivad esimest korda Riigikogu. Valimisprogrammide julgeolekupoliitikalubadusi analüüsivad õigusteaduskonna tudengid Patricia Suimets ja Iris Rebane.
Valimisprogrammide lugemine on kui seenelkäik: pead parima hoolikalt välja noppima ja hea metsatuka meelde jätma. Kõik seened ei hakka kunagi kõlbama. Selles artiklis räägime lähemalt, mis põnevaid seeni me julgeoleku valdkonnas silmasime.
Milliste ootustega me valimisprogrammid üldse avame? Soovime näha lähenemist, kus julgeolek pole mõtestatud läbi (stoilise) maskuliniseeritud pilgu, vaid arvestab ühiskonna eriilmelisusega. Kas julgeolek on tõesti ka aastal 2023 vaid meeste pärusmaa? Sellele stereotüüpsele lähenemisele justkui kirjutab alla ETV julgeolekudebatis nähtu: üheksa meest koos saatejuhtidega rääkimas relvadest ja “meeste asjadest”. Enne programmidega tutvumist saab ainult loota, et programmide julgeolekusegmentide koostamisele on ligi lastud kirjum seltskond kui meedias paistab.
Kibeleme nägema mitmekülgset arusaama julgeolekust. Pikad ostunimekirjad uusimatest võimekatest relvadest annavad kindlasti valijatele mingil moel kindlustunnet, kuid nendest ei piisa. Erakondade visioon võiks olla uuendusmeelne ja ulatuda väljapoole sõjarinnet, pannes muu hulgas rõhku konfliktide ennetamisele, pääste ja politsei võimestamisele ning kriisiplaanidele, mis ei lähtu üksnes puudeta linnainimesest. Tõenäoliselt pole programmidest raske leida viiteid sellele, et julgeolekut nähakse ka tulemuslikus integratsioonis, ligipääsetavas kvaliteetses meedias ning väärikas hariduses. Teisalt loodame maineka e-riigi kodanikena, et ka küberjulgeolek on tähelepanu all. Lähiaastatel võivad aina süvenevad kliimakriisid julgeolekuriske suurendada: elukohad muutuvad elamiskõlbmatuteks, toiduvarud muutuvad kriitilisemaks, tingides ulatusliku rände. Oleme üsna skeptilised, et Eesti erakonnad suudavad nendel valimistel seda süžeed üheks julgeolekusuunaks kujundada, ent lootus sureb viimasena!
Nii mõnigi tajub, et on saanud Twitterit kerides julgeolekueksperdiks, valijate ootused on suured. Kas erakonnad suudavad neile vastata? Käes on erakondade tähetund demonstreerida oma ettenägelikkust. Sukeldume!
Illustratsioon Kadi Estland
Milline on julgeolekuprogrammide üldine kuvand?
Kas oma esimeste Riigikogu kohtade jahil Eesti 200 suutis oma programmis leida tasakaalu valijate meelitamise ja realistlikkuse vahel? Kaheldav. Eesti 200 julgeolekuplaani iseloomustab laialdane asjatundlikkus ning suur ambitsioon, mis võib maksumaksjale minna kulukaks ja summutada programmi lihtsamini teostatavaid punkte. Kalevipoja kuppel, mille sarnast on mujal maailmas keeruline leida, on intrigeeriv, ent selle kosmilist hinda ei oska ilmselt prognoosida keegi, isegi mitte kaitseeksperdid.
EKRE, kes väidetavalt ei ole ei Venemaa ega Ukraina poolt, peab ilmselt pingutama, et olla julgeolekuhuvilisele valijale seeditav. EKRE nimekirjas kandideeriv Varro Vooglaid tekitas meelehärmi väljaütlemisega, et temal pole vahet, mis lipp Pika Hermanni tornis lehvib. Kas sellise fopaa noodid jäävad silma ka valimisprogrammis? Vaevalt. Pigem paistab EKRE silma kõige lühema ja üldsõnalisema julgeolekuprogrammiga.
Isamaa programm jääb laiahaardeliseks, ent nagu neile traditsiooniks, pakub igasugu krutskeid. Kas välisministri portfelliga erakond demonstreerib erilist pädevust? Võimalik. Programmi juures on tajutav, kuidas julgeolekule omistatakse erinevaid tahke. Küll aga suudab vaid tugevaim lugeja silma kinni pigistada veidrate kontseptsioonidega flirtimise (lojaalsusdeklaratsioon) ning selle ees, kuidas lubadused jäävad arvude poolest mugavalt lakooniliseks (kaitsekulutuste ning päästjate palga tõstmine teadmata summa ulatuses).
Keskerakonna julgeoleku segment jääb silma oma tohutu mahuga. Paistab, et sulepeale armu ei antud. Kas iga lubadus oli midagi harukordset ja vääris kohta programmis? Ilmselt mitte. Vaevalt kütkestab valijat iseenesestmõistetav punkt, millega lubatakse vaadata regulaarselt üle NATO kaitseplaanide sobivust julgeolekuolukorrale. Keskerakonna ettenägelikkust võib kiita, ent kuivõrd valdab erakonda siiras tahe täita kõik need lubadused? See on risk, mida selle erakonna valija peaks julgema võtta.
Sotsiaaldemokraadid on põiminud kaitsepoliitika alla riigikaitse, siseturvalisuse ning välispoliitika. Erakond paistab silma lubaduste kompaktsuse poolest. Kas nad suudavad seejuures tabavaima välja tuua? Vägagi tublilt. Rambivalguseta ei jää naiste osalus riigikaitses, desinformatsiooniga võitlemine ja e-riigi kuvand. Tulemus on lugejasõbralik programm, millest leiavad meelepärast nii suuremad kui ka väiksemad julgeolekuhuvilised.
Lisaks Eesti 200-le seisab suurte ootustega silmitsi ka peaministri ning kaitseministri partei Reformierakond. Kas julgeolekuprogramm on selle võrra muljetavaldavam? Nii võib väita küll. Reformierakonna programmi avalöök on julgeolek. Vähemat oleks naiivne oodatagi erakonnalt, kelle peaminister pani Eesti Ukraina sõja valguses maailmakaardile. Erakond on pühendunud lubaduste lahtiselgitamisele ja täpsustamisele. Ülemäärast on lugejal raske leida. Ehkki latt on madalal, ei jää tähelepanuta ka naine!
Nii nagu Eesti 200, on ka Parempoolsed on oma esimeste mandaatide jahil. Küll aga teevad nad seda nii, et mõned päevad enne eelhääletamise algust pole täisprogramm veel avalik. Kas selles on liigse enesekindluse hõngu? Võimalik. Riigikaitse põhisõnumites figureerib neli punkti, millest kolm on nähtud ka teiste erakondade programmides. Taas lasub just valijal risk, kas valida erakond, kelle kindlad sammud jäävad ettearvamatuks ning kelle sõnul on Eesti välispoliitika peamine eesmärk “Vene impeeriumi lagundamine”.
Keskkonnakeskse lähenemise poolest tuntud Rohelised ei ole jätnud julgeolekut tähelepanuta. Miskit jalustrabavat on raske leida: nagu teistelgi, esinevad viited kaitsekulutustele, vabatahtlikele, Kaitseliidu tugevdamisele, ent vajaka ei jää ka värsketest ideedest. Poliitspektri keskosast kõrvale kalduvat valijat võib vaimustada idee sooneutraalsest ajateenistusest või asendusteenistuse arendamisest. Ehkki keskteljel paiknevale valijale võivad need lubadused mõjuda nišiteemana, on programmil potentsiaal rahuldada ka teda.
Illustratsioon Kadi Estland
Riigikaitse
Mis puudutab riigikaitset selle sõna kõige otsesemas tähenduses, siis on erakondade programmid paljuski kokkulangevad. Vaadates erakondade riigikaitseplaane, võib olla raske vahet teha ka vastanduvate EKRE ja Reformierakonna lubadustel. Üldiselt mainivad kõik erakonnad ära lubaduse panustada 3% SKP-st riigikaitsesse või lubatakse panustada just nii palju kui vaja. Samas ei pea erakondade sarnast juttu negatiivselt tõlgendama, pigem võib jõuda seisukohale, et märtsis moodustuv riigikogu koosseis ja valitsus suudab teha riigikaitse asjus erakondadeülest koostööd. Seda on kuulutanud ka erakonnad ise: näiteks Eesti 200 ja Keskerakond, kes lubavad sõlmida erakondadeülese riigikaitsekokkulepe.
Mõned erakonnad suutsid riigikaitsest rääkida ka naisi kodumaa kaitsesse hõlmates. Konkreetselt mainisid sooneutraalset ajateenistust Rohelised, Keskerakond peab oluliseks naiste osalemist ajateenistuses ja Reformierakond soovib toetada Naiskodukaitset. Teiste erakondade programmidest leiab viiteid naiste osalusele riigikaitses siis, kui tõlgendada programme nende koostajate kasuks, ehk enamasti naisi konkreetselt mainitud ei ole, aga on lubatud näiteks, et edaspidi kaasatakse kõiki inimesi riigi kaitsmisesse.
Eesti 200-le võib siinkohal julgelt omistada üllataja tiitli: erakond mainib ringmajanduse põhimõtte rakendamist kaitseväe varustuses. Sageli on just militaaria valdkond, kus on raske keskkonna nimel kompromisse teha. Sellega noor erakond ei piirdu, vaid tähtsustab ka kodumaise kaitsetööstuse arengut. Siit tuleneb ühisosa Keskerakonna ja Isamaaga, sest nemadki lubavad toetada Eesti kaitsetööstuse uurimis- ja arendustegevust.
Välispoliitika
Enamik erakondi on oma julgeolekuprogrammides eraldi välja toonud ka välispoliitilised eesmärgid. Siinkohal pakuvad positiivset lugemist programmid, kus julgeolekut nähakse laiemana kui vaid lahinguväljal toimuv ja rõhutatakse, et väikeriigi julgeoleku tagamisel on määravad liitlassuhted ja NATO-sse kuulumine.
Traditsiooniliselt eristub sellest vaatest EKRE, kes soovib julgeolekut tagada pigem agressoreid hirmutava sõjalise atribuutika ning võimeka kaitseväega, mitte viljaka välispoliitikaga. Tõenäoliselt ei üllata see kedagi, kuna erakonna tipp-poliitik Mart Helme julges avalikult alandada Soome peaminister Sanna Marinit. Samuti leiab EKRE julgeolekuprogrammist lubaduse lahkuda Ottawa konventsioonist (jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustav ning nende hävitamist nõudev konventsioon). Konventsiooniga on liitunud 163 riiki, kelle hulgas ei ole näiteks Venemaad ega Hiinat. Välispoliitiliselt paistab konventsioonist lahkumise kaalumine halva pretsedendina, mis õõnestaks meie liitlassuhteid NATO-ga. Kui Eesti kasutaks jalaväemiine ja NATO peaks meile appi tulema, siis ootaksid neid ees mineeritud alad, millel ei ole NATO-l vastavalt konventsioonile õigust tegutseda. Kaitseministeeriumi seisukoha järgi tooks jalaväemiinide kasutuselevõtt kaasa märkimisväärseid piiranguid liitlasüksuste tegutsemisele Eesti territooriumil. Seega ühelt poolt üritab EKRE väita, et NATO-sse kuulumine on Eestile oluline, kuid teiselt poolt õõnestatakse riigi ja alliansi koostööd.
Oma pilgu võiks välispoliitikagurmaan suunata ka Roheliste programmile, mis on pungil äärmiselt detailsetest ning nišilubadustest. Tähelepanu saavad kurdide autonoomia, Šotimaa (sellises valguses, justkui oleksid šotlased tõsimeeli Ühendkuningriigist eraldumas) ning Venemaal elavad hõimurahvad.
Siseturvalisus
Siseturvalisuse kategoorias joonistub hästi välja, et paljud erakonnad näevad julgeolekus laiemat pilti alates varjendite väljaehitamisest kuni politsei ja päästeameti reservkriisiüksusteni. Näiteks Eesti 200 on tabanud hästi ära, kuidas valijaga suhestuda: programm paneb mõtlema, milline on minu valmisolek ja oskused võimalike kriisidega toimetulekuks? Sotsiaaldemokraatide programmis on kiiduväärt elanikkonnakaitse ajaline määratlemine: lubatakse nelja aastaga pool Eesti elanikkonnast elanikkonnakaitses välja koolitada. Värskendav on programmis näha konkreetse lubadusena näivat väidet, mitte põhimõtet, mida proovitakse arvesse võtta.
Arvestades, et ka meedia on tänapäeval osutunud võimsaks relvaks, on samuti julgustav näha, et pea kõik erakonnad on pühendunud desinformatsiooniga võitlemisele (EKRE selles osas vaikib).
Siseturvalisuse kategoorias on üks teistest eristuv idee Isamaa lubadus kehtestada Eestis elavatele või elama asuvatele Venemaa kodanikele kohustus allkirjastada nn lojaalsusdeklaratsioon, mille sisuks on Venemaa agressiooni hukkamõistmine. Keegi võiks magistritööna analüüsida, milline on sellise deklaratsiooni õiguslik jõud ning sellega kaasnevad kohustused. Kui lojaalsusdeklaratsioonile allakirjutanu vaatab salaja keelatud Vene telesaateid ja noogutab Vladimir Solovjovi sõnade peale, siis kas on olemas õiguslik alus see isik riigist välja saata?
Pea kõigi erakondade julgeolekuprogramme iseloomustab etteaimatavus, midagi uuendusmeelset tuleb ka poliitmaastikul värskete tulijate julgeolekuprogrammidest luubiga taga otsida. Programme läbib ühtne joon korrata üle juba tehtud või plaanis olevaid ideid. Kõige viljakam viis, mis aitab 5. märtsil oma otsust langetada, paistab olevat see, et analüüsida julgeolekupoliitika kontekstis erakondade üldist tonaalsust. Kuidas julgeolekust räägitakse? Kuidas suhtutakse rahvusvahelistesse suhetesse ja kuidas see minu vaadetega ühtib? Kas lubadused on minu jaoks piisavalt konkreetsed või panevad need kulme kergitama ja mõtlema, mida siis nüüd sellega päriselt mõeldakse? Nagu on öelnud Kersti Kaljulaid: ”Ärge valige lubadusi, valige maailmavaadet! Sest elu meie ümber on alati täis ootamatusi.”
