Riigikohtu esimees, saage tuttavaks: Patriarhaat ja tema viljad

Riigikohtu esimees Villu Kõve on avaldanud muret, et mehed on õigusvaldkonnast kadumas ja et keegi ei taha selle probleemiga tegeleda, eriti naised. Kas tema mure on põhjendatud ja argumendid adekvaatsed? Analüüsib Patricia Suimets, juuratudeng.

Juura kirjastus sai 30. Palju õnne! 

Sünnipäeva tähistamise raames salvestati hulganisti videoid, kus sai muuhulgas sõna riigikohtu esimees Villu Kõve. Milline platvorm ning milline võimalus heita valgust probleemidele õigusvaldkonnas! Tegemist on maineka juristiga, kes esindab Eesti kohtusüsteemi kõrgeimat astet – küllap ärgitab ta kuulajaid alakajastatud teemadel kaasa mõtlema. Miski hakkab aga kuulates kõrva kriipima…

Võtan kuuldu üksipulgi lahti läbi end paiksoolise naisena määratleva juuratudengi silmade.

Intervjueerija püstitab küsimuse: “Kuhu küll kõik mehed jäid?”, viidates meestudengite hulga kahanemisele õigusteaduskonnas. Eksikombel arvan, et küsimus on pilkav ning juttu tehakse seksismist õigusvaldkonnas. Nii pikalt oleme janunenud meeste sõnavõttude järele, mis artikuleeriks naisi painavaid probleeme. On ilmselge, et paljud mehed ei tolereeri näiteks naiste stereotüüpset alahindamist õigusvaldkonnas, ent vaikimisega nad siiski võimaldavad sääraste probleemide vohamist.

Esineja avang on intrigeeriv: “No… me vähemasti püstitasime selle küsimuse, sellega ei ole keegi tahtnud tõesti tegeleda. See on ebapopulaarne, eriti naiste seltskonnas sellest rääkida, eks ole: kõik kuidagi nohisevad selle teema peale…” 

Eeldan, et sellise väite eel on Kõve tõepoolest seda probleemi naiste seltskonnas edutult tõstatanud. Ilmselt paistab olukord ühe mehe silmis jube kangelaslik: mehed võitlemas üksi – naiste alliansita – meeste kao ärahoidmise nimel, enesekesksed naised ei taha aga teemast isegi juttu teha. Naised tajuvad probleemi ainult siis, kui see nende sugu puudutab, muu, sh meeste kadu, neid ei mureta. Justkui meestega seonduvad küsimused on eksklusiivne nišiteema, millega tegelevad üksinda ainult mehed. Selline probleemipüstitus kõlab, kui naine on siin kõige kurja juur ja ignoreerib konfrontatsiooni. 

Patriarhaat ja tema viljad

Valgustuseks aga siinkohal: “Hr Kõve, saage tuttavaks see on Patriarhaat ja tema viljad. Patriarhaat ja tema viljad, see on hr Kõve!” See pole meie, naiste, esimene retk patriarhaadi vastu mäslemisel, aga tore, et ka teie, mehed, olete lõpuks leidnud tõuke meiega ühinemiseks. Tõtt-öelda viskaksin isegi kerge side-eye minuga jutule tulnud privilegeeritud mehele, kellel on alles nüüd õnne tõdeda, et ega patriarhaalne ühiskond alati tema sugupoole kasuks mängi. 

Feminiseerumine ja meeste kadu õiguses teeb Kõve väga murelikuks. Tal on õigus: kollektiivid tõesti toimivad paremini, kui valitseb tasakaal ja mitmekesisus. Ent sellist mastaapi hirm just värske naiste põlvkonna ees kannustab mind küsima, mis on tegelikult see, mida “toovad lauale” mehed, ent naised mitte. Teadaolevalt ei määra tänapäeva inimese kompetentsi ta sugu, vaid oskused ja pühendumus. Pealegi on naisel peale “tavalise inimese” elukogemuse olemas eksklusiivne “naise” kogemus, mis teeks temast universaaselt nüansirikkama õiguse kujundaja. Tasub lisada, et üleüldse võiks õigussüsteem olla kirevam peegelpilt tänapäeva ühiskonnast, kus on esindatud eri taustaga inimesed. Seejuures oleks võimas vabaneda käsitlusest, mis on binaarse soomudeli keskne. 

Muuseas kaldub Villu Kõve ka nostalgia rajale, tuues välja, et tema ülikooliõpingute aegu oli õigusteaduses hoopis meeste ülekaal. Kas ka siis oli ta häälekas tasakaalu eest seisja? Ei tea…

Statistika kübaratrikid

Kõrva jäävad ilmatud arvud: Kõve ütlust mööda moodustavad mehed peagi kümme protsenti õigusteaduskonna tudengitest. Sarnane statistika kõlab ka Kõve ERRis avaldatud arvamuses, mille kohaselt on mehi kohati juba alla kümne protsendi. Autoriteetsel juristil on kindlasti usaldusväärsed allikad – vähemalt seda tahaks ma loota. Mulle jäid aga viimasel õigusteaduskonna messil kõrvu hoopis teised arvud: sel aastal olid bakalaureuseõppes 36 ning magistriõppes 30 protsenti sisseastujatest mehed. Seejuures moodustasid eelmisel aastal mehed kõikidest õppijatest 27 protsenti. Tõepoolest on asi tasakaalust vähe kaugel, ent päris julge on öelda, et poisse on alla ühe kümnendiku, kui avaldatud andmed viitavad enam kui kolm korda suuremale osakaalule. 

Mis on aga murettekitavam: vaatamata sellele, et õpinguid alustavaid poisse on märkimisväärselt vähe, näitab advokatuuri 2018. aasta statistika, et naised moodustavad üksnes 20 protsenti advokaadibüroode partneritest. Sarnaselt moodustavad naised riigikohtunike kollektiivist vaid ümardades 32 protsenti (st 6 naist vs. 13 meest). Seega tegelik meeste ülekaal juhtivatel rollidel säilib. Kuidas on siis sedasi, et see väike meeste eliit ikka lõppastmes võidutseb? Oma sõnavõtuga pigistab Kõve silma kinni suuremale pildile – küllap naiste kadu juhtivatel positsioonidel õiguses teda niivõrd ei kõiguta. 

Teisalt tabasin end pisut radikaalselt mõttelt, et ehk ongi vaja, et rohkem tüdrukuid tuleks õigusteadust õppima, sest lõppastmes on paljudel suur tõenäosus karjääriredelil pidama jääda. Kuni me ei kõrvalda ühiskonnast pidureid, mis raskendavad naistel pärast lapsepuhkust tööturule naasmist, ei ruttaks ma meeste arvu kunstlikult tõstma. Ignoreerides naiste kõrvalejäämist, võime soodustada meeste ülekaalu ladvikus. 

Tuupimise paine

Riigikohtu esimees pöördub saladusliku intervjueerija poole, seejuures on vaatajal null ülevaadet isikust, kes on püstitatud küsimuste taga. Ütleme, et ta on kodanik X. Kõve jutust selgub, et X on kirjutanud (kas akadeemilisi töid – ei tea) ja avaldanud kriitikat Eesti haridussüsteemile, mis rajaneb tuupimisel. Kõve paistab sellest väitest eriti vaimustunud olevat ning järgneb intervjuu üks kõige jahmatavam avaldus: “Tuupimine ja tagumine pole poistepärane lähenemine asjale, kes tahavad loominguliselt võib-olla läheneda asjale ja nad ei ole selles tuupimises nii tugevad kui tüdrukud…” 

Ihukarvad tõusevad, ent miks? Mis on loomu poolest tuupimine? Näen seda ise, kui ajuvaba tegevust, kus mehaaniliselt korratakse mingit liigutust seoseid loomata. Alatihti kohtab ka sellise termini kergekäelist väärkasutamist: à la ambitsioonikas tudeng ütleb, et läheb õpib vabast ajast ja vastuseks kõlab juba “Aa… tuupima, jah?”. Omistada tugevat tuupimisoskust tüdrukutele on mõlemal juhul alandav. Tekib illusioon, et tüdrukutel puudub igasugune nutikus ja nende akadeemilise edu taga on tegevus, mis ei nõua mõttetööd. Kas riigikohtu esimehel on aimu, kuivõrd pisendavalt mõjub taoline üldistus tüdrukute pingutustele ja saavutustele? Vihje sellele, et poisid on loomingulisemad, on juba enesestmõistetavalt kahtlustäratav. Sest kõik seadused, põhimõtted, arvamused jms, mille raames peab Kõve kui jurist tegutsema, ongi naiste panusega loodud. 

Liiglaiad üldistused

Kõve spekuleerib, et just tuupimine kui õppimisvõte on tinginud poiste mahajäämuse. Ta omistab poistele ja tüdrukutele vastandlikud õpiharjumused. Jah, ma ei välista, et süsteemne õppimine on levinud rohkem tüdrukute seas, ent ka selle julgeksin lükata ühiskonna kaela, mis on vorminud mõned naised kohusetundlikumaks ja soodustanud tubli tüdruku sündroomi pärandit. Sest kuidas teistmoodi end siis loominguliste meeste kõrval tõestada ja relevantsust säilitada? Sellegipoolest on niivõrd laialdane üldistus väär: ei ole olemas “poistepärast” lähenemist. 

Ehkki kriitika ülemäärasele tuupimisele koolis võib olla asjakohane, on vaja rääkida õpetamisvõtetest, mis sobivad kõigile, mitte eksklusiivselt poistele. Samuti leian, et poistel ei tohiks lasta varjuda oma “loomingulisuse” taha. Nii panustame reaalsusesse, kus poiss ei esitagi õpingutes enesele akadeemilisi väljakutseid, mis võivad nõuda pingutamisi millegi meeldejätmiseks. Ehk on just seetõttu poistele latti alla lastud ja valdavalt on koolipoisi hinne 3? 

PS, Kas laseme kõikidel loomingulistel juristidel jätta “tuupimata” karistusõiguse skeemid, mida paratamatult karistusseadustikust pooleteisttunnise eksami jooksul naljalt ei tuleta? Villu Kõve südameasi on olnud juristieksami propageerimine, sest väidetavalt on meil kvantiteeti rohkem kui kvaliteeti. Kas tema vaimusilmas ongi kvaliteetne jurist kodanik, kes pole vaevunud keerukaid asju meelde jätma ja kelle teadmised tulevad puhtalt loomingu pealt?

Kus on meesõpetajad?

Üks potentsiaalseid tegureid poiste akadeemilises mahajäämuses on Kõve silmis meeste vähene esindatus õpetajate hulgas. Seda põhjendab riigikohtu esimees õpetajate palgaga, mis ei mõju meelitavalt. Seejäral lisab ta, et mehed ei julge õpetaja rolli enam astuda ja lastega tegeleda, sest meesõpetaja maine on “ebameeldivate juhtumite pärast” kehv. Vaesed mehed, sest nende soo esindajad on… korduvalt andnud alust neid karta ja süvendanud hirmu meessugupoole ees?

Üks maiuspaladest selles intervjuus kõlab järgnevalt: “Mehed tahavad muidugi kiiremini karjääri teha, nad tahavad kiiremini paremale elujärjele jõuda. Nad ei malda seda viit aastat seal ülikoolis enam oodata, nad tahavad kiiremini rikkaks saada. Tüdrukud on nagu püsivamad…” 

Aga teate, miks paljud – ent sugugi mitte kõik meist – on püsivamad? Ühiskond on programmeerinud naise vaid enda peale lootma: meil pole luksust uskuda, et küll kõik pingutamata paika loksub. Naine peab oma koha tööturul, ning eriti õigusvaldkonnas, välja teenima ning pärast veel kõigest jõust pingutama, et sellest kohast kinni hoida. Naisel pole julgustki uskuda kullapaja avastamisse enne kõrgkooli – ehkki au igati ambitsioonikatele naistele, kes on vabastanud end selle takistava mõtteviisi köidikutest. 

Ainuüksi keskharidusega mees teenib sama palju kui kõrgharidusega naine. Millega peaks siis kõrgharidus mehele imponeerima, kui ta juba eos teenib pingutamata sama palju kui naine? Ning kui kombineerida seda tõdemust veel ka kapitalismi suunitlustega, mis ülistavad peadpööritavaid sissetulekuid ja kõrgema hariduseta rikastumise võimalusi, ei loo me tõtt-öelda parimaid tingimusi meeste väärtushinnangute kujunemiseks. 

Matriarhaat tuleb

Villu Kõve kuulutab, et nõnda jõuame me varsti matriarhaati, kus kogu võim riigis on naistel ja mehed teevad üksnes lihtsamaid töid. Naised hakkavad tegema seadusi ja mõistma õigust. Kahju, et patriarhaat peab naistele kõlbama, aga matriarhaat kohe sugugi mehele ei sobi. Taas pean küsima, mis oleks selles nii hirmsat, kui naised otsustaks? Nõnda vihjab Kõve, et naiste otsused on mingile poole kaldu, kuhu siis? Ja kas ta saab aru, et kui ta sellega justkui tunnistab, et kaldus süsteem ongi vildakas ja halb, siis mida see ütleb praeguse süsteemi kohta, kus naised on pidanud hakkama saama? Kas tõesti oleks võigas, kui seadusloomes oleks ka naise käekirja tajuda ning õigusemõistmine oleks kogu ühiskonna nägu?

Minu silmis on olukord peegeldus sellest, et meeste põhjendamatu eelistamine on hääbumas. Kui varem oli kompetentsi põhitunnus sugu (loe: meessugu), siis aina enam loeb pingutamine ja tehtud töö kvaliteet. Need samad mehed, kes on saanud kergelt läbi, ei püsi nüüd järjel, ent tüdrukud on ambitsioonikad ning valmis pingutama. Proovime vabaneda üleolevast usust, et meessugu avab rohkem uksi ning ehk hakkavad asjad uues suunas liikuma.

Kokkuvõtteks soovitan riigikohtu esimehel asja suuremalt vaadata ning ka naiste kadu täheldada. Suurema pildi nägemine kätkeks endas muu hulgas tõdemust, et koolisüsteem iseenesest pole tegur, mis poiste arvu kõrgkoolis vähendab. Probleemi tagamaade avastamiseks tasub Villu Kõvel teha omakorda paremat tutvust patriarhaadi pärandiga ühiskonnas, mis alatihti ikka läbi kumab, ning vabaneda stereotüüpide omistamise küüsist. Samuti palun märgata naiste tegevust meessugupoole murekohtade lahendamiseks – mehed, te pole kao vastu võitlemisel kindlasti omapäi! Tugevat vaimu ja püsimist naistele õigusvaldkonnas, rohkem kõrgkooliõpinguid meestele ning riigikohtu esimehele vähem luupainajaid matriarhaadist!