“Rocco” – pigem pornotööstuse valu kui võlu
Hetkel Eesti kinodeski linastuv dokumentaalfilm “Rocco” on ühtaegu paeluv ja häiriv vaatamine, sest kvaliteetkino ei urgitse just liiga tihti pornostaaride hingeelus. Aga just seda linateos Rocco Siffredist teeb. Ühest küljest on see lugu itaallasest Roccost, tema painetest, ihadest ja hirmudest. Need leiavad väljundi tema viimases filmis, mis – tõsi küll – ei jäänud päriselus sugugi viimaseks. Teisest küljest on see lugu pornotööstusest, rõhuga sõna viimasel poolel.
Pornograafiasse võib suhtuda mitmeti. Feministlikul võitlusväljal oli pornograafia osalt see, mis lõpetas teise laine feminismi, et teha ruumi kolmandale. Nimelt leidsid kaheksakümnendatel aset kuulsad seksisõjad. Osad feministid uskusid n-ö hea porno võimalikkusse, mis arvestab naiste ihade ja pilkudega. Teised nägid igasugust pornograafiat naiste kaubastamise ja kuritarvitamisena, isegi vägistamisena.
Vägivald vs sekspositivism
Minu jaoks oligi see filmi üks põhikonflikte, filosoofilisemaid küsimusi – kas porno võib mingitel tingimustel olla vabastav? Ja kui, siis millistel? Kas porno on töö nagu iga teine või on see vägivallaakt tegijate vastu? Ühest vastust sellele küsimusele film ei andnud, küll aga mõned vihjed.
Eriti ilmekalt joonistus kontrast välja teeneka pornostaari Kelly Staffordi ja teiste filmis esinenud pornonäitlejannade vahel. Esimene esindab n-ö edukat pornonäitlejat, kellele meeldib ta töö, kes juhib ise oma elu ja saatust ning kes on endale selgelt ära põhjendanud, miks ta midagi teeb. Samal ajal korrutavad need teised, nooremad tüdrukud püüdlikult, kuidas neile meeldib suur riist ja kuidas nad armastavad laksu saada. Ometi on nad kimbatuses, kui Rocco neilt kahtleval moel pärib, miks see neile ikkagi meeldib.
Britt Kelly esindaks justkui vana Euroopat ja metafoorselt vastavaid jõupositsioone – seda, keda me kujutame tavaliselt tsentrina ja kelle käes on võim. Ja justkui kusagilt perifeeriast sekundeerivad talle Ida-Euroopa tüdrukud – need, keda näemegi stereotüüpselt ärakasutatud prostituutidena – anonüümsed ja objektistatud. Nende puhul mõjub jutt mingist seksuaalsest vabanemisest pehmelt öeldes kohatuna.
Polariseerimine ja projitseerimine
Nii mõjubki meinstriimporno naiste ihasid polariseerivalt ja projitseerivalt, justkui naistele meeldikski vaid vastu nägu saada, lämbuda ja mitmel mehel end korraga penetreerida lasta. Selle taustal tasub ka meenutada, kuidas muutis pornotootmist internet – porno ootamatu kättesaadavus sundis kõikvõimalike piire üha enam nihutama, stseenid läksid üha vägivaldsemaks ja jõhkramaks ning naispubliku ihade paljusus jäi totaalselt tagaplaanile.
Minu jaoks oli filmi võtmekoht naispeategelase Kelly dialoog Roccoga ja tolle nõo Gabrielega. Nimelt leiab Gabriele, et naine on liiga agressiivne, ja Roccogi küsib kõrval, kas tal on mõni minevikutrauma, et ta nii seksuaalne on. Stseen lõpeb sellega, et Gabriele läheb Kelly vastuste tagajärjel täielikult endast välja. Mis omamoodi annab vastuse küsimusele – kas meinstriimpornot saab teha lahus võimusuhetest? Sest sisuliselt ei suuda Gabriele aktsepteerida just Kelly sekspositivistlikku hoiakut. Seda, et ta juhib ise oma seksuaalsust, on läbimõeldult valinud endale (enamasti alluva) rolli ning et vahel peab ka mees olema alluvas positsioonis.
Raske öelda, kas Rocco jätab filmis sümpaatse mulje. Aga ta jätab väga inimliku mulje, olles oma kultuuritausta ja selle tabude küüsis. Ilmselt ei saagi seda filmi vaadata lahus Itaalia väikelinnade reaalsusest, kus tooni annavad katoliiklikus ja emakultus. Kõige kiuste on Roccol väidetavalt õnnelik pereelu, kaks juba suurt poega ning armastav abikaasa, kes joogatamise taustal jutustab, kuidas teda ei häiri tema abikaasa amet. Siit aga joonistubki välja erinev võimuvertikaal naiste ja meeste vahel. Vaesest perest pärit Rocco on porno abil tõesti kuhugi välja murdnud, temast on saanud tegija. Ent enamik naisi jääb filmis pigem tehtavateks kui tegijateks.
