Soolise võrdsuse paradoksi paradoks
Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga. Kui järele mõelda, on selles ennekõike “süüdi” Jordan B. Petersoni kodumaine fänniklubi. Just nende seintel puutusin ma selle mõistega esimest korda kokku ja kui seda poleks olnud, ei oleks ma vast hiljem tähele pannud, et sel teemal on tehtud lugusid ka majandus- ja sotsiaalteaduste foorumites, mida ma teinekord silman.
Nii sõitiski mulle Facebookis ette World Economic Forumis avaldatud uurimuse kajastus, kus refereeriti USA ja Suurbritannia teadlasi, kes tõestasid järjekordselt, et soolise võrdsuse paradoks (gender-equality paradox) siiski eksisteerib. Lühidalt öeldes väidab antud paradoks, et naiste ja meeste vahel eksisteerivad bioloogilised või psühholoogilised erinevused, mis kajastuvad selles, et just eriti sooliselt võrdsetes ühiskondades kipuvad mehed valima reaalalasid ja naised… See, mida valivad naised, sõltub ka väitjast. World Economic Forumi andmeil valivad naised enam mitte arvutamisega, vaid lugemisega seotud erialasid (ehk siis humanitaaria). Jordan B. Peterson väidab oma debatis Rootsi televisioonis, et naised valivad pigem meditsiini, nagu arsti- või medõe elukutse. Pikemalt sekundeerib Petersonile ja kordab tema argumente saade “Brainwash” episoodis “Brainwash: The Gender Equality Paradox”. Mingil ajal postitasin ma World Economic Forumi uurimuse Facebooki Virginia Woolfi gruppi, lootuses saada asiseid kommentaare – ja tore oli, et nii ka juhtus.
Nature vs nurture
Kõik see tekitas minus mõningaid ideid, mida tahaksin allpool jagada. Soolise võrdsuse paradoks väidab ja selle pooldajad-uurijad tõestavad, et naised ja mehed on per se erinevad olendid ja seda enamvähem bioloogilises plaanis. Soovitan vaadata filmi “Brainwash”, seal lastakse rääkida briti psühholoogidel (ma nende uurimuste tõesuses iseenesest ei kahtle, ehkki kontrollima ei hakanud), kes väidavad oma uurimustele tuginedes, et soolised psühholoogilised erinevused avalduvad lastel juba üheksa kuu vanuselt ja seisnevad selles, et poisid eelistavad mängida autodega, tüdrukud aga nukkudega. Lisaks jutustab Durhami ülikooli evolutsioonipsühholoogia professor, et meeste ja naiste aju kujunes välja evolutsiooni käigus ja sealt tulenebki see, et mehed tahavad mutreid keerata, naised aga ligimese eest hoolitseda. Ühiskonnas, kus erinevate elukutsete palkade ja sotsiaalsete staatuste vahe ei ole määrav (näiteks Skandinaavias), valivad naised ja mehed neid huvitavad erialad, mitte aga suuremat sissetulekut garanteeriva ja enamasti reaal- ning rakendusteadustega (LTT) seotud elukutsed: insenerid, füüsikud, arvutiasjandus ja mis kõik veel.
Seega, kõik oleks nagu ilusasti tõestatud ja meil tuleks nüüd oma maailmapilt ümber mõtestada. Lõpuks ometi on nature vs nurture diskussioonile punkt pandud ja nüüd on asi selge. Põhimõtteline vastupanu sellistele uurimustele, nagu näiteks filmis “Brainwash” kõlanud Norra feministliku uurija väide, et tsiteeritud psühholoogilised uurimused ei haaku tema aktsepteeritud teooriatega, paistavad ja on tihti naeruväärsed.
Krabid ja soorollid
Alles pikema järelmõtlemise tulemusel sain ma aru, mis mulle sellises mustvalges asja kujutamises ei meeldi. Ma ei eita üldse, et meeste ja naiste vahel võivad esineda teatud looduslikud erinevused. Küsimus on hoopis selles, kui palju on need erinevused määravad ja mida see teadmine meile üldse annab. Esiteks kipuvad soolise võrdsuse paradoksi apologeedid tsiteerima ühte-kahte-kolme kõnealuse paradoksi absoluutsust tõestavat uurimust. Teaduses need asjad päris nii ei käi. Ma ei taha ennast korrata ja sestap ütlen, et teadus on protsess, kus tuleb jälgida poolt ja vastuargumentide debatti. Selleks tuleb aga kaevata publikatsioonide hunnikus ja teha endale selgeks hulk teooriaid ja uurimismeetodeid. Ma ei kahtle hetkekski, et psühholoogid on soolise võrdsuse paradoksi eksisteerimise ära tõestanud. Ent kindlasti on olemas teised psühholoogid, kelle uurimused seda kõike ei kinnita või annavad teise seletuse.
Teine asi, mis mulle ei meeldi, on vankumatu geneetiline determineeritus. Jordan B. Peterson alustab oma aasta algul ilmunud hittraamatut väitega, et inimeste ja krabide närvisüsteem funktsioneerib sarnaselt. Krabidel eksisteerib aga kindel sotsiaalne ja sooline hierarhia, mis omakorda tõestab ära, et ka inimühiskonnas peab eksisteerima sooline ja staatuseline hierarhia, isaste kasuks muidugi. Nothing personal, just business!
Soovitan siinjuures vaadata mõne aasta tagust National Geographicu dokumentaalfilmi sõdalase geenist (“Warrior Gene”), kus keskseks “uurijaks” on mu lemmiklaulja Henry Rollins. Tuleb välja, et selline geen (geenikombinatsioon) on täiesti olemas ja selle omanikel sõidab konfliktsetes situatsioonides katus täielikult ära. Rollins intervjueerib kuritegelikke baikereid ja gängstereid, kel see geen on olemas. Ent samuti näidatakse endist USA eriväelast, kel õnnestub geenist hoolimata rajada edukalt toimiv spordivarustuse ettevõte. Tehakse geenitest ka buda munkadele ning ka nende seas on geenikandjad. Kõik nad olid oma kontrollimatutest raevuhoogudest teadlikud, ent väitsid, et just see motiveerib neid ennast kontrollima ja enesega tööd tegema.
Järgmise sammuna tuli mulle meelde, et suhtlesin mõnda aega tagasi palju Tartu Ülikooli psühholoogidega, kes uurisid n-ö alkoholismigeeni. On sihuke asi ja selle omanikul on suur tõenäosus muutuda alkohoolikuks. Pikaajalised uuringud kinnitavad ka, et sellise geeniga inimeste seas on ebaproportsionaalselt suur hulk alkohoolikuid. Kõigest hoolimata möönsid uurijad, et alkohoolikuks saamine sõltub suures osas sotsiaalsetest ja isiklikest faktoritest.
Kui vaadata inimkonna ajalugu, siis on inimesed korduvalt murdnud pealtnäha bioloogiliselt determineeritud hierarhiad ja soorolle. Kui meie maailma määraksid ainult geneetika ja instinktid, siis elaksime siiamaani kui mitte paleoliitikumis, siis vast muistse Mesopotaamia maailmas. Inimesed ja krabid võivad olla neuropsühholoogia seisukohalt sarnased, ent erinevus seisneb ikkagi selles, et inimene suudab oma instinktide ja geneetikaga palju enam toime tulla.
