kooseluseadus

Viimastel nädalatel on peatsete valimiste laines tõusnud taas teemaks kooseluseadus.

Tahtsime teha üritust, kus kõik võiksid tulla ja LGBT tausta kõrval ka avatud ja sõbraliku, humanistliku ühiskonna eest marssijad.

Käes on järjekordne IDAHOT ehk päev, mille eesmärk on juhtida tähelepanu homo-, bi- ja transfoobiale ühiskonnas.

Mis võiks lootust anda olukorras, kus väga ei taha enam ühte planeeti teiste inimestega jagada? Rebecca Solnit annab raamatus "Hope in the Dark" vastuse.

Kooseluperede probleemid lahendab tervikuna ikka alles kooseluseaduse rakendusaktide võimalikult kiire vastuvõtmine

Väljaspool abielu lapsi saavate vanemate arvu kasv on pannud riike parandama abieluga kaasnevaid hüvesid, kuigi efektiivsemad oleksid muud lahendused. 

Eesti inimeste jaoks on oluline, et kooseluseadust hakataks täies mahus rakendama. Sellega seoses panin kirja mõned argumendid, et aidata veel kahtlevatel riigikogu liikmetel mõista, miks Eestis peab olema ka samast soost paaride peredel võimalus lapsendada.

Helistab sõbranna: “Noh, nüüd on aeg. Hakata kirjutama.” “Ma pean elukaaslasega rääkima,” vastan mina. “Kas tõesti teisiti ei saa? Keegi teine pole nõus?” Ja ise tean, et ei saa. Aeg on rääkida, miks ma vajan kooseluseadust.

Mul on üks tore sõbranna, kes kasvatab naisega kahte imearmsat last. Ridamaja, mänguväljak, armastavad emad...

Uskuge palun, teie toetus kooseluseaduse rakendamise poolt ei võta teilt mitte midagi ära. Kuid see võtab ära minu südamelt suure mure ja küsimuse.

Eile tegi poliithunti Vabaerakond, kes tuli Riigikokku sooviga anda riik rahvale tagasi. LGBTQIA-õiguste eest asuti seisma ilma huvigrupiga konsulteerimata.

Mari-Liis Sepper rääkis päev pärast voliniku töö lõpetamist tehtud tööst, Eesti feminismi arengutest ja väljakutsetest, ent soovitas ka teda inspireerivat kirjandust ja kunsti.