Toimetaja soovitab: ajalooline mängufilm Mary Anningust ning kaks nüüdisromaani – Sofi Oksanenilt ja Torrey Petersilt
Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik jagab oma viimaseid kultuurielamusi. Siin on kolm soovitust: üks film ja kaks raamatut.
Film “Ammonite”
Milvi Martina Piir on oma saates “Naine ajas” rääkinud paleontoloogist Mary Anningust. “Ammonite” on film, mis teda porteteerib. Film on jõuline, annab edasi külma tuulist mereäärset keskkonda, kus Anning (Kate Winslet) fossiile otsides ja puhastades töötab. Samuti puudutab film teemat, kuidas on olla esimene suuri, teaduse seisukohalt olulisi leide teinud naine, kelle töö vilja kipuvad juba ammu pildil olevad härrad enda nimele kandma. Film käsitleb ka päris otsekoheselt ja tundlikult naiste omavahelisi romantilisi ja seksuaalsuhteid 19. sajandi Euroopas, kusjuures pigem ebatavalisel viisil – Mary Anningus ei tärka noore proua Murcinsoniga (Saoirse Ronan) kohtudes huvi naiste vastu, vaid näidatakse ka tema varasemat naissoost partnerit. “Ammonite” meeldis mulle “Põleva tütarlapse portreest” ehk teisest viimase aja suurimast ajaloolisest “naistefilmist” väga palju enam, sest kõrgklassi hõllandumine, mererannas jalutamised, tegevusetus, millegi ootamine – isegi kui tegu on lesbidega – on lihtsalt igav. “Ammonite” pakub konflikti majandusliku erinevuse pinnalt, oludest tingitud karmuse ja õrnuse kohtumist, ja näitab, kuidas armumine võib näha välja täpselt selline, mida üldse ei ootaks. Mõlema filmi kohta on toodetud lõbus klipp, mida ka vaadata soovitan.
Režissöör Francis Lee. Filmi saab vaadata Amazoni ja Hulu kaudu. Vaata treilerit siit.
Sofi Oksaneni romaan “Koertepark”
“Koertepark” on selline raamat, kus lugu jutustatakse pidevalt edasi-tagasi liikudes, see avaneb nagu kõige parem põnevuslugu. Samas on seda võimalik lugeda kui just iseseisvunud Ida-Eurooap riike vaatlev (lähiajalooline) romaan. Aga ka kui lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapse kaotanud naisest ja valedepuntrast. Raamatu peategelane on Olena, kes on lapseeas, 1990ndatel sunnitud isa soovil perega Eestist Ukrainasse kolima. Oksanen oskab väga ilmekalt näidata, kui erinevad olid (endise) Nõukogude Liidu riigid ja kuidas see erinevus inimeste elusid ja keskkonda puudutades veel laiemaks kärises. Romaani keskne teema on munarakuäri, mis on üks lahendus, mille kasuks kolkaküladest pärit Ukraina noored naised otsustavad, et kuhugi edasi pürgimiseks kapitali hankida, ja mille kliendid on enamasti rikkad Lääne inimesed.
Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits. Varrak, 2020
Torrey Petersi romaan “Detransition, baby”
“Detransition, baby” on imeliselt kirjutatud nüüdisajaromaan. Elu selles on kaootiline. Teemad nagu naisesus, emadus, isadus, kväär perekond ning suhted, mis purunevad ja mida taasluuakse, avatakse peategelase, trans naise Reese’i kaudu, kellel on võrreldes eelmiste põlvkondade sookaaslastega juba “kõik” olemas ehk korter, kus elada ja töö, mida ta ei vihka. Aga siiski ta otsib veel oma head elu. Ka Ames/Amy, Reese’i ekskaasa, pole rahul. Ta on arvanud, et tagasi meheks üleminek muudab ta elu lihtsamaks, aga see pole nii – ta tahab taasluua suhet Reese’iga – koos oma uue kallima Katrinaga, kes on jäänud ootamatult lapseootele. Kas ja kuidas need kolm saavad moodustada koosluse, mis kõiki osalisi rõõmustaks, sellest raamat räägibki.
Soovin veel lisada, et debüüdist bestselleriks saanud teos on praegu keset võitlustandrit. Autor Torrey Peters on esitatud Suurbritannia üks prestiižikama kirjanduauhinna esialgsete nominentide nimekirja ja “Detransition, babyt” kohandatekse praegu teleseriaaliks. Edulugu missugune! Aga grupp autoreid on saatnud Pulitzeri žüriile avaliku kirja, väljendades žürii otsuse suhtes pettumust, justkui ei tohiks trans naisel olla asja naiskirjaniku auhinnale. Olla esimene trans naine Pulitzeri nimekirjas ei ole ainult rõõm ja tunnustus, vaid ka suur väljakutse. Tahaks loota, et järgmised enam selliste katsumustega silmitsi seisma ei pea.
Kirjastus Penguin Random House, 2021
