Toimetaja soovitab: tabusid murdev näitus, Tartu prügisukeldumiskultuur ja hüpnootiline muusika
Feministeeriumi toimetaja Kadi Viik annab lugejatele kolm kultuurisoovitust, mille abil maailma veidi avaramaks painutada. Külasta tabusid murdvat näitust, tutvu prügisukeldumisega ja kuula midagi head.
Näitus “Elust välja lõigatud”
Märtsi lõpuni on Tallinna Kunstihoones Flo Kasearu isikunäitus naiste vastu suunatud vägivallast, mis enamasti toimub koduseinte vahel. Kasearule on teema hingelähedane, sest tema ema Margo Orupõld veab naiste tugikeskust Pärnus ja aastate jooksul on kunstnik erinevate projektide kaudu kokku puutunud sealt abi saanud naistega. Kunstihoone kirjutab saatetekstis, et näitus on jagatud otsekui peatükkideks, mis järgivad vägivallaohvrite püüdlusi, et järk-järgult iseseisvaks muutuda ja jõhker partner hüljata. Kasearu oskab pakkuda abistavaid lahendusi ning näidata, et mõnikord toimib teraapia hoopis huumori ja naeru kaudu. Seni on mul õnnestunud näitust ainult virtuaalsel avamisüritusel näha, aga kindlasti lähen seda kohapeal vaatama, sest just näituse ruumiline lahendus on palju tunnustust saanud.
Kuraator Cathrin Mayer.
Homme saabub paradiis. Foto: Erik Põllumaa, filmi operaator
Dokfilm “Homme saabub paradiis”
Anna Hints on teinud dokfilmi noortest Tartu emadest, kes on otsustanud midagi radikaalset teha keskkonna nimel – päästa täiesti kasutuskõlblikku toitu prügikastidest, süüa hästi ja jagada seda teistegagi. Enamik inimesi, kellega olen prügisukeldumist arutanud, on reageerinud mingisuguse kergelt varjatud või vägagi mittevarjatud vastikustundega. Dokfilm näitab, et ainus asi, mis vajab ninakirtsutamist – ja lahendamist – on toidupoodide äraviskamise praktika. Miks ei võiks müügiks kõlbmatut (seegi on vaieldav), aga muidu täiesti kasutuskõlblikku toitu üle anda väärikates tingimustes?
“Homme saabub paradiis” on nähtav Jupiteris “Eesti lood” sarjas.
Sault: Untitled (Rise)
Muusika: müstiline muusikakollektiiv Sault
Neist ei teata mitte kui midagi. Internetis ei leidu ühtegi fotot, videot ega muud infokildu peale selle, et nad on britid. Sault suhtleb lihtsalt muusika kaudu. Niipalju saan ise aru, et vokalist on vist naine, nad liiguvad kuskil R&B ja house’i piirimail ja kuigi muusika on kaasakiskuv, on see ka depressiivselt ühiskonnakriitiline. Või mida arvata, kui loos “I just Want to Dance” korraga kostub “Why my people always die / Why do they kill all the time”. Igatahes sai Sault hakkama möödunud aasta parimate albumitega (sest nad on ka väga produktiivsed).
