Tsahkna, Helme ja emakasõjad
Margus Tsahkna kirjutab Postimehes naistevastase vägivallaga võitlemisest. Artikli algusele ja paarile lõpulõigule kirjutaks mõningate mööndustega alla isegi, ent keskpaik ei luba olla vaiki.
Tsahkna sõnul tuleb naistevastasest vägivallast ja selle õigustamisest hoiduda, sest see “alandab naisi ning loob neis ebakindlust”. Ja “kui ei ole kindlustunnet, ei tule ka lapsi”. Oota, mida?! Naistevastane vägivald on halb, sest nii töötavad lapsemasinad-naised halvemini?
Ehkki Tsahkna möönab ja tunnustab naiste karjääripüüdlusi, näikse naise peamine roll olevat sünnitamine. Ja naine väärib kaitset, sest muidu ei saa ta täita oma ülesannet. Mul hakkab noore naisena väga kõhe jälgides, kuidas pea kõik naistega seotud teemad jõuavad ikkagi ringiga emaka juurde tagasi. Ja pange tähele, et minu kui sünnitusealise naise emakakasutust üritavad planeerida peaasjalikult minuga absoluutselt mitte mingit seost omavad meesterahvad. Nende ponnistustele hõiskavad kaasa enamasti jörmid vuntsviikingid Saku Originaali klaasi tagant.
Loosungid stiilis “Me peame kaitsma oma naisi!” ja “Me peame panema oma naised sünnitama!” mõjuvad mulle igatahes hirmutavalt. Eriti kui mõtlen, et mina olengi see sihtgrupp, keda nad käsitlevad “omana”, sest seeläbi väljendatakse, et nende püha kohus on mind kaitsta ja sünnitama suunata.
Hea küll, demograafilised küsimused on olulised ja neid tuleb poliitikas ikka käsitleda. Aga, head poliitikud, palun tehke siis midagi praktilist, mitte ärge pidage oma sisutühja “emakasõda” selle üle, kas ja mis hetkel saab lastetust naisest mõttetu lohisev köis riigi maksumaksja rahakoti sabas ning kuidas seda “ühiskondlikult kahjulikku elementi” korrale kutsuda. Praegu püüab Tsahkna oma artikliga vastanduda Martin Helme loosungilikule stiilile, maalides ise samal ajal teise käega plakatit, millel seisab loosung stiilis “Igale Eesti naisele vähemalt kaks last!” Šovinismi vastu võideldakse veel räigema šovinismiga. Tuletan meelde, et artikli peateemaks on naiste kallal vägivallatsemine…
Loosungite maalimise abil demograafilise olukorra parandamise asemel võiks näiteks tegeleda hoopis sellega, et tulevased lapsevanemad tunneksid end tööturul kindlalt. Või sellega, et kool oleks kodu lähedal ka mujal kui Tallinna kesklinnas. Või sellega, et tulevane lapsevanem ei peaks oma põhimõtteliselt alles munaraku tasandil olevat last igaks juhuks juba lasteaiajärjekorda panema. Aga see nõuab sisulist tööd, mis on teatavasti palju raskem kui loosungivabriku pidamine.
Ja veel üks väga oluline aspekt. On tagumine aeg lõpetada emakasõdade tuules nende naiste tõrjumine ja marginaliseerimine, kes ei ole tahtnud kunagi lapsi saada. Nemad on ka siin. Nemad on ka väärtuslikud ühiskonnaliikmed, kes panustavad meie riiki. Nemad peavad ka tundma end kodus ja ühiskonnas kindlalt vaatamata sellele, et ei taha kunagi jõuda emaka sihtotstarbelise kasutamiseni.
Kinnisidee rahva taastootmise üle ei tohi saada olulisemaks, kui juba olemasolevate inimeste elujärje parandamine. Mina, 24-aastane naine tahan küll saada tulevikus lapsi, aga mitte Margus Tsahkna ega Martin Helme rõõmustamiseks. Emakasõdadel ei ole minu tulevikuplaanides mingit kohta otsustamaks kas, millal ja kellega. Ainuke, milles Tsahknal ja teistel poliitikutel on oma imetilluke roll mängida, on küsimus “kus”. Ma loodan, et selleks kohaks on Eesti. Selline Eesti, kus me ütleme “ära peksa oma naist, punkt”.
